Inimese tajud on ühed kummalised asjad.
Seda just siis, kui ei tegele millelegi mõtlemisega ja ei anna ajule võimalust vahele segada.
Eks on minulgi neid tundmusi erinevaid külas käinud, kuid enamasti hakkan ikka mõtlema ja analüüsima ja siis läheb ikka täiesti puusse. Või siis tuleb tõdeda, et esimene tunne/mõte/aimdus oligi see õige. Aga see selleks.
Kaks kõige eredamat tajumist on mul olnud aga seotud lähedaste vanainimestega. Ja... natuke need ehmatavad siiamaani, kui aus olla.
2004 detsembris ärkasin ühel laupäeva hommikul hilisest unest u. kell 10:15 ehmatusega. Korralik ehmatus oli, kuid ma ei suutnud aru saada, mis juhtunud on.
Päeva peale sain kõne, et mu ainus veel elus olnud vanaisa on surnud. 80-aastaselt, oma kodus. Ema ja vanaema olid ta juures ja surma aeg oligi umbes sama, mil mina ehmatusega ärkasin...
Teine ehmatus oli paar nädalat tagasi. Ühel hommikul kell 8:14 tundsin, et süda peksab nii nagu tahaks rinnust plehku panna. Oli tunne, et kellegagi on midagi halvasti. Kellega ometi? Mida halvasti?
Hakkasin erinevaid inimesi läbi mõtlema, et ehk tekib miskine reaktsioon või arusaam. Ei midagi. Ei jõudnud õige inimeseni.
Veider tunne kestis nii paar tundi. Ärevus, paanika, arusaamatus. Ja siis see sai otsa.
Alles järgmise päeva õhtul, kui olime Saarde jõudnud, sain teada, et mulle väga olulisel vanatädil oli olnud insult. Ema eelmisel päeval ei tahtnud telefonis öelda, ootas kuni kohale jõuame.
Keegi ei tea, millal täpselt see juhtus, kuid millalgi hommikupoole, kui ema teda peale telefonile mittevastamist vaatama läks ja ta leidis.
Õnneks seekord oli tal see kergekujuliselt ning äsja sai ta ka kodusele (järelevalvega) vedelemisele :) Esimene kord oli tunduvalt karmim ja sellest taastus ta aastaid. Seda, kas ma ka tookord võisin midagi tunda, ma ei mäleta, kuna tollal olin täiesti teises uimas - olime Vanamehega just kohtunud ja nagu takjad oma mõtete ja olemisega üksteise küljes kinni.
Aga jah... Kummaline see inimese tajude maailm, kui mõtteid ligi ei lasta...
Seda just siis, kui ei tegele millelegi mõtlemisega ja ei anna ajule võimalust vahele segada.
Eks on minulgi neid tundmusi erinevaid külas käinud, kuid enamasti hakkan ikka mõtlema ja analüüsima ja siis läheb ikka täiesti puusse. Või siis tuleb tõdeda, et esimene tunne/mõte/aimdus oligi see õige. Aga see selleks.
Kaks kõige eredamat tajumist on mul olnud aga seotud lähedaste vanainimestega. Ja... natuke need ehmatavad siiamaani, kui aus olla.
2004 detsembris ärkasin ühel laupäeva hommikul hilisest unest u. kell 10:15 ehmatusega. Korralik ehmatus oli, kuid ma ei suutnud aru saada, mis juhtunud on.
Päeva peale sain kõne, et mu ainus veel elus olnud vanaisa on surnud. 80-aastaselt, oma kodus. Ema ja vanaema olid ta juures ja surma aeg oligi umbes sama, mil mina ehmatusega ärkasin...
Teine ehmatus oli paar nädalat tagasi. Ühel hommikul kell 8:14 tundsin, et süda peksab nii nagu tahaks rinnust plehku panna. Oli tunne, et kellegagi on midagi halvasti. Kellega ometi? Mida halvasti?
Hakkasin erinevaid inimesi läbi mõtlema, et ehk tekib miskine reaktsioon või arusaam. Ei midagi. Ei jõudnud õige inimeseni.
Veider tunne kestis nii paar tundi. Ärevus, paanika, arusaamatus. Ja siis see sai otsa.
Alles järgmise päeva õhtul, kui olime Saarde jõudnud, sain teada, et mulle väga olulisel vanatädil oli olnud insult. Ema eelmisel päeval ei tahtnud telefonis öelda, ootas kuni kohale jõuame.
Keegi ei tea, millal täpselt see juhtus, kuid millalgi hommikupoole, kui ema teda peale telefonile mittevastamist vaatama läks ja ta leidis.
Õnneks seekord oli tal see kergekujuliselt ning äsja sai ta ka kodusele (järelevalvega) vedelemisele :) Esimene kord oli tunduvalt karmim ja sellest taastus ta aastaid. Seda, kas ma ka tookord võisin midagi tunda, ma ei mäleta, kuna tollal olin täiesti teises uimas - olime Vanamehega just kohtunud ja nagu takjad oma mõtete ja olemisega üksteise küljes kinni.
Aga jah... Kummaline see inimese tajude maailm, kui mõtteid ligi ei lasta...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar