Kunagi aastatuhande vahetumise paiku (mõni aasta enne) pidin kursuse vanemana kursakaaslastele edastama teate, mis mind ennast korralikult rööpast välja lõi.
Sain nimelt ühel hommikul teate, et üks meie meessoost kursakaaslane ei tule enam kooli. Mitte kunagi. Sest... tal oli olnud infarkt, mille tagajärjel ta suri.
Mäletan, et olin näost ikka päris ära ja palusin õppejõult (nimesid ei nimeta, kuid see kujundas veidi mu suhtumist tollesse vägagi nimekasse daami) võimalust enne loengu algust kursusele üks teadaanne edastada.
Kell kukub, auditoorium rahuneb maha ja astun rahva ette. Teatan, mis mul teatada ja... jään veel inimeste pilke peegeldama. See uskumatus, see õud, see ehmatus, mis neist silmadest aina süvenedes ja süvenedes vastu kumas... see vist oligi see, mis mu endast lõpuks välja viis.
Läksin tagasi oma kohale ja... Siis üllatas õppejõud. Lennates meile peale, et miks me nüüd järsku selliste surnumatja nägudega oleme ja üleüldse... Mismõttes nagu? Ise õpetad muu hulgas ka kuulamist...
Igatahes lahkusin ma poole päeva peal koolist, kuna ei suutnud enam "kullerina" seda tagasisidet saada. Olin ju isegi parajas šokis. Sõitsin otse bussijaama, istusin Kuressaare bussile ja sõitsin keset nädalat koju. Vanemad olid küll parasjagu üllatunud, kui uksest sisse astusin, kuid eks nad said aru, et pidin just koju pakku pääsema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar