Sel aastal tuleb see meenutus juba 13-ndat korda silma ette, kui nimepäev käes...
Et siis nimepäevaga seoses jääb mulle vist elu lõpuni üks ere mälestus. Aasta oli siis 2000. Elasime oma esimeses üürikas Tulbi tänava armsas väikeses majakeses.
Nimepäeva ööl vastu hommikut ärkasin selle peale, et koridorist kostis kõminat ja kolinat. Kuna see erines tavapärasest, läksin uudistama.
Ühed naabritest olid parajad jotad. Kaks meest. Elasid seal vaikselt, kedagi ei seganud. Niipalju kui neid liikumas näha oli, olid nad purjus.
Nüüd siis oli nende uksetagune täis politseinikke ja neid endid kanti mustades laibakottides välja. Üks oli suur mees ja politseinikud teda tassima ei hakanud, lohistasid mööd treppi alla, nii et pea käis kolks ja kolks mööda astmeid...
Selgus, et mõni päev tagasi oli korteris olnud jooma. Taaskordne. Ja joomakaaslane oli korterielanikud maha koksanud. Vist kirvega, kui õigesti mäletan. Siis aga purjus peaga minema läinud. Kainenedes tõenäoliselt tekkis vajadus jälgi kustutama minna ja nii ta naases ja pani korterile tule otsa. Ütleme nii, et kärsatanud laiba hais ei ole talutavale lõhnaaistingule lähedal ka mitte.
Tuletõrje oli õnneks kiiresti saabunud, nii et maja pääses...
Aga vot see pilt ronib igal aastal üha uuesti ja uuesti silma ette. See pea mööda trepiastmeid vaikselt kolksumas...
Et siis nimepäevaga seoses jääb mulle vist elu lõpuni üks ere mälestus. Aasta oli siis 2000. Elasime oma esimeses üürikas Tulbi tänava armsas väikeses majakeses.
Nimepäeva ööl vastu hommikut ärkasin selle peale, et koridorist kostis kõminat ja kolinat. Kuna see erines tavapärasest, läksin uudistama.
Ühed naabritest olid parajad jotad. Kaks meest. Elasid seal vaikselt, kedagi ei seganud. Niipalju kui neid liikumas näha oli, olid nad purjus.
Nüüd siis oli nende uksetagune täis politseinikke ja neid endid kanti mustades laibakottides välja. Üks oli suur mees ja politseinikud teda tassima ei hakanud, lohistasid mööd treppi alla, nii et pea käis kolks ja kolks mööda astmeid...
Selgus, et mõni päev tagasi oli korteris olnud jooma. Taaskordne. Ja joomakaaslane oli korterielanikud maha koksanud. Vist kirvega, kui õigesti mäletan. Siis aga purjus peaga minema läinud. Kainenedes tõenäoliselt tekkis vajadus jälgi kustutama minna ja nii ta naases ja pani korterile tule otsa. Ütleme nii, et kärsatanud laiba hais ei ole talutavale lõhnaaistingule lähedal ka mitte.
Tuletõrje oli õnneks kiiresti saabunud, nii et maja pääses...
Aga vot see pilt ronib igal aastal üha uuesti ja uuesti silma ette. See pea mööda trepiastmeid vaikselt kolksumas...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar