130/365 - Lühifilmis osalenud :)

Jälle üks neist teemadest, mida vanemad lugejad ehk mäletavad, kuid blogiprojekt oma lõivuks tarvitab.

Mõned aastad tagasi võttis minuga ühendust üks armas tütarlaps, endine ühikakaaslane. Nokitses filme teha ja neil olevat vaja kindlat tüpaaži. Ta siis olla lasknud võimalikke kandidaate peast läbi ja jäänud mina kummitama. Et mis ma arvan mõttest oma näitlejaoskuseid proovida.

Mul kukkus suu ammuli ja lõuga varjutas eriliselt lai irve. Ma nimelt ei ole mitte kunagi elus näitlemist proovinud. Ei näiteringe kooli ajal ega midagi. Iial pole omanud ambitsioone saada kuulsaks näitlejaks ega muud taolist. Küll aga tundus ettepanek kõva väljakutsena ja veidike mõelnuna andsin jaatava vastuse.

Kui kätte jõudis päev, mil vaja võtetele minna, haaras mind paanika. Ja metsik peavalu. Tahtsin kangesti loobuda, kuid see oleks olnud teiste altvedamine, kes olid võtteplatsile juba mitmeid tunde tehnikat ja dekoratsioone püstitanud. Võtsin end ohates ja kirudes kokku ning vedasin oma kondid kohale.

Ikka tõeliselt põnev oli jälgida, kui olulised on detailid. Valgust sätitakse mitmest suunast ja toonis millimeetri täpsusega, samuti kaamera seadeid. Poom helide tabamiseks pidevalt kuskil sirutumas kas peade kohal või kasvõi varvaste juures. Iga detail mõõdetakse ja katsetatakse järjekindlalt läbi. Iga võtet tehakse mitu varianti, mõni selleks, et just seda õiget tulemust saada, mõni lihtsalt igaks juhuks, et montaažis oleks valikut.

Ühesõnaga - iga asi võtab meeletu aja.

Koju sai neil õhtutel peale kella 1 varahommikul, nii et uneajaga just priisata ei olnud. Küll aga olin ma toimuvast tõelises vaimustuses. Püüdsin anda endast parima ja rolli sisse elada, loodetavasti sai tulemus ootuspärane.

Keeruliseks tegi asja see, et ümberringi mitmed inimesed ja sa teed näo nagu neid ei oleks. Esitad mingit emotsiooni ja tegevust, samal ajal on igal ümberolijal oma miimika ja kõik jälgivad iga su sammu...

Öötundide lähenedes oli aina raskem rollis püsida, kuna me kõik hakkasime väsima ning lõuapoolikud hakkasid aina enam lollitama. Lõpuks me lihtsalt irvitasime, kõhud kõveras ja üritasime üksteist tõsiseks sundida, et veel võtteid purki saada. Oijahh, nalja sai seal tõeliselt palju:D

Tegu oli lühifilmiga ja rõhk emotsioonide esitamisel. Minu rollis oli argisust, õnnetunnet, unistamist, ehmatust, paanikat, hirmu...

Meespeaosaline oli filmimaailmaga tihedas kokkupuutes ja teadis täpsemalt mida, millal ja kuidas rõhutada, kuidas istuda ja astuda, kuidas valgust ja varjusid arvestada. Mind pidi selles kõiges suunama. Aga tagantjärele vaadates tundub, et suutsin oma rolli piisavalt panustada.

Kogemus oli igatahes üle prahi. Nüüd on siiralt hea meel, et vedelaks ei löönud ja sellise katsetuse osaliseks sain. Tookord igatahes täiesti vaimustusin ja eks aja arenedes ka julgus ja arusaamine kasvas...

Vääääga väärt kogemus sai:)