Kui eelmises postis kirjeldatud teistest sõltuvaid ellujäämisvalikuid ma teha ei lasknud, siis ise enda elu üle otsustajaks olin oma noorsusrumaluses küll.
Nimelt olin ma ju enamasti poiss. Indiaanlane, kauboi, kes iganes. Igatahes vapper sõdalane. Suled või kaabu pead, lasso ratta lenksu küljes, piits pakikal ja muu taoline oli mu argipäev.
Kui aga leidsin maalt isa vana jope, olin ma tõeliselt sillas - tollal oli sisetasku mõeldav ju vaid meeste jopedel ja nii ma selle enesele kosserdamiseks ärandasin.
See sisetasku andis mugava võimaluse veel üht olulist relva kaasas kanda - pussnuga. Tuli ju ennast kaitsta, kuna räägiti ümbruses luusivatest marutaudis rebastest. Eks ta siis umbes 80.-ndate teine pool oli.
Nii ma siis asetasin suure pussnoa enesele põuetaskusse (ega noal ju tuppe olnud, ikka lahtiselt!) ja kimasin rattaga ringi. Ja üldse ei saanud aru, mida see vanaema muudkui kobiseb ja mind ringi veenda üritab.
Vanaema räägib siiamaani oma hirmudest, kuidas ma selle noaga põues ratta seljast kukun ja nuga mulle rindkeresse tungib.
Kui aus olla, siis täna saan ma temast suurepäraselt aru, kuid lapsena oli see üks mõttetu kiun, millele mitte tähelepanu pöörata...
Ma loodan siiralt, et minu lapsed saavad olema normaalsemad kui nende ema...
Nimelt olin ma ju enamasti poiss. Indiaanlane, kauboi, kes iganes. Igatahes vapper sõdalane. Suled või kaabu pead, lasso ratta lenksu küljes, piits pakikal ja muu taoline oli mu argipäev.
Kui aga leidsin maalt isa vana jope, olin ma tõeliselt sillas - tollal oli sisetasku mõeldav ju vaid meeste jopedel ja nii ma selle enesele kosserdamiseks ärandasin.
See sisetasku andis mugava võimaluse veel üht olulist relva kaasas kanda - pussnuga. Tuli ju ennast kaitsta, kuna räägiti ümbruses luusivatest marutaudis rebastest. Eks ta siis umbes 80.-ndate teine pool oli.
Nii ma siis asetasin suure pussnoa enesele põuetaskusse (ega noal ju tuppe olnud, ikka lahtiselt!) ja kimasin rattaga ringi. Ja üldse ei saanud aru, mida see vanaema muudkui kobiseb ja mind ringi veenda üritab.
Vanaema räägib siiamaani oma hirmudest, kuidas ma selle noaga põues ratta seljast kukun ja nuga mulle rindkeresse tungib.
Kui aus olla, siis täna saan ma temast suurepäraselt aru, kuid lapsena oli see üks mõttetu kiun, millele mitte tähelepanu pöörata...
Ma loodan siiralt, et minu lapsed saavad olema normaalsemad kui nende ema...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar