Õnnelik :)

Õhtuti, kui toimetused tehtud ja akende taga on juba öö, hakkan end vaikselt ülakorrusele sättima.
Kuulatan täielikku vaikust akende taga, nõudepesumasina solisevat kahinat, tukkuva kassi nurrumist (teine kooserdab suurema osa ajast õues)... asetan veel viimased võimalikud ringivedelevad mänguasjad oma kohale, panen lapsele hommikuks riided valmis, nuusutan söögilauale vaasi pandud ja tervet korrust täitvat sirelite lõhna ja saan aru, kui kuramuse palju mul on vedanud...

Kas pole mitte üüratu vedamine see, kui suures plaanis oma eluga kohe väga-väga rahul olla?
Jah, on minulgi sada erinevat "aga" ja pisiasja (või ka enam kui "pisi"), mis häirivad ja millele on vaja pidevalt lahendusi leida ja mis vahel lausa ärritavad ja vahel kusagil alateadvuses paanikatki tekitavad. Aga... suures plaanis olen ikka väägaa rahul.

Tunnen, et olen omas keskkonnas ja oma pere keskel õnnelik. Iga päev leian midagi, mille kallal käuksuda ja mille kohta korda luua, kuid juba järgmisel hetkel saan taas aru, et olen tegelikult sigaõnnelik. Seega kaob iga käuks kusagile suuremasse pilti ära. Ja valdavaks on taas rahulolu.

Inimeste vajadused on väga-väga erinevad. Samuti on aga väga-väga erinev inimeste ausus iseenda ees. Ja julgus olla tema ise...

Tohutult palju eksisteerib me ümber kuvand-elusid. Elud, mida elatakse nii, nagu peaks või võiks. Luues endast pilti, mis peaks sobituma teistega. Milline olla on tänapäevane ja rattal. Kujuteldavalt aktsepteeritud teelt kõrvale astumise mõtted on salajased ja käivad vaid pilguks. Sest nii ju ei tehta ja nii ju ei olda ja mismõttes ma ei ole järsku enam see, kes ma kõigi silmis olen - eriti kui see pilt minust on hoolega üles töötatud ja selle kinnistamiseks on kulunud palju aega.

Mulle on jäänud mulje, et tohutult palju on neid, kes pole oma eluga rahul... ja ometi nad on selliselt edasi... kasvõi terve elu. Ilma midagi ette võtmata...
Sageli puudub kättevõtmise julgus. Hirm ebaõnnestuda. Hirm millestki maha ja ilma jääda. Hirm erineda. Mass ja massimõtlemine on äärmiselt julgustavad.

Usun, et kui inimesel on soovid ja unistused, tuleb need enda jaoks päris ausalt läbi mõelda. Rõhk sõnal AUSALT. Mitte niivõrd pragmaatiliselt kaalutledes, kui just enese õnnelikkusele hinnangut andes. Ja kui tundub, et see miski oleks just see, mis annaks suurema rahulolu, alles siis võtta lähtepunkt ja hakata selle ümber pragmaatilist võrku kooma. Kuidas kaasata ümbritsevat, mida oleks vaja korradada, mis suunas pilk ja sammud seada. Sest kui meie ümber on igapäevaseid külgepoogitud kaaslasi, siis tuleb paratamatult arvestada. Ja võimalusi luua.
Ja... mitte liiga kergesti loobuda. Mitte mõelda esimese "aga" juures, et "kahjuks nii ei saa". Ma pole küll 100-aastase elukogemusega, kuid vahest keskmisest julgem, ausam ja riskialtim ning tean, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Lihtsalt tuleb oma unistusest kinni hoida ja võimalus anda, mitte liiga kergelt ennast maha surudes.
Sest... no sorry, kuid mingi kogus egoismi on siiski hädavajalik. Kelle jaoks me elame? Noh, näiteks oma laste jaoks, kõlab klassikaline vastus, eksole... Aga... kas mitte ei ole laps kordades õnnelikum, kui tema vanemad on õnnelikud? Laste ja vanema/vanemate õnnetunne on sageli üksteist toitva loomuga...

Leian, et surivoodil olles ei tohiks iial kahetseda seda, mis tehtud, vaid seda, mis tegemata jäi. Ja et surres oleks rahu hinges, peab suurem osa tehtud olema :)

Tahaks kõigile seda va julgust soovida... Sest rahulolu omaenda olemisega on üks ütlemata väärt asi...