Juba siis, kui ma päris väike olin, avaldusid mu kangus ja õiglane meel päris tugevalt.
Ei kartnud ma ei ussi- ega püssirohtu, omaenda vanematest rääkimata :)
Hoopistükkis kord pidi majas olema...
Vend on minust 2a 8k noorem.
See tähendas automaatselt seda, et mina olin see suur ja tubli, kes pidi kõigega hakkama saama ja vajadusel abiks olema jne. Eks ma muidugi olin, mulle meeldis tubli olla. Kuid... mulle meeldis/meeldib selle eest ka tunnustatud saada.
Igatahes oli vend paras nihverdis, kes tegi vaikselt pättust ja mina siis oma õigluses ajasin kisa lahti ja hakkasin talle korda üle tegema, kuid siis jäi mulje, et mida see ullike väikevend ikka pahandust teha mõistab ja nagunii olen mina oma püsimatu loomuga pättuses süüdi. Ja nii sain ma lugematu arv kordi venna eest karistust kanda. Ega ma tõenäoliselt osanud end veenvalt välja ka rääkida ja tohutu trots tõstis samuti pead, kui mulle süüdistusega peale lennati. Nii ma siis oma õigust taga ajasin ja aina enam vales suunas sumpasin.
Lõppes asi igatahes sellega, kui järjekordselt oli midagi head vaid 1tk (hea, kui tollal üldse miskit saada oli) ja mina kui paha laps pidin sellest ilma jääma, samal ajal kui vend itsitades maiuse endale sai. Äkki oli lutsukas ja raske poolitada???
Läksin siis vanemate juurde ja pidasin neile pika epistli teemal, kuid me mõlemad oleme nende lapsed ja nemad peavad meid võrdselt kohtlema ja ka võrdselt armastama. Ei loe see, et mina olen vanem ja vend noorem. Sama epistli käigus said vanemad ka ülevaate sigadustest, mille eest mina olin ebaõiglaselt karistust kandma pidanud.
Ema räägib siiani, kuidas see pisikese nääpsu lapse epistel teda korralikult raputas. Ja silmad avas.
Ma vist käisin alles lasteaias siis...
Igatahes tulmuseks oli see, et enam ei antud niisama pahandustele hinnanguid vaid alati kaasnes uurimine ja tegeliku süüdlase väljaselgitamine.
Samuti ei toimunud enam kunagi mingit vahetegemist - ka üksainus komm läks poolitamisele...
Ja... nüüd on natuke küll häbi seda öelda, kuid pigem kippus olema nii, et kui üks pool sai millimeetri jagu suurem, anti see mulle... Mine tea, millal laps jälle moraali lugema tuleb :)
Ja veelgi piinlikum on tunnistada, et tegelikult on see nii tänaseni... Või siis olen ma lihtsalt niivõrd palju oma vennast saamatum ja samal ajal avatum...
Ma ei tea, miks see mul siiamaani nii teravalt meeles on. Sellest, miks see emal meeles on, saan ma aga suurepäraselt aru...
Ei kartnud ma ei ussi- ega püssirohtu, omaenda vanematest rääkimata :)
Hoopistükkis kord pidi majas olema...
Vend on minust 2a 8k noorem.
See tähendas automaatselt seda, et mina olin see suur ja tubli, kes pidi kõigega hakkama saama ja vajadusel abiks olema jne. Eks ma muidugi olin, mulle meeldis tubli olla. Kuid... mulle meeldis/meeldib selle eest ka tunnustatud saada.
Igatahes oli vend paras nihverdis, kes tegi vaikselt pättust ja mina siis oma õigluses ajasin kisa lahti ja hakkasin talle korda üle tegema, kuid siis jäi mulje, et mida see ullike väikevend ikka pahandust teha mõistab ja nagunii olen mina oma püsimatu loomuga pättuses süüdi. Ja nii sain ma lugematu arv kordi venna eest karistust kanda. Ega ma tõenäoliselt osanud end veenvalt välja ka rääkida ja tohutu trots tõstis samuti pead, kui mulle süüdistusega peale lennati. Nii ma siis oma õigust taga ajasin ja aina enam vales suunas sumpasin.
Lõppes asi igatahes sellega, kui järjekordselt oli midagi head vaid 1tk (hea, kui tollal üldse miskit saada oli) ja mina kui paha laps pidin sellest ilma jääma, samal ajal kui vend itsitades maiuse endale sai. Äkki oli lutsukas ja raske poolitada???
Läksin siis vanemate juurde ja pidasin neile pika epistli teemal, kuid me mõlemad oleme nende lapsed ja nemad peavad meid võrdselt kohtlema ja ka võrdselt armastama. Ei loe see, et mina olen vanem ja vend noorem. Sama epistli käigus said vanemad ka ülevaate sigadustest, mille eest mina olin ebaõiglaselt karistust kandma pidanud.
Ema räägib siiani, kuidas see pisikese nääpsu lapse epistel teda korralikult raputas. Ja silmad avas.
Ma vist käisin alles lasteaias siis...
Igatahes tulmuseks oli see, et enam ei antud niisama pahandustele hinnanguid vaid alati kaasnes uurimine ja tegeliku süüdlase väljaselgitamine.
Samuti ei toimunud enam kunagi mingit vahetegemist - ka üksainus komm läks poolitamisele...
Ja... nüüd on natuke küll häbi seda öelda, kuid pigem kippus olema nii, et kui üks pool sai millimeetri jagu suurem, anti see mulle... Mine tea, millal laps jälle moraali lugema tuleb :)
Ja veelgi piinlikum on tunnistada, et tegelikult on see nii tänaseni... Või siis olen ma lihtsalt niivõrd palju oma vennast saamatum ja samal ajal avatum...
Ma ei tea, miks see mul siiamaani nii teravalt meeles on. Sellest, miks see emal meeles on, saan ma aga suurepäraselt aru...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar