Mu esimene suur armastus oli füüsiliselt kaksik. Ülikoolis oli üks kursavend, kellega meil oli väga vahva igasugu asju koos ette võtta ja kellega ma mingi aeg aktiivselt lävisin, füüsiline kaksik. Eksabikaas on tähtkujult kaksik. Juba isagi on tähtkujult kaksik...
Lisaks hakkasin kõikjal "kaksikuid" märkama. Alati sattusid just mulle kaksikud pähklid-munarebud-tomatid-kurgid-porgandid-kastanimunad-misiganes. Võimalikud ja võimatud asjad, mis duubeldatud kujul ja teineteise küljes kinni, sattusid ikka just mulle.
Pole siis ime, et olin pikka aega veendunud, et saan millalgi ka ise kaksikud. Sest noh, kõik ju viitas sellele :)
Täna aga ütlen "Ole Sa, kes iganes, südamest tänatud, et mu lapsed ei ole kaksikutena sündinud!"
Saate aru... ma vist läheks hulluks! Tõsiselt ka!
Täna tunnen ma siirast ja sügavat imetlust kaksikute vanemate vastu. Kuidas krt te hakkama saate... aru ma ei saa. Aga see on imetlusväärne. Kohe päriselt ka.
1 kommentaar:
Kusjuures ma niiiiiii tahaks kaksikuid. Mis sest, et ka üks on paras väljakutse (mis sest, et kotkapoeg on päris hea laps mo meelest). Aga ikka tahaks. :-) Suure tõenäosusega seda aga ei juhtu, ei minu ega P suguvõsas pole üldse kaksikuid ja kuuldavasti see olla kuidagi geneetiline.
Postita kommentaar