Asi, mis mind kohe üldse mitte ei huvita ning ei ole mitte kunagi huvitanud, on mood.
Ise eelistan kanda rõivaid, milles end hästi tunnen ja milles mu peegelpilt mulle meeldib. See, kas eseme lõige, toon, muster või olemus on hetkel moes või so-last-season, ei koti mind grammivõrdki.
Pigem on mul hirmus kurb vaadata, kui nii mõnigi end eriliselt moeteadlikuks pidav tegelane ette kujutab, et kui ta paneb selga selle, mis moes, on ta kohe ilus ja imetlemistväärt. No ei ole ju! Mood seljas ei tee kenamaks, võib aga vabalt hoopis naeruvääristada. Moes olevat tuleb ju valida ning eelkõige oma kehaga sobitada.
Jube teadlik siin, eksole :) Aga nii olen ma veendunud, vaielge vastu, kes tahab!
Mina riietun ka ikka väga imelikult vahel. A mis siis? Teen seda sel hetkel kas liigsest kiirustamisest (ehk siis läbimõtlematusest aja puudumisel) või mingist kummalisest arusaamast lähtuvalt, et näen antud hetkel hea välja (vahel on peegli asemel vigurpeegel, noh :D). No juhtub. Enamasti lähen aga kindla peale välja, valin ja mõtlen ning kannan reeglina kleite. Nendega saab kõige vähem puusse panna :) Igav? A mis siis?
Kindlasti aga ei hakka ma ennast naeruvääristama moega. Et kui miski on hetkel in, siis nui neljaks ajan selga/riputan külge.
Näiteks usun ma täna, et te ei näe mind iial kandmas stiilipeo-väliselt peas suuri lehve-sulgi-tutte-jmt, olgu see nii moes kui tahes. Ma lihtsalt ei ole enam teismeline ega varastes kahekümnendate, et see külge klapiks ilma, et suunurk muigele tõuseks.
Ja kohe kindlasti ei topi ma enesele pähe sellist kohutavat surnud lindu, nagu moeikoon Carrie Seksi ja linna vist esimeses filmis... Mul on sellest kinomälestusest siiamaani trauma. Pühadekalkunit ei tahtnud pähe toppida, nagu mr Bean? Või siis õlgadele seda kohutavat rebaselaipa, mida meie moekamad emad siin veel aastakümneid tagasi uhkeldades kandsid, rebuskitel käpad lõdvalt rippu ja nööpis silmad säramas...
Ise eelistan kanda rõivaid, milles end hästi tunnen ja milles mu peegelpilt mulle meeldib. See, kas eseme lõige, toon, muster või olemus on hetkel moes või so-last-season, ei koti mind grammivõrdki.
Pigem on mul hirmus kurb vaadata, kui nii mõnigi end eriliselt moeteadlikuks pidav tegelane ette kujutab, et kui ta paneb selga selle, mis moes, on ta kohe ilus ja imetlemistväärt. No ei ole ju! Mood seljas ei tee kenamaks, võib aga vabalt hoopis naeruvääristada. Moes olevat tuleb ju valida ning eelkõige oma kehaga sobitada.
Jube teadlik siin, eksole :) Aga nii olen ma veendunud, vaielge vastu, kes tahab!
Mina riietun ka ikka väga imelikult vahel. A mis siis? Teen seda sel hetkel kas liigsest kiirustamisest (ehk siis läbimõtlematusest aja puudumisel) või mingist kummalisest arusaamast lähtuvalt, et näen antud hetkel hea välja (vahel on peegli asemel vigurpeegel, noh :D). No juhtub. Enamasti lähen aga kindla peale välja, valin ja mõtlen ning kannan reeglina kleite. Nendega saab kõige vähem puusse panna :) Igav? A mis siis?
Kindlasti aga ei hakka ma ennast naeruvääristama moega. Et kui miski on hetkel in, siis nui neljaks ajan selga/riputan külge.
Näiteks usun ma täna, et te ei näe mind iial kandmas stiilipeo-väliselt peas suuri lehve-sulgi-tutte-jmt, olgu see nii moes kui tahes. Ma lihtsalt ei ole enam teismeline ega varastes kahekümnendate, et see külge klapiks ilma, et suunurk muigele tõuseks.
Ja kohe kindlasti ei topi ma enesele pähe sellist kohutavat surnud lindu, nagu moeikoon Carrie Seksi ja linna vist esimeses filmis... Mul on sellest kinomälestusest siiamaani trauma. Pühadekalkunit ei tahtnud pähe toppida, nagu mr Bean? Või siis õlgadele seda kohutavat rebaselaipa, mida meie moekamad emad siin veel aastakümneid tagasi uhkeldades kandsid, rebuskitel käpad lõdvalt rippu ja nööpis silmad säramas...
 |
| pilt siit |
2 kommentaari:
Täpselt minu mõtted!
Ma küll enamasti ei lase end häirida sellest, mida keegi endale selga on toppinud, aga kui viimane moeröögatus on selga pandud hoolimata sellest, et figuuriga kohe üldse ei sobi, siis pungitan küll endamisi silmi, et milleks küll??
Ise panen samuti selga selle, mis mugav ja sobib ( vähemalt minu meelest :D ) mu figuuriga ja moodi vaatan niipalju, kui kusagil nö ette jääb.
No just, eksole :D
Postita kommentaar