Taadist

Huhh, tänase õhtu seisuga on Vanemal Poisil olnud kaks korda au Jõuluvanaga kohtuda ja Nooremal Poisil üks kord.

Noorem Poiss vaatas taati vaid pika pilguga, kui paki järel käisime. Ei naeratust, ei jorinat, lihtsalt vaatas tõsiselt.

Vanem Poiss seevastu esimesel korral tiirles pidevalt äti läheduses ja uudistas, et millega see vana tegeleb ning seejärel ronis lavale kuusepuud näppima ja heleda häälega üle saali tulukesi teadustama: "Näe, lamp! Näeeee, lamp!", endal silmad säramas peas :)

Täna oli tal taaskord jõulupidu ja ega see taat teda eriti morjendanud. Vaatas natuke ja siis toimetas ikka omi toimetamisi. Näiteks sai taaskord vanast enam tähelepanu tulukestega jõulupuu... Nagu ka klaver ja muusikakeskus... See, et miskine punase hõlstiga karvane olend keset saali istus, tema tegemisi ei seganud :)
Alles siis, kui vana tema nime hõikas, vudis kohale, krahmas paki, ei öelnud isegi "aitäh!" ja lippas tagasi...

Seega minu tüüpiline hirm, et vahel lapsed esiti kipuvad vana pelgama, ei pidanud õnneks paika. Hirmus kahju oli küll neid pisiseid vaadata, keda kummaline vana ehmatas ja nutma ajas :S
Loodan, et mul poisid seda olendit ka tulevikus ei pelga. Peamine, et vana taipaks mitte üle punnitada, sageli see liigne tähelepanu just kurja juur ju.