Nädal 13 (märts)

Meite kurgipaar alustas tantsimist. Hanekari turvadeks.

Sookured on aktiivseks muutunud. Üks paar on end siia sisse seadmas, teised käivad lihtsalt patseerimas. Karjade viisi. Praegu ka haneparved kohal, vahel on terve heinamaa neid erineva pikkusega kaelasid täis!
Mina imetlen neid niisama aknast, kuid Vanamees peab ikka välja hiilima ja hoovis puu taga oma toruga neid luurama. Seega pole välistatud, et neid kurgilisi siin veel kajastatud saab :)

Aga ilmast siis.
Esmaspäeval sajab terve päeva läbi tuisutuule mingisugust lidri. Õhus valkjas, aknale maandudes vesi. Aga poole päeva peale saab hoovis käiguteed valgeks ja õhtuks juba terve õu valge kirme all.
Ei imesta, märtsi lõpus tuleb sageli mingil hetkel lumi maha.
Vahetevahel on küll ka päikest, kuid siis on külm tuul tooni andmas ja üldiselt on terve nädal ilm suht vastik.

Poistega arstile. Paranevad. Jehuu :)
Millegipärast vaatab aga arst mulle otsa ja suunab sujuvalt verd andma. Näitajad siiski ok ja ka hemoglobiin igati ilus, kuid saadavad rauadepoo tarbeks ühe ampulli ka laborisse. Ma helistada ei viitsi, küsin vastuse siis, kui Noorema Poisiga 8. kuu ülevaatusele lähen.

Sain aasta vanemaks. Tunne ei muutunud. Ikka veel kujutan ette, et täitsa noor :)

Kuller tõi raamatu, kus Vanamehe tehtud pildid sees... Natuke naljakas tunne.

Minu vägevast ja tummisest nohust on toimunud edasiareng. Kohale saabub kõrvavalu. Oi kurja, oi kurja! Ma vihkan kõrvavalu! Kes ei vihkaks. Ja see justkui läbi vati kuulmine... Vastik! Keerad pead ja pauk käib, kummardad veidi ja tahaks valu käes karjuda. Õnneks kestab vaid mõned päevad, edasi jääb kõdistav ettevaatlikkus.

Reedel lööb Nooremal Poisil keset ööd täiesti ootamatult 39+ peale. Üllatus missugune. Kaks päeva ja ööd istub palavik 39+ juures ja seejärel kaob. Huvitav, kas tittede 3-päeva palavik ehk roseool võiks ka 2 päeva kesta? Aga roosakaid täppe ei ilmu peale palaviku taandumist... Kummaline.

Siia nädalasse jääb ka midagi täiesti erilist. Midagi sellist, mis varem oli nii tavapärane, nüüd aga tõeline defitsiit. Nimelt - ma vaatasin ära terve filmi! Alguset lõpuni! Ja see ei olnudki salvestatud kujul, täitsa otse vaatasin. Reklaamipausidega ja puha.
Ma ei liialda kui ütlen, et pole seda teinud aastaid. Päriselt ka, aastaid. Kui olen midagi vaadanud, siis salvestatult ja mitmes jaos. Ja ka siis olen magama vajunud või miskit ikkagi toimetama hakanud ja vaatamise katkestanud.

Endal oli nii veider tunne. Iga reklaamipaus siis käisin miskit kohendamas/korrastamas. Ja millegipärast tundsin süümekaid, et niisama vedeledes telekat vahin. Samal ajal on ju niiiiiiiiiiiiiiiiiii palju tegemata ja pooleliolevat! Ja plaane, oioi kui palju plaane!
Aga ära ma ta vaatasin. Süümekates, kuid jonniga (Loe: see on MINU aeg!)