Emotsioonitus

Iman, ikka veel võrratu

Vaatasin tänast Pealtnägijat ning üks lõik oli modellidest ja nende igapäevasest tööst.

Miski tundus kogu aeg vale olevat. See, et nad on ülikõhnad ja ilma vormideta, ei üllata enam ammu ega kedagi, kuid miski tundus siiski valesti olevat.
Ja siis ma taipasin. Mitte üks neist ei naerata! Mitte ainumaski noor neiu!

See tegi selle töö mõtte kohe kurvaks. Ja masinlikuks. Ja massiks.
Sest... varasematest aegadest on mul meeles imeilusad ja säravad modellid. Kes meist ei teaks Cindy Crawfordi, Claudia Shifferit, Linda Evangelistat, Naomi Campbelli, Eva Herzigovat, Christy Turlingtoni, Imanit jne jne jne. Naised, kes särasid ja keda oli terve lava täis. Ilusad, vabad ja vallatlevad.

Nüüd vaatad neid riietekandjaid ja .... nad oleks nagu zombied. Mitte ainsat emotsiooni ei tohi kusagilt paista, naeratus tundub lausa eriline patt olema...

Kas tänapäeval on nii, et modell ei tohi tihedas disainerite konkurentsis rõivast varjutada? Et peab olema täiesti tuim ja nagu robot seal ringi saalima?
Olgem ausad, eks vist särav modell tõmbaks pilgu tõepoolest pigem enesele ja vabalt võib rõivas ta seljas tähelepanuta jääda...
Või olen mina liiga vana, et ei mõista oma arusaamistes ja hinnangutes ajaga kaasas käia? Seda vist küll, jah... Ja ilmselgelt on eilane ka minu arusaam, et kaunis naine suudab iga rõiva kauniks kanda.

Aga siiski on paganama kahju, et enam ei ole laval ilu, on ainult hilbud.