Kas ma oleksin veel mõned ajad tagasi osanud arvata, et materjal ei istugi mul arvutis vaid on varundatud kusagile pilve peale? Et vahetan faile mitte meilitsi saates vaid jagan pilves? See tundub veel tänagi suhteliselt uskumatu...
Algul suhtusin pilve kerge skepsisega. Ja ega ma ju tänagi tea, mis neist näiteks ülehomme saab. Küll aga ei ole ma meelt heitmas, kui arvuti või välise kõvakettaga miskit juhtub. Sest peale seda, kui mu kallis väline ketas koksu sai ja koostöö lõpetas, võtsin vastu otsuse olulist ka pilves dubleerida. Õnneks suudeti küll nii andmed kui ketas ise päästa, kuid siiski. Elu õpetas.
Et siis jah, paranoiline mina hoiab olulist materjali nii arvutites kui kahes pilves. Ka väline kõvaketas on endiselt kasutuses.
Kõige enam meeldib mulle see, et on võimalik vajalik kohe automaatselt pilve laadida. Nt teed nutiseadmega kiiresti pildi (jah, ma tean, et need pole kvaliteetpildid) ja juba ta ongi pilves. Mina näiteks tegin ühel õhtul lauaarvutis tööd, kui oli vaja saata abielutõendi pilt. Võtsin tõendi, võtsin nuhvli, tegin klõps ja istusin tagasi suure arvuti taha, kus pilt juba pilvekataloogis ootas.
Juuuuubeeeee mugav :)
Nüüd õpetas vend ema kah pilveteenuseid kasutama ja seega puudub vajadus google drive'i abil videoid ja pilte laste kasvamisest saata. Paneme aga venna perega need jagatud pilvekataloogidesse ja saarekodused siis ise teavad, mis teevad. Vaatavad niisama või laevad alla.
Peakski nüüd mõne salvestise üles panema :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar