Nädalad 16-19 (aprill-mai)

Rätsu-isand loojangus

Uskumatu, juba ongi terve kuu möödas viimasest kokkuvõttest!

Aga jah, sedakorda siis põhjused päris mitteroosilised. Lihtsalt... lähedased on lähedased, eksole. Küll aga on paratamatult (ja häbenemata seda valjusti tunnistada) mõni lähedasem ja isiklikum ja igati "omam", kui paljud teised, kes küll ka lähedased. 
Minu jaoks ühe eriti "oma"-ga, ühe eriti "minu inimesega" juhtus mõni aeg tagasi miskit, mida ei osanud oodata. Millega kaasnes mõneks ajaks teadmatus, paanika, tagasihoitud pisarad ja murdumine privaatsel hetkel, kui polnud vaja enam toetav olla. Sest ka teistele on ju mõni lähedane lähedasem ja kogemine seega keerulisem.

Kuu ja kõrvuk

Hirm selle ees, et jääb/jäi ära võimalus hüvasti öelda, paanika selle ees, kas olen ikka piisavalt oma kiindumust avaldanud ja kõik need muud tunded, mis sarnases olukorras esile kerkivad (kui äärmiselt egoistlikult see kõlab! lausa paha hakkab!), leidsid mõne aja pärast julgustava leevenduse. Kuni uue paanikani, mis seekord küll kergem ja vaid tugevaks ehmatuseks pidada võib.
Ütleme nii, et ohud ei ole veel möödas, kuid jupp aega elasime ainult päev korraga. Nüüdseks enam päevaarvestust ei pea ning elud on veerenud enam-vähem oma tavapärasesse rööpasse.
See selleks. Me loodame parimat :)

Minul aga läheb aeg igapäevaselt ja hullu kiirusega. Teatavasti ei ole ma nõus (erandeid ja kiireid olukordi arvestamata) lastega aega veetes arvutit avama ning seega naudin (või vahel ka kaklen, kui ausaks jääda ja vahel turritan meeleheites juukseid, kui veelgi ausam olla :D) oma väikeste mehehakatiste seltskonda. Tavalised kiireloomulised pereema toimetused. Söögitegemised-söömised/söötmised-koristamised-kasimised-pepupesud-tudulepanekud-õueskäigud jne jne jne. Ühele üht, teisele teist vaja aidata/teha/toimetada/keelata/vaielda. Magavad lõunat eraldi aegadel, kuna väiksem teeb kaks und päevas ja suurem ühe. Kui üks magab, hoia teist ohjes, et see magajat ei ärataks.

Kurgid laulavad

Lisaks üritan siin koolieksamitega maadelda ja koolitöid teha, et aga ennast iga päevaga aina lollimana tunda.
Siis on mulle tekkinud tänaseks juba neli kliendikest, mis on tõsiselt üllatav. Usaldavad mind? Lollid või? Ja maksavad ka veel selle eest? Samas kinnitab mu eluaegne raamatupidurist ema, kellega kõikvõimalikku siiski konsulteerin, et pole ma loll kohe ühti. No püüame siis sedapidi mõelda :)
Vana veebipõhine töö pole ka kuskile kadunud ja sellega tuleb siin vastu suve veel eriti palju taielda ning eks nende kolme tegevuse peale mu hilised õhtu- ja varased öötunnid kuluvadki.

Lisaks muule on lisandunud uus maania - aed. See aeg, mis ma igapäevaselt (või kui on palju koduväliseid asjatoimetusi, siis suureks südamevaluks üldse mitte) saan aias kablida, on nii piiratud, et lausa nutt tuleb peale. Paar tunnikest hommikupoole, kui Noorem Poiss esimest tudu teeb ja me Vanema Poisiga õue läheme ja/või paar tunnikest õhtupoole, kui Noorem Poiss teist tudu teeb ja me Vanema Poisiga õues askeldame. Nooremaga ei saa ju aias veel miskit koos teha, vanemaga õnneks saab. Temal on omad kõikvõimalikud aiatarvikud, alustades muruniidukist ja kärudest, lõpetades labidate/kannudega, minul omad (ja kui nüüd ikka päris napakana kõlada tahaks, siis... on hiiglasuur rõõm ja sära silmades, kui saab taaskord aiapoest tulla koju kas korraliku istutuskühvli või mugavate murukääridega :D).
Igatahes... Nii ma seal aias siis möllan. Puhkepausid on mõeldamatud, kasvõi nahk seljas märg, kuid hoogu maha ei võta. Varsti ju vaja tuppa minna, kuna lapsed tahavad süüa või on mõni muu ikaldus :D

Möödunud aasta oli ju esimene siin aias. Siis aga oli esimene laps aastane ja ei saanud millestki sotti ning ise olin tagantjärele aru saades ikka päris hädine rase. Mitte miskit ei saanud tehtud ja ega ma aias ei teinudki tõepoolest midagi. Vanamees niitis muru ja see oligi suht kõik.
See aasta aga läksin lolliks ära. Mulle meeldib ilus ja hoolitsetud aed, millel ka praktiline väärtus. Alustasin oma sõstarde kasimisega ja edasi liikusin metsvaarikate võssa. Tegin selle korda ja näis, kuidas nad see aasta kannavad. Arvuliselt on taimi ikka palju :D Ja ruutmeetreid nende all muidugi kah. Sekka ostsin mõningaid kultuurvaarika sorte, näis kuidas koos toime saavad.
Tikreid ostsin ka otse loomulikult juurde, loodetavasti leidsin neile mõnusad kasvukohad. Mul maa ju hirmus viljakas ja pigem niiske, tikker ei ole just sellise maa fänn. Aga vaatab.

Silmailu peab ju ka ikka olema, eksole. Paar hortensiat sai soetatud, need tunduvad mulle lollikindlad. Miskid ätsed vaatavad ka varasemast muru seest vastu - see aasta siis lõikasin neid tagasi ja turgutasin ja vaatab, kes mul aias siis ka kasvavad :D Pole ju aimugi, kuidas hooldada, kui ei tea kellega tegu... Sisetunde pealt... Ehk ei peta :)
Kõige enam kipuvad mind aga lolliks ajama põõsasroosid. Ja kui Vanamehele mainisin, et tahaks mõnd roosi, sain paraja üllatuse osaliseks - ta ka tohutu roosifänn :) Seega oli mulle tee avatud ja piirangud puuduvad - tema hinnangul võiks meil roosipõõsaid olla nii 50-60 :D Ma piirdusin esiti vaid 6-ga - vaatab, kas ja kuidas nad meil üldse kasvavad.

Seda, et meil on metsikult musta mulda, saime teada päris ootamatult.
Nimelt tellisime kakalondi, et see maa sees oleva paagi tühjaks tõmbaks. Lont kohal ja püüab maja kõrvalt maja taha jõuda. Aga kus sa sellega, rattad käivad all ringi.
Kihutab Vanamees lambakasvatajast naabri juurde, et see traktoriga appi tuleks. Tuleb põka-põka ja sikutab hiiglamaraske kakalondi õigesse kohta. Ootab ilusti ära ja tõmbab pärast londi tee peale tagasi. Tore, et naabril on suur traktor muude põkade seas olemas :)
Meil aga mitmekümnesentimeetrised musta mulla vaod segikeeratud murus :)

Vahetevahel külastab meie metsaserva härra Siga

Ükspäev siin arvutasime kokku, et meil niidetav hooviala 0,3ha ehk siis 3000m2. Ebanormaalne ju! Lisaks võsalõikuri ja trimmeriga hooldatav ala 3000m2, kuhu peaks kunagi tulema majandusala (kasvuhoone, viljapuud, söödavad taimed) ning veel üks 1000m2, mida peab alles hakkama võsalõikuriga kasima. Ülejäänu on mets, seda ei pea non-stop hooldama. Aga see va 3000m2 niitmisala tuleb küll minimaalselt kord nädalas üle käia, isegi põua ajal (meie mulla ja rohu põhjal sellist asja ei eksisteeri, nagu näitas möödunudsuvine metsik rohukasv pikal kuumal ja kuival ajal). Et siis jah, lollid oleme, kuid vähemaga ka ei saa, siis kaob hoovi olemus ära.

Ahjaa, siia aiamaania lõpetuseks veel, et viimasel ajal keerasin ma puhta sassi - omal hoovis kablimist küll ja veel, kuid ma nüüd avastasin niidetava alaga piirneva võsa ja leidsin, et see peab kuni maaüksuse piirini korrektne park olema. Nüüd ma seal siis ragistan ja hiiglaslikke äralõigatud võsa kuhilaid tekitan :) Kes need küll lõkkeplatsile tassida jõuab? Oma kanguse juures tean, et küll ma need peagi tassitud saan :D

Aga jah, hoov muutub iga päevaga aina ilusamaks ja ma olen ikka väga rahul :)
Ja kes oleks kunagi võinud arvata, et mina ja hakkan aias möllama? Mina, kes ma oma maniküürist liiga palju alati pidanud olen? Aga kui aus olla, siis maniküür on siiani ülitähtis ja õnneks on tänapäeval olemas väga häid töökindaid, seega käte "vormis"oleku pärast pole ma veel kordagi muretsema pidanud :)

Niisiis. Veel mis? Ahjaa, ilm.
No ilm on olnud mitmetine selle kuukese jooksul. Kui nädalal 16 (teismetega aprill) sadas lõuna- ja kesk-Eestis paks lumi maha (lõunaks küll kadus), siis meil oli lihtsalt vastik. Jahe ja lidrine. Isegi lörts-laadset toodet laskus taevast maa suunas. Sealt edasi on aga kevad võimust võtnud ja ikka kohe täiega! Tänaseks on kõik nii mõnusalt kirgas-roheline, et hing lausa heliseb sees :)

Oleme juba ka ära korjanud selleaastase esimese austerserviku-saagi :) Kahele pakule kolmest on seened see aasta kasvanud, vaatame mida aeg edasi toob.

Noorem Poiss sai siin vahepeal 9 kuud vanaks. Parameetrid siis 10,9kg ja 76,5cm. Pea 51,5cm. Nüüd täpselt sama pea mis Vanemal Poisil. Et siis jah, ei saa enam venna vanu mütse kanda :D
Ning jubejubejube - Nooremal Poisil oli kuklas elu esimene puuk! Kas ma olen öelnud, kui kohutavalt väga ma neid putukaid vihkan???