Istun Tallinna Lastehaigla hämaras palatis ja üritan tööd teha. Seda on kuhjunud lausa lademetes.
Just nüüd, nagu kiusu pärast, internet jupsib. Seega kirjutan notepadis blogiteksti, mis ma ikka siin pimedusse vahin ja nohinat kuulan. Kuigi selle nohina kuulmine on oioi kui oluline.
Enne, kui arvuti tööle panin ja telefoni hotspoti abil interneedusesse pääsesin, töötas too needus ilusasti. Nüüd aga, kui metallist puuri meenutavas võrevoodis karglev (milline rõõm!!!) laps on magama saadud, keeldub internet koostööst.
Või vähemalt venib nagu tigu mööda mida iganes.
Täna on tantsiv ja magamisest keelduv laps pisarateni liigutav nähtus. Veel täna hommikulgi lebas ta enamuse ajast apaatselt selili kui kirjamark. Üldse mitte meie lapse moodi...
Üle-üleeile saabusime siia vilkurite saatel Hiiumaa haiglast, kus saime vaid ühe öö veeta, enne kui meid ära saadeti. Spetsialistide hoole alla.
Nüüd aga tundub, et kõik on keeranud paremuse poole ja ehk isegi nii hästi, et lapse 10-kuuseks saamist saame tähistada juba koduses ringis, mitte haiglaseinte vahel :)
Nii, nüüd aga hakkas interneedus koostööd tegema ning asun meeletu hulga töö kallale. Sest vahepeal ei olnud võimalust ega jaksu sellele mõelda. Oli vaid üks väike kurnatud keha mõttes, mis viimase nädala on enamuse ööpäevadest mu süles/kaisus/rinnal lebanud. Ja tema vanem vennake, kes enam ei oska oma tunnetega hästi toime tulla ja kodus issile oma vennaigatsust väljendada püüab.
Just nüüd, nagu kiusu pärast, internet jupsib. Seega kirjutan notepadis blogiteksti, mis ma ikka siin pimedusse vahin ja nohinat kuulan. Kuigi selle nohina kuulmine on oioi kui oluline.
Enne, kui arvuti tööle panin ja telefoni hotspoti abil interneedusesse pääsesin, töötas too needus ilusasti. Nüüd aga, kui metallist puuri meenutavas võrevoodis karglev (milline rõõm!!!) laps on magama saadud, keeldub internet koostööst.
Või vähemalt venib nagu tigu mööda mida iganes.
Täna on tantsiv ja magamisest keelduv laps pisarateni liigutav nähtus. Veel täna hommikulgi lebas ta enamuse ajast apaatselt selili kui kirjamark. Üldse mitte meie lapse moodi...
Üle-üleeile saabusime siia vilkurite saatel Hiiumaa haiglast, kus saime vaid ühe öö veeta, enne kui meid ära saadeti. Spetsialistide hoole alla.
Nüüd aga tundub, et kõik on keeranud paremuse poole ja ehk isegi nii hästi, et lapse 10-kuuseks saamist saame tähistada juba koduses ringis, mitte haiglaseinte vahel :)
Nii, nüüd aga hakkas interneedus koostööd tegema ning asun meeletu hulga töö kallale. Sest vahepeal ei olnud võimalust ega jaksu sellele mõelda. Oli vaid üks väike kurnatud keha mõttes, mis viimase nädala on enamuse ööpäevadest mu süles/kaisus/rinnal lebanud. Ja tema vanem vennake, kes enam ei oska oma tunnetega hästi toime tulla ja kodus issile oma vennaigatsust väljendada püüab.
3 kommentaari:
Oh paganamas, nii hea, et asi paremuse poole kulgeb. Ma ei hakka uurima, mis lahti - saadan lihtsalt paranemissoovid siit meie poolt teele.
TUblid olete! Head paranemist.
Oi, väikemehele ja emmele pikad paid! Saage terveks!!!
Postita kommentaar