Mul polnud mitte mingisugust plaani sel aastal maasikaid kasvama panna, kuna pole neile veel maadki ette valmistatud (kastpeenrad plaanis, kui endise metsa asukoht ja kännud võimaldama hakkavad).
Juhtus aga nii, et üks tore proua pakkus taimehakatisi (kuna mina panin tema soovil talle oma mustsõstraid poegima), et tulgu ja viigu vaid. Ja et need ei vajagi peenart, lähevad mu raiesmiku peal vabana kah kasvama. Ja sobivate tingimuste korral vohavad kui umbrohi.
Noh, mis saab mul maasikaid kandva umbrohu vastu olla, mõtlesin. Ja saatsin Vanamehe taimede järele.
Järgmisel päeval arvasin, et peaks need ikka maha panema, juured paljad ja jäävad äkitsi nälga/janusse. Aga terve päeva sajab rahet ja vihma. Mina oma üllatuslikus äsjaavastatud aiakires aga ei saa ega saa niisama passida ja lõpuks õhtul kella 7 ajal jätsin Vanamehe lastevahti, panin talvejope selga ja suundusin raiesmikule. Maasikakast käes. Külmas vihmas.
Lõpptulemuseks oli peale pooleteisetunnist mudaga mängimist ääristatud/piiritletud istutusala, kust umbrohi ja tärkav võsa välja kistud ning maasikad ilusasti mitmes reas. Ei mingit umbrohuna vohamist, kui juba minu sügelevad näpud taha olid saadud.
Nüüd siis kosuvadki mul täiesti ootamatult 36 maasikatutsakat. Ei saa välistada, et paar neist juba sel aastal kanda proovivad, kuid eks järgmine suvi näita, kas mul õnnestub oma krattidele ise neidki marju kasvatada või mitte :)
Hehh, minu esimene maasikapeenar :D
Juhtus aga nii, et üks tore proua pakkus taimehakatisi (kuna mina panin tema soovil talle oma mustsõstraid poegima), et tulgu ja viigu vaid. Ja et need ei vajagi peenart, lähevad mu raiesmiku peal vabana kah kasvama. Ja sobivate tingimuste korral vohavad kui umbrohi.
Noh, mis saab mul maasikaid kandva umbrohu vastu olla, mõtlesin. Ja saatsin Vanamehe taimede järele.
Järgmisel päeval arvasin, et peaks need ikka maha panema, juured paljad ja jäävad äkitsi nälga/janusse. Aga terve päeva sajab rahet ja vihma. Mina oma üllatuslikus äsjaavastatud aiakires aga ei saa ega saa niisama passida ja lõpuks õhtul kella 7 ajal jätsin Vanamehe lastevahti, panin talvejope selga ja suundusin raiesmikule. Maasikakast käes. Külmas vihmas.
Lõpptulemuseks oli peale pooleteisetunnist mudaga mängimist ääristatud/piiritletud istutusala, kust umbrohi ja tärkav võsa välja kistud ning maasikad ilusasti mitmes reas. Ei mingit umbrohuna vohamist, kui juba minu sügelevad näpud taha olid saadud.
Nüüd siis kosuvadki mul täiesti ootamatult 36 maasikatutsakat. Ei saa välistada, et paar neist juba sel aastal kanda proovivad, kuid eks järgmine suvi näita, kas mul õnnestub oma krattidele ise neidki marju kasvatada või mitte :)
Hehh, minu esimene maasikapeenar :D
4 kommentaari:
Hehee. Mul on ka sel aastal täitsa esimene oma maasikapeenar. Kännu sees :) Vaatame, kas üldse ja mis sealt tuleb.
Aga seda tunnet ma tean väga hästi, kui asi kibeleb ja nui neljaks, sadagu või pussnuge, on vaja minna ja teha.
Eriti hull, kui ei saa minna. Isegi nende pussnugade kätte. Käid ja vaatad siit aknast ja sealt aknast ning muudkui pead plaani... :D
Aga mul maasikateema veel rõõmsam - mulle kasvatati hulk kuumaasikaid ette, mida ka nüüd kuu lõpus välja plaanin istutada :D
:))
Ma läksin Tartusse taimi ostma... unustasin muude toimetuste käigus ära ja UNUSTASIN osta... saad aru? Kodus alles tuli meelde!
Minuga on üks imelik asi. Mul nimelt ei ole mitte kunagi mingit tunnet, et paneks kindad kätte ja võtaks labida kaasa. Paar korda olen proovinud tunnet tekitada. Ei tule tunnet. :)
Postita kommentaar