Lumest

Tänane tõtt-vahtimine

Nonii, täna siis sadas ka meile sellehooajaline esimene lumi maha.
Õu näeb välja kui jõulumuinasjutt. Eesti kõige paksem lumekiht just Hiiumaal ja tuult pole ollagi - kujutage siis ette, milline ümbrus välja näeb!
Pildilolevad männid just kõige lumisemad ei paista, kuid arvestades, et täna Vanamehega tõtt vahtnud põder siiski üpris suur loom, siis lumel ikka paksust jagub. Meil koduhoovis oli täna hommikul 12cm, õhtuks enamgi veel.
Et siis sedaviisi.

Hommikul lapsi äratades ja aknale suunates oli lahe reaktsioone näha. Vanem Poiss oli nii siiralt õnnelik, Noorem Poiss vaatas kerge hämmeldusega valge vaiba alust koduhoovi. Eks noorem on ju lund näinud ja selles mütanud, kuid kui palju ta seda mäletab ajast mil ta oli ca 1,5-aastane... Tundus, et miskid hägused meenutused olid .

Vanem Poiss on lumefänn. Räägib juba päevi, kuidas ta lund ootab, et seda siis sööma hakata: "Ära muretse, emme, ma söön ainult seda lund, mis on täitsa valge! Kollast lund ma ei söö ju!"
No mida sa teed sellisega. Lasteaiast tulles seisis verandal ja keeldus tuppa tulemast - sõi lund. Me jõudsime pool õhtut tubaselt ära veeta, enne kui tegelane tuppa tulema nõustus. Selle tingimusega, et peale õhtusööki saab siis veel lund süüa.

Ja ega nad unustanud - nii kui õhtusöök keres, nii tuletasid mõlemad lumelubadust meelde. Nii oligi issi sunnitud võtma kaks kausikest, need lumega täitma ja poisid laua taha, lusikad käes.
Lapsevanemad kamina ees irvitasid, et eriti odav jäätis :D

Mina aga olen muutumas meie pere nõrgimaks lüliks. Immuunsus kuhugi kadunud. Nüüd juba pikka aega haige olnud, pikalt palavikus ja erinevate astmetega muutuv köha ja vana klassika - põskkoopapõletik. Mul kolib iga nohu sinna, tee või ära tee mida tahes. Ja ei, ma ei "tõmba tatti üles", tean isegi, et see suurim oht minusugusel. Kui juba lõua- ja põseluud liikmisvõimetuteks valuallikateks muutusid ja üks silm muudkui vett lahistas, lasin antibiootikumid taas peale panna. No ei saa aru mis toimub. Aga vähemalt keerasid need siiski olud paremuse poole ja ehk saan ikka varsti elujõu tagasi.

Poisid on palju tublimad, kuigi parajad tited ja lasteaiad ju hullemad haiguskolded. Aga nemad võtavad väga tublisti mögla (segu jõhvikatest, sidrunist, sibulast, küüslaugust ja meest) - lausa võidu! Kui juba võistudoosid 14 lusikatäiele õhtu kohta per laps minema hakkasid, tõmbasime pidurit (materjal mögla valmistamiseks saab otsa sellise tempo juures!) ja nüüd on piiriks 4 lusikat. Ma ütleks, et ikka väga tublid :)

Siuksed lood meil siin.