Vihmane ja viimane

Väljas on õudusttekitavalt pime. Ei ole veel keskpäev, kuid aken selja taga annab aimu videvikutunnist. Tunnist, mil lähevad liikvele need, keda päevavalguses ei kohta.
Aken koliseb. Jäme jäine vihm peksab vastu klaasi, tekitades tuppa õõvastava kaja. Laualambi hädine valgus loob üksiku helendava laigu kesk pimedust, muutes ümbritseva kummituslike varjude mängumaaks. Hirmus on...
.
Brr!!! Niimoodi küll tööd teha ei õnnestu. Istun tardunult ja jõllitan sooja kiirgavat ekraani. Krapsan end püsti ning panen laelambid põlema. Kõik lambid. Nii, nüüd võib enam-vähem taas süveneda.
On augusti keskpaik ja keskpäeva aeg...
***

Mul on kuri kahtlus, et olen viimane eestlane maamunal, kes digitelevisiooniga liitus. Mugav on see küll: meeldib, et saab infot klikkida ja listi meeldib kasutada ning samuti meeldib saadete broneerimine. Ikka kipun unustama, et plaanisin miskit vaadata, aga kui saade broneeritud, siis lülitub ise õigel ajal sinna peale. Sobib:)

.

Ainus jama on alguse virvendus. Vähemalt minul käivitamise esimestel minutitel käivad aeg-ajalt mingid säbrakad üle. A mul iidvana telekas ka, äkki sellest.

***

Sain nüüd ligi ka piltidele, mida teised eelmises postis kirjeldatud kokkutulekul klõpsisid. Minust on enamus hoopistükkis sellised:)

Eile oleksin peaaegu Tartuffile kimanud ilma igasuguste ettevalmistusteta.
Sain meie filmiseltskonnast kõne, et saaks peale tööd kokku. Saime. Näksisime. Sain teada, et mõtlesid paari tunni pärast Tartu poole startida, tulgu ma ka kaasa. Öösel tagasi, nii et hommikul jõuaks töölegi.
Kaalusin tõsiselt, oleks kindlasti väga lahe olnud, inimesed ju super. Aga natuke liiga eksprompt siiski ja oleks pidanud muud plaanid liiga ringi mängima. Seega jäi minemata, kuid avastasin, et ma polegi enam nii spontaanne...
***
Järgmises postis jagan teiega üht retsepti, mis naerust peaaegu pissi püksi tahtis pigistada:)