Kolmas puhkusenädal

Kollane liilia

Nädal, mis algab 20.ndama kuupäevaga ja jätkub endiselt kodusaarel.
.
Esmaspäeval oli ilm alguses veidi tatine, päeva peale tahenes ja sai juba õue askeldama minna. Olin saanud emalt (kes muidu koos minuga puhkab, kuid esmaspäeviti siiski tööl käib – raamatupiduri karm elu…) korralduse tema ära olles India reisikirja kirjutada (endiselt vaid pool valmis) ja kuna miskit asjalikumat teha polnud, siis kribasingi. Sai jälle jupi valmis. Veel kulub mõningaid inspiratsioonihõngulisi ajaauke ning siis saan postitada ka lõpuks. Paganama pikk saab see olema:)

Tavapärasest tiba jahedam hommik

Mis siis veel eelmisse ja käsilolevasse nädalasse mahtunud lisaks kodustele askeldustele? Paar raamatut läbi näritud, iga mõne päeva tagant end veidi rohkem vaatamisväärseks vuntsitult linna peal ostlemas käidud, õmblejal lasin meisterdada enesele valge linase jaki ning kuna mulle meeldis ühe emal seisma jäänud kleidi riie, siis sellest sai mulle extreme makeover’i tulemusel üks asjalik suvine tulpkleit.
.
Lisaks olen üle päeva ümarat rannavormi (poi teatavasti ei upu ära, kui vette satub) taotlevalt kooke küpsetada vihtunud, kuna pidevalt külalisi võõrustada tuleb või siis ise, kook kaenlas, vaja külla minna. Nägu on varsti taas sama ümar kui mu lemmik koogivorm:)

Sibul on nunnu!

Vahepeal on natuke ka naabritüdrukuid nähtud, kelledest kaks õekest aprillis nädal+ vahega oma teised beebid ilmale tõid. Njah, hea kohe vaadata kui rahulikud ja rahulolevad on emmed, kes sünnitamise ajal enam teismelised ei ole. Ja lapsed ka naerusuised ja rahulikud. Natuke küll kriibib südame all, kui seda rahulikku õnne vaatad… aga ei sest miskit:)
.
Kolmapäeval saime vanaemaga lõbutseda. Otsustasin minna külla oma nõole, kes sai kevadel 18 ja nüüd suvel oma noormehe juurde kolis. Ikka jube raske on "vanainimesel" selle mõttega harjuda:D Ei olnud väga ammu see aeg, mil Liisul mähkmeid sai vahetatud ja nüüd elab juba noormehega koos… Ok, ise olin ka ekskaasaga kokku kolides 18 aga ikkagi!!! Natuke naljakas on harjuda, kuid elu läheb oma rada.
Aga tore noormees tundub olevat. Oli lausa Liisu ema käest küsima läinud, et millal Liisu tema juurde võiks kolida. Mitte nii, et seatakse vanemad fakti ette ja kõik. Nii saigi mu onu Selveri müüjannale, kes tuttavlikult hakkas pakkima 5-t kanakoiba (peres 3 last + vanemad), teatada, et „Eiei, seekord võtame 3. Masu aeg, me osa perekonnast koondasime ära“ :D Üks läks riigi leivale (sõjaväkke) ja üks mehele:)
.
Ajaks, mil mina Liisu juures olin, viisin vanaema teise Saaremaa otsa ühele vanemale sugulasele külla. Las jutustavad.
Olin ema autoga ega tundnud seega bensiininäidiku piire. Enda auto puhul tead täpselt, milleks jagub, ema omaga paistis, et vabalt käib ära ja ei hakka sellepärast ringiga linna tankima minema.
Tagasiteel koju hakkas tuluke põlema. Helistan emale, et palju sellega saab. Noh, kuna automaatkast, siis arvasid isaga kahasse, et 40km umbes. Hmm…. Ei piisa, kuidagi ei piisa. Koduni pikem tee. Kus võiks olla lähim tankla? Nüüd selgus huvitav tõsiasi, et tanklaid polegi. Terve Kuressaare nimelt erinevaid tanklaid täis, kuid mujalt otsi tikutulega taga. Ja meie tee peal mitte ühtegi.
Egas’s midagi, hoiatasin isa, et kui uuesti helistan, olgu stardivalmis minema linna ja meile bensiini tooma (automaadi puhul ei julge/saa ju ka võõrast hääletada ja sleppi võtta) ja meie veereme niikaua ühtlaselt niikaugele kuni jõuame.
Sõitsin siis hästi sujuvalt (õnneks vaid maanteesõit) ja vanaemaga kahasse palvetades ja suunurgast itsitades (pole veel iial bensiini lõppemise pärast teele jäänud ja vaja ju see blondiininali kah ära katsetada) linna poole. Vanaema nõnda õitses, et jälle üks huvitav asi mida mäletada (no lahe ju kui vanaemad pole pabistajad vaid seiklushimulised) ;)
Nii me siis veeresime ja lausa hõiskasime, kui lähimasse tanklasse sisse keerasime. Veel inertsist ja sisekurvi kasutades. Mõõdik näitas 66 ja eks see lõpp pigem aurude peal kulges:)
.
Õhtul onu sünnipäevale. Neil lisaks kahele suurele koerale pisike toaloom, keda tema kus-on-saba-kus-on-pea välimuse tõttu õhtu otsa klõpsutama pidi:) Siin pildil ajab mind muigama minu meelest suht sarnane näoplaan:DDD Mõlemad nagu panniga saanud.

Ilma üle pole taas kurta. Päike särab ja õhk on soe. Ega päikese käes paljalt kaua järjest olla ei kannata – mine tea millal nahk otsustab irduma hakata ning kuna eelistan ilusat jumet ripnevale nahale, tuleb igati mõõdukaks jääda. Kuigi nii lihtne oleks ju päikeses vaid lebada ja kassi kombel nurruda, jahutav jook ja raamat kõrval.

Mina muidugi rooman nagu ehtne linnavurle oma seebikaga mööda lilli ja putukaid ringi – justnagu poleks enne näinud:)

Petuunia kärbselisandiga

Võõrasema

Aed täis erinevaid roose ning kuna praegune aeg eriliselt õiterohke, tuleb äraõitsenud nuppe muudkui tagasi lõigata. Kui esimese korvitäie lõigatud sain, jätsin korvi õhtuks terrassile vedelema – nii ilus oli vaadata:)
Üle paljude aastate külastas meid taaskord üks mu keskkooliaegne klassiõde. Brünetist on saanud blond, tugevast tüdrukust nääpsuke ning lõputust pidutsejast kahe lapse pühendunud ema:D Oh seda elukest:)
.
Küpsetamisest hakkab juba siiber saama… Ega see ihu pea nagu saiatainas kerkima, kuid kus sa siis saad kui muudkui vaja kokata:D Ükspäev sai lihapirukate jaoks suts liiga palju tainast tehtud, nii et see muudkui aga kerkis ja paisus ja lisaks suurele kogusele pirukatele tuli teha muudki, mis pähe tuli. Osale taignale sai rakendus leitud jäägikoogi näol ehk siis sinna sai lapitud küll kõike, mida kapis leidus. Alustades kohupiimast ja kirssidest ning lõpetades kondenspiima ja aprikoosidega. Hiiglaslik sai ning mitu päeva sai teist järatud… Ja kuna tainas muudkui edasi paisus, tuli lõpp tuleviku tarbeks lausa sügavkülma pista - lihtsalt ei jaksanud enam küpsetada sama kiirusega kui see hull end juurde tootis:D

Jäägikook

Reedel otsustas ka meil sadama hakata. Muudkui aga kuuled, et sajab kõikjal või on selline pilvealune ilm, kuid meil sirab päike. Asume Kuressaarest 15km kagus ja poolsaare otsa peal ning ajal kui „pealinnas“ ilm pilvitas, säras meil päike:) Poolsaarel elamisel on tõsised võlud. See on vana teada nali, et kui mujal sajab, siis meie kastame voolikuga, et taimed pisutki vett saaksid.
.
Kuna sadas, hakkasime koristama. Poolenisti suurpuhastuse moodi ehk siis sai suurt külalistetuba remondiks ette valmistatud ning riidekapid Humana jaoks tühjemaks korrastatud. Ragistasime ajusid ka suvetoa elamiskõlblikuks muutmise osas, kuna kipub juba nii kujunema, et külalised ei mahu majja ära. Kui käib, siis ikka korraga, kuna suved meil ju lühikesed.
.
Aga vot laupäev oli üks kummaline päev. Vajab veidi pikemat peatumist.
Nimelt sattusin ma ooperisse…
Jap. Mina, kes ma ei pea end kohe kindlasti mitte piisavalt kultuurseks, et seda nautida võiks.
Tegu siis Saaremaa Ooperipäevadega ja pole ma kunagi aru saanud neist välismaalaste hordidest, kes tollel nädalal saare üleküllastanud on.
.
Siin pildil suvaline interneedusest tõmmatud pilt (oli vist EPL) avatud telgist. Ise unustasin fotoka koju:
Minu vanemad ikka satuvad sinna. Olid ka sel korral juba piletite müüki tulles esimeste seas (ja esimesse ritta, kust miimika ja dirigent hästi näha) laupäevasele Verdi ooperile „Trubaduur“ (Il Trovatore) piletid võtnud. Endile ja mu ekskaasa vanematele, kes selleks ajaks väikese saardesõidu planeerisid. Pidid koos kultuuri nautima minema.
.
Juhtus aga nii, et onu 50. juubeli ametlik pidu sattus just samale ajale. Seega oli mul valida – kas lähen juubelile peret esindama või asendan isa ooperis. Kuna isa on meil andunud tantsulõvi ja ikkagi tema vennaga tegu, siis esindama läks isa. Mina plaanisin otsida välja kõrvatropid ja neid juuste all varjates esireas vaikselt tukkuda.
.
Tropid unustasin maha ja tukkumiseks ei olnud võimalust.
Ma nimelt üsna vaimustusin… Enese suurimaks üllatuseks…
.
Vahepeal kippus festival varjusurma vajuma, kuid Aivar Mäe teeneks võib lugeda sellele hinge sissepuhumist ja ka lihtinimesele arusaadavaks tegemist.
Nimelt meeldis mulle väga tõlge. Ma võin ju seda kava vaadata ja püüda aimata, mida nad seal itaalia keeles parasjagu asjatavad, kuid ega ikka täpselt minusugune võhik asjast aru saa. Seisavad ja laulavad, ok. Mingi tegevus ka toimub, kuid teatriga võrreldavat liikumist ja miimikat ju ei ole ega saagi olla. Seega lava kohal lae all jooksev rida-realt tõlge on super mu meelest! Detailideni saad jälgida ja kaasa elada. Ei hakkagi igav ega kipu und peale.
.
Telk ehk Ooperimaja vinge. Korraliku järsu tõusuga, istekohti nii pooleteise tuhande ringis ja kõik toolid kaarest põrandani valgete katetega. Nägid välja kui tugitoolid ja just see säravvalge toon jättis väga hea mulje. Samuti on meie kliimas oluline, et katus oleks pea kohal. Lisaks suured lillevanikutega paadid lae all rippumas jne.
Nii sisenemisel kui peatelgi ja samuti hiiglasliku kohvikutelgi vahel olid maas punased vaibad, nii et päris pidulik tunne tekkis. Hea, et olin end silmale vaatamiseks kõlbulikuks teinud, mitte enda arvates vabaõhukontserdile läinud. Daamid olid ikka pidulikult ja mehed enamasti ülikondades. Heledates suve omades – nämma!
Samuti oli kohvikus palju erinevaid müügilette, igaühe taga palju näitsikuid. Seega said võimalikult paljud külastajaid vaheajal oma kohvi ja konjaki kätte. Samuti valgete linadega lauad valges telgis, põrandad kaetud punaste vaipadega… Ning veel oli toitlustamise koha pealt super, et enne etendust võisid enesele nt salati, supi, prae vmt ära tellida ning kokkulepitud numbriga lauas ootas sind vaheaja alguses tellitud roog – ei mingit sabatamist enam ja muretsemist kas jõuab süüa või mitte.
Korralduslik pool oli kõva!
.
Aga jah, etendus ise avaldas muljet. Ainus, mida ma ei saanud kommenteerimata jätta ja mille peale ema pisarateni naeris, oli tõik, et minu meelest Leonora, kes oli miskisel rüütliturniiril oma trubaduuri armunud ja toda nüüd igatsedes ootas, ootamisest vanaks jäänud – et ju see turniir toimus siis nii ammu:D No mis ma teha sain et selline asi pähe kargas – kujuteldav näitsik oli raudselt minust vanem… Ikka oli kohe.
Ja silmi pööritama ajas koht, kus trubaduur lõpuks peale võitlusi oma neidise rõdu alla jõudis ja laulma hakkas, astus vanaldane neiu trepist alla ja esimese asjana kukkus tänitama, et „Kus sa nii kaua olid, ma juba ammu ootasin“. No halloo! Sa ei tea tüübi nimegi veel, igatsed ja unistad võhivõõrast ja kui siis unistatu ilmub, siis rõõmustamise asemel kukud tänitama…
.
Rahvale igatahes väga meeldis. Peale aariaid kõlasid nii tugevad aplausid kui braavotamised. Dirigenti oli vahva jälgida – oli nii õnnelik seal veheldes ja tugevama aplausi korral õitses kui lilleke:) Noor mees oli. Aga ilmselgelt pingutas kõvasti seal kuumuses – higi voolas näolt ojadena…
.
Kui etendus läbi, ei tahtnud aplaus kuidagi lõppeda. Muudkui aplodeeriti ja aplodeeriti. Loogiline järeldus, et ju siis meeldis. Samas, kui miski väga meeldib, siis minule teadaolevalt antakse sellest lisaks aplausile märku ka püstitõusmisega. Nagu austusavaldus või nii. Kuuleme siis, kuidas rahvas õhutab üksteist, et tõuseks püsti. Ja keegi ei julge alustada, muudkui ässitavad üksteist.
Mul hakkas juba piinlik. Vahtisin seal siis ringi ja ei jäänudki muud üle kui krapsasin end esimesena püsti. Ilusti esimeses reas ja kõigile nähtavalt. Mõne hetke pärast seisis kogu saal, aplaus võimendus veelgi ning lauljate ja orkestri näod lõid särama. Huhh!
.
Öösel, kui eksämma/–äiaga muljetatud, vein joodud ja külalised magama suunatud, istusime emaga veel hea jupp aega juutuubis ja klikkasime trubaduuri muid esitusi.
Tulemus – ma läheks teinekord veel:) Täitsa vabatahtlikult.
.
Pühapäev naeratas meile taas päikesepaistes. Kuna õhtuni olid meil külalised, siis tol päeval miskit erilist ette ei võtnudki, tšillisime niisama:)
.
Eelmises postis kirjutasin koera kammimisest. Seekord siis ka fotojäädvustus tegevusest ja peab tõdema, et koer naudib seda ikka südamest kohe. Kõrvad lidus, keel ripakil ja silmis nii armunud pilk...

Peale kammimist väike dušš veemängude näol:

Karate?

Vahelduseks keerutan end kiire vurrkannina, veejuga ees ning metsiku kiirusega kappab koer seda läbi hammustada üritades – ohtlik koht, kuna suurest hasardist võib ta näppudele liiga lähedal oma lõuad kokku lõksatada. Senimaani siiski õnnelikult läinud:) Ja koer pigem kukub kurnatusest pikali kui vabatahtlikult mängust loobub:)

Ja muru niitmine on endiselt fun!!!