Teine puhkusenädal

Esimesel õhtul kodurannas

Päevik jätkub nädalaga, mis algas 13.ndamal juulikuu päeval ja kodusaarel.
Meeletult ilusate ilmadega nädal juhtus olema. Terve nädala lõõskas päike ja sai ka endale mõnusa jume peale. Ega päikese käes suurt vedeleda ei julgegi – ei taha hiljem kooruma hakata – kuid mööda aeda ringi askeldades hakkab see paratamatult peale.

Vesi on meil soe, kuigi minusugune külmavares ei ole veel vette saanud, kuna lihtsalt ei kutsu, noh. See-eest naudib koer vett täiel rinnal, jõuaks me vaid nii palju mere ääres käia kui temal soovi oleks. Aga noh, see hull loom kalpsab ka varakevadel jääkamakate vahel meres ringi...
Igal juhul vette heidetud kivide järele kahlamine on tema jaoks peaaegu et elu sisu ja seda küsitakse nõrkemiseni. Nii me teda siis rannas rõõmustamas käime.

Korra nädalas käib koer kammi all. Teatavasti on see ju puhas mõnu ning tulemuseks on numbri võrra väiksem hunt ning tagahoov täis imepehmet koera aluskarva. Kokku korjates tekib korralik pall:
Peale kammimist ja vahel ka muul ajal rõõmustatakse koera veemängudega. Oi seda rõõmu! Tehakse imehüppeid, et veejuga läbi närida. Ja no ei väsi see loom veest... Kasvõi hullu pilk silmis, kuid “tee veel!” kumab sest kõigest üle: Aias on praegu võrratu. Lilled õitsevad, marjad on valmis ja mahlast pingul, kirsse-mureleid tuleb süüa lindudega võidu ning esimesed hernekaunad ja tomatid on hakanud saaki andma. Enne mu puhkuse lõppu jõuavad need juba päris rohkearvuliselt valmima hakata. Taamal patseerib metstuvi ja hindab juba mitmendat aastat meie hoovi kui oma valdusi. Ega ta meid ega meie kasse-koera sega:)

Päevakübara süda

MurelidHerne õis on imeliselt õrnKartul

Roosi õienupudRippmaasika õisNeid rippmaasikaid kasvatab koer oma maja terrassil:DFuksia

Lõhnav kuslapuu

Kolmapäeval mõtlesin minna vaatama lahkuvat Muhu Väina regatti, mis ööseks Roomassaarde end parkinud oli ja kuna kell 10 oli kirjade järgi esimeste start, siis 12 sadamas olles lootsin näha merd täis purjesid. Üllatuseks aga oli hoopis sadam täis maste. Kui autosse istusime ning lahkuma hakkasime, nägime siblimist ja mastid hakkasid ükshaaval liikuma. Ok, sattusime umbes-täpselt stardi ajaks. Mis siis ikka, sai kaile koperdatud ja vaadatud kuidas jahid ükshaaval nina alt kitsast koridorist läbi liuglesid ning eemal purjesid heiskama hakkasid. Saime oma massilise purjede vaate taamal kätte:)

.

Neljapäeval läksime maasikale. Kasvandusse ise korjama. Kahepeale emaga saime umbes 1,5 tunniga 11 kg isevalitud maasikaid ämbrisse. Lisaks muidugi pilgeni täis kõhud sinna otsa.

Oh seda magusat elu:)

Kaks ämbrit tulid meile koju edasiseks toimetamiseks:)

Kiire külaskäik hiiglasliku Antoni juurde ning koju toormoosi tegema. Ilusamaid marju panime tervelt sügavkülma (hea kookide ja jookide kaunistamiseks võtta), natuke vähemilusad läksid purustatult ja suhkruga segatult samasse. Poole ööni mässasime, kuid neid karbikesi on talvel ikka nii hea võtta ja kasvõi pannkookidele mõnusalt värsket toormoosi panna... Nämm!

Anton on SUUUUUR!!!!!

Tõin oma rattaspordi taasavastanud isale prooviks oma maastikuratta, kuna tal kuklas küpsemas plaan sügisel järgmisele rattarallile minna. Seekord metsavahele. Nii ta siis kütab töölt koju jõudnuna rattariided selga ja kadakate vahele. Tagasitulnult säratab silmi nagu väike poiss ja näitab meile uhkusega verist põlve või marraskil säärt, ise õhinaga seletades, kuidas ta hooga mõnd salakraavi ületades üle lenksu käis. Oijahh........... ;D

Üks õhtu, kui pikemalt sõitmas käisime, oli tagasiteel vahva emale vankrit teha. Meie isaga sõitsime külg külje kõrval võrdsel kiirusel ja ema sihtis esiratta meie tagumiste rataste vahele ning võis enam-vähem pedaali vajutamata terve tee koduni veereda:) Olen ise rattamatkadel väsimuse ajal seda nippi kasutanud ja see tuuletõmme tõepoolest veeretab sind ise edasi...

Kui perekonniti ratastega sõitmas käime, siis on raskusi edasisaamisega (just kadakate vahel). Muulukad on kurjajuured! No kus sa siis sõita saad kui iga kümne meetri tagant tuleb ratta seljast maha ronida ja muulukaid suhu toppima hakata. Metsmaasikate aeg on meil karjamaadel läbi (liiga lage ja ära küpsenud, kuid metsade vahel neid veel on), nüüd siis muulukate aeg käes. Vot neid marju ma ka kohe eriliselt armastan!

Gadeenia

Aga muidu on ikka naer ja naer ja veelkord naer meie koduõuel. Eriti omavahel olles kipub huumor igast poorist pritsima ja eks see ole üks puhkuse olulisi komponente. Saab end korralikult laetud kodust, päikesest, armastusest, naerust ja suve lõhnadest. Rääkimata vitamiinidest, mille saamiseks astu koduõues paar sammu valitud suunas ning hauka vastavalt hetkel eelistatud värvitoonile miskit suupärast.

Punane sõstar

Koer seevastu haukab kirjumaid variante. Herilasi nimelt. Ta on kunagi saanud ootamatult sutsaka ja nüüd ta vihkab neid kogu hingest. Mistõttu tuleb neid hävitada (nt mesilasi ta ei söö).
Seega ta jälgib neid, kogub infot ning korraga käib amps! Mille järel ta kangesti nina kirtsutab ja keelt suust välja ajab, keele külge kinnitunud herilast sealt maha pühkida üritades. Kui see õnnestub, hakatakse koonu mööda rohtu hõõruma, nähes välja nagu karvane buldooser. Seejärel saabub rahu. Paistab, et ta nende mürgile on immuunne, kuna tagajärgi ei ole ja sööb ta neid mitu korda päevas.

Näoilme herilast hävitades

Üleüldse toidab me koer end ise. Kassid muidugi ka - ikka tuuakse oma osa majapidamisse mõne hiire näol - kuid koer enese toitjana mõjub veidramalt.
Nii süüakse peale herilaste õunu (hapude puhul on nina ikka nii kirtsus...), sõstraid ja sikutatakse herneid. Sõstraid ampsab samuti kobarate kaupa ning herneste puhul on koer heaks koristajaks – sööd tühjaks, viskad kauna õhku ja koer sätib oma lõuad alla. Ei ole muret hoovi risustamisega.
*****
Teatavasti algas Õlletoober (kuhu ma pole kunagi sattunud ja ei pea sattumist ka eriti võimalikuks), mis tõi taas massid kohale. Nende hulgas ka iga-aastase mootorratturite parve, mis oma kõrvuhellitava põrinaga terve linna täitsid. Traditsiooniliselt toimus mootorratturite paraad - või rongkäik või mis iganes nime sellele anda võib - läbi linna. Mõnus on vaadata kuidas neid sadadena (või ka tuhandetena) mööda veereb. Muud liiklust sellal ei ole ning rahvas kipub neid vaatama kogunema. Linna poodlema minnes sattusime ka meie rongi nägema ja erilise „präänikuna“ üks ootamatult kukkus otse mu nina ees. No ei pea ju aeglase veeremise ajal niimoodi peanuppu ringi keerutama! Õnneks ratas pika punnimise peale taaskäivitus ja sai ülejäänutele järele võtta.

*****

Üldiselt on päikesepaistelises aias ütlemata mõnus nokitseda. Teed midagi siit, nokid midagi sealt... Ei miskit „peab“ ja kontimurdvat, kõik puha rõõm. Teed kui tahad ja millele silm hakkab. Mõnus!
Minu eriliseks lemmikuks on otse loomulikult traktoriga muru niitmine. Suhteliselt suur ala niita ja nii on ütlemata mõnus vaheldumisi gaasi põhja vajutada ning täppissõitu teha.

Leidsin, et minu valge suure punase lillega vihmavari on liiga tavaline. Armastan suuri vihmavarje, need kokkupandavad ei ole minu teema. Suured on tugevad, murdekohtadeta ning seega ka diameeter laiem. Mis tegi minu edasise töö suhteliselt aeganõudvaks, kuid tulemusega olen väga rahul:)
Nimelt mõtlesin vihmavarju serva kaunistada pitsiga. Ostsin 3,6 meetrit punast lilledest pitsi ja asusin õmblema. Käsitsi, kuna üle kodarate ju masinaga ei lähe. Lisaks oli see päris peen näppimine, kuna iga lill tuli eraldi korralikult (loperdamisvastaselt) kinnitada ja peidetud pistetega. Ei taha ju varju all üles vaadates mingit punast sigri-migri näha. Peaaegu terve päeva istusin ja surusin nõela jõuga läbi paksu pitsi ja vihmavarju ning lõpuks ometi sai valmis! Nüüd on mul täiesti ainulaadne vihmavari, mida pole mitte kellelgi teisel;)

Pühapäeval hakkas ilm ära keerama. Hommikust saadik paks sadu, otsekui duššist tuleks. Soe ja tummine vihm. Taas meenusid lapsepõlve suved – siis sai nappides rõivastes vihma kätte joostud ja väsimuseni keerutatud. Nüüd kahetsen, et seda ei korranud:) Isu oli, kuid toas oli ju mõnus kuiv...
Õhtul oli plaan teatrisse minna. Vabaõhuetendust vaatama, khm-khm... Olime vaprad ja läksime ikkagi- Mis see vihm siis teeb, ilm on ju soe.
Keebid ülle ja minek. Lossihoovis toimus ja inimesed istusid pinkidel, jalad vihmaloikudes:) Muidugi oli ka kuivemaid kohti, kuid ega rõõmsameelseid teatrikülastajaid see lausvihm seganud, kisti aga jalatsid jalast ja asetati paljad varbad mõnuga sooja loiku. Teise vaatuse ajal lõppes ka vihm ja näitlejad viskasid keebid kõrvale. Kõik oli väga rõõmsameelne ja kerge:)

.

Ning otsa sai ka minu teine puhkusenädal.