Puhkuse esimene nädal

"Nonii, ilmselgelt on ilmal minuga mingit sorti vägikaigas vedada...", mõtlesin mõrudalt, kui puhkus algas.

Meeletult ilusad ilmad olid, kui mina tööl. Ja siis, kui minul algas puhkus, hakkas sadama ja lubas seda kohe pikemaks ajaks... Mõnna:( Etteruttavalt saan hõisata, et õnneks nii siiski läinud ei ole:)

Aga algusest peale.

.

Viimasel töisel reedel (3.juulil) haaras kell 16:08 mind oma sooja embusesse eufoorialaine, kui adusin, et tõepoolest algabki puhkus. Tund hiljem ust enda järel lukustades valdas mind aga üllatav nukrus, kuna kuidagi harjumatu oli teadmine, et ei pea siia enam niipea tulema. Kodu nähes tuli eufooria aga tagasi:)

.

Millega sisustada siis oma pikk suvepuhkus? Ei mäletagi millal viimati sai esiteks nii pikalt järjest puhatud (4 ndl) ja teiseks olen ma harjunud puhkuse ajaks alati kusagile sõitma, nii et kodumaa pinnale jäämine tundus veidramast veidram. Küll aga oli plaan seekord veeta mõni nädal kodusaarel.
.

Esimese vaba õhtu (sellesama reede) kulutas värske puhkaja suhteliselt veidralt. Nimelt pean ma juba astast 2005 väga põhjalikku kulude ülevaadet Excelis, kus siis kõik sendipealt kirjas ning hea analüüsida rühmade kaupa oma kulutusi. Nii aastas, igas kuus kui kuu keskmisena aastas. Hoiab natuke ohjes.
.

Eelmise aasta suve hakul aga väsisin sellest nokitsemisest ning tegin pausi. Teadsin, et käega löömist ma kahetseksin ning jäin tšekke korjama, tuleviku tubliduse tarbeks. Ja tšekivabasid kulutusi üles kribama.

Nii ma siis kallasin kotitäie tšekke laiali, võtsin kõrvale kontode väljavõtted ja asusin rehnutti pidama.

.

Oleks see siis niisama, et kuu kaupa kribad. Paljud tšekid vajavad ju lahtiarvutamist, kuna eriti suurtest poodidest ostad nii toidukaupa, majapidamistarbeid, kassidele miskit kui ajakirju, näiteks. Need kõik vaja eraldi ridadele paigutada. Ja nii tšekihaaval, rohkem kui aasta jagu...

.

Kuna ma hirmsasti säärast nokitsemist armastan ja süsteemi taga ajan, siis võib arvata, et esimesel päeval poole ööni ja teise päeva tervenisti takkapihta arvutamine oli tõeliseks mõnuks. Et igal lollil omad kiiksud, kuidas puhkust alustada:)

.

Nüüd vähemasti järg jälle sees ja seda pidada on lihtsam, kui kangete kontidega tervet aastat lahku lüüa. Vahepealne auk lihtsalt lõi hirmukardina innule ette.
Lisaks tegin võimalikud vajalikud regulaarülekanded augustikuuks ette ära, kuna puhkuserahad tulid ju ära ning ennast tundes tean, et kipun natuke liiga vabalt puhkuse ajal finantsidesse suhtuma...
.

Esmaspäev (5.juuli) oli suhteliselt jahe, nii et päris mõnus oli kooki küpsetada, end taaskord raamatukokku kobistada ning seejärel A juurde Laulasmaale sõita. Seal oli suvilate vahel erinevalt Tallinnast mõnusalt soe ja nii me siis tšillisime ja sai isegi törtsu päikest jume toiteks. Ülimõnus on ikka suvises päikesepaistes roosidest lõhnavas aias süüa salatit kerge valge veiniga ning rabakakooki sinna otsa. Aeg lihtsalt voolab...

Ja pisike 5-kuune L.L. muudkui naeratas ja jutustas midagi omas keeles...

.

Teisipäeval sain kinnitust tõsiasjale, et meie suved pole iial kindlad. Hommikul läksin liikvele topis ja pikkades valgetes pükstes, tagasiteel külmetasin ja jälgisin, kuidas maha sadanud vihm poriks muundunult järjekindlalt mööda mu püksisääri ülespoole ronib. Koju jõudes tundsin end kui väga räpane ja väga vettinud kass.
.

Kolmapäeval oli kindlamast kindlam plaan minna Moby't kuulama. Selgus, et neist, kellelt uurisin, polegi keegi sama meelt ning nii otsustasin minna täiesti üksi. Sest ma lihtsalt pidin teda kuulma.

Jalga mugavad jalatsid (kuna pärast pole lootustki taksot saada), kotikesse vihmakeep ja raha ning minekule. 20 min piletisabas ja sees ma olingi.

.

Oi kuidas ma vihkan massüritusi. Vahel oma lõbusa seltskonnaga on tore mõnd väisata, kuid üldiselt massides liikumine ajab mul harja äärmiselt punaseks. Liigutakse ju koordineerimatult, ootamatute pidurdamistega ja siksakitades, nii et minu jaoks äärmiselt arusaamatu kaootilisus. Mina eelistan liikuda sihikindlalt ja ühtlases tempos... See on ka põhjus miks poed mulle nii vastukarva on...

Aga Moby nimel tuli see kõik üle elada.

.

Kui suundusin õlle järele, sain kohe ka kinnitust oma punaseks tõmbuvale harjale. Nimelt suvatses keegi kusagil kaugel suvaliselt õhku visata ühe täis, kuid avatud gin'i purgi, mille õnnetu maandumiskoht juhtus olema paik, kust mina parasjagu läbi jalutasin. Väga valus oli, kui see õlale maandus. Olin nii tige, et oleks sealsamas lööma läinud, oleks vaid olnud keda lüüa. Õnneks pritsis sealt mulle vaid näkku, riided jäid puhtaks, kuid põrkest said pihta veel paljud inimesed ja nemad rohkem juba kleepuva vedelikuga. Palju oli minuga võrdselt tigedaid...

Ja selliseid loopivaid ajukääbikuid liigub seal teatavasti hordides. Neil on seal vist miski pesa...

Ühesõnaga oli äärmiselt tüütu üritada end lava lähistele lohistada, kuid veidi enne kella 23-e see siiski õnnestus.Moby pilt on näpatud sõber Awentuselt, kes seal ametliku fotograafina ringi pidi luusima

Edasi läks juba heaks:) Moby tuli lavale ja oli Moby oma vanas headuses. Tuttavamate lugude peale tuimad eestlased hullusid, vähemtuttavate peale jõnksusid niisama.

.

Mina sain oma pikk olemise kompleksist kah üle. Pidevalt tunnen end Koljatina teiste keskel (pikkust 167,5 :DDD), kuid seal oli tegu, et lattide tagant midagigi näha. Ja paljud lattidest olid õrnema soo esindajad, nii et ei hullu midagi.

Aga mulle kohe üldse ei meeldi massis suitsetajad... No kas ei suuda siis nii palju kannatada? Miks pean mina seal silgud pütis meetodil seistes vägisi passiivselt suitsetama? Mine eemale ja tossa palju tahad...

.

Sain enesele turvamehe ka:) Tekkis naeratlev-kelmikas pilkude mäng ühe kõrval seisva noormehega, mille tagajärjel ta mu eest hoolitsema hakkas. Kui mu kõrvale sattusid erilise hooga vimplevad/visklevad tüübid, kelle higised kaenlaaugud ähvardavalt mu näo lähedal hüplesid, tõmmati mind õrnalt neist eemale ja sätiti end müüriks meie vahele; kui mu õlletops sai tühjaks ja nõutult vaatama jäin, kuna ebamugav kaasa elada, tühi tops näpu vahel, võeti see enda kätte...; kui kikivarvule tõusin, et üle õlgademere miskitki näha ja varvastel kõikuma hakkasin, toetati mind selja tagant küünarnukkidest, et kauem ülal püsida jaksaksin... jne...

Ütlemata armas mu meelest:) Eriti see, et me ei vahetanud sõnagi.

.

Kui kontsert läbi sai ning rahvamass voolama hakkas, kadusin kiiresti inimeste sekka. Natuke kahetsesin, kui nägin eemal otsivat pilku, kuid tahtsin, et sellest jääks vaid armas mälestus. Väga südantsoojendav mälestus ühest õhtust ja hetkelisest virvendusest.

Ei taha oma elu praegu keeruliseks elada, tahan distantsilt vaadelda ja tulevikku hinnata, enne kui valitud suuna võtan...

.

Edasi suundusin koos massiga linna poole ning 1h 15min kand ja varvas meetodil ning kodus ma olingi.

Öö oli soe ja vaikne. Mõnus oli jalutada. Suurest massist eraldusin Tuukri tänava kandis ning sadam oli juba päris hõre. Balti jaama juures oli ainus veidike kõhe hetk, kui valisin ajakulu huvides otsetee turu tagant vanade tehasehoonete kõrvalt, kuid kuna lapsepõlves end regulaarselt indiaanlaseks kujutades sai kätte õpitud kiire, kuid vaikne kassi kõnnak, siis oli suhteliselt ok sealt sammukõla tekitamata läbi hiilida. Pelgulinn oli juba vana hea ja turvaline kodukant. Kell 2 olin emotsioonidest tulvil olles kodus.

.

Peale kontserti selgus, et kaks eraldi sõpra/tuttavat olid mõelnud mind üllatada, kui ikkagi kontserdi ajaks õllekale sattusid, kuid kumbki ei saanud helistamisega hakkama:D Säärane ülekoormus lihtsalt. Nii et selliseid üllatusi tehes tuleks veidike ette helistada, mitte massi sees üritada. Ent olin väga rahul ka üksi käinuna:)

.

Neljapäev kulus niisama vedelemiseks ja reede hommikul sain kõne fotoka garantiist. Unesegasena ei saanud tükk aega arugi millest jutt, kuid pärast oli rõõmu küllaga.

Nimelt oli mu igati vee- ja ka sukeldumiskindel fotokas Indias viimase päeva lainemöllus vett aku juurest sisse lasknud ja lõpetanud funktsioneerimise (olen sellega palju kordi probleemivabalt vee all käinud ja ka sellesama reisi jooksul sai seda vees küllaga tarvitatud, täiesti probleemivabalt). Pildid kaardilt õnnestus kätte saada, kuid fotokas enam eluvaimu ei ilmutanud.

Olin maad uurinud ja kõikjalt teadmist saanud, et veekahjustustele garantii ei laiene. Suhteliselt häirituna venitasin garantiiga, kuni möödunud neljapäeval sai see sisse viidud. Ise valmistasin vaimu ette suurteks vaidlusteks, et kui veekindel asi saab veekahjustusi, siis see peab ju garantii alla käima ja uurisin tarbijaõigusi jne jne jne. Vaim valmis ja fotokas garantiis, ootasin pikka ja närvesöövat protsessimist. Kuni siis reedel (nädal + 1 päev peale sisseviimist) helistatakse ja teatatakse, et fotokat parandada oleks liiga mõttetu/kallis ning kuna seda mudelit enam ei toodeta, siis saan asemele uue ja veelgi parema. Et kas ma olen nõus... Eeeee... Olen või? Loomulikult olen ma nõus! Seega kablutasin kohe samal päeval oma uuele fotokale järgi:) Nüüd on mul taas kotis kantav seebikas olemas:) Suurt ei viitsi ju kaasa tassida eriti...

.

Laupäeva hommikupoole seadsin aga sammud Kirbuturule. Tahtsin näha mis imeasjaga siis tegu on ka ning tuleb tunnistada, et väravatest eemale oli end suht raske saada. Nimelt olid seal vana (ok, mõned ka uuema) muusika müüjad. Tohutult palju oli vinüüle, lettide viisi. Natuke leidsin ka erilisi cd-sid ja kogumikke. Näppisin neid, endal hõbekett suunurgast jooksmas... Igaks juhuks võtsin ühelt paremini varustatud mehelt (muusika mõttes...) ka kontaktid, seega kavatsen temaga kindlasti kunagi mõne diili teha.

.

Aga muidu müüdi seal ikka igasugust träni:) No ausõna, igasugust! Riideid, raamatuid, lelusid, videomänge - seda loomulikult. Üksikud suhkrutoosid, kraanid ja ukselukud olid erilisimad uskumatused mu silmale. Muu oli nagu kirbukalt vast ikka leida võiks. Minu süda jäi aga jah sinna värava juurde... Ahjaa, sooritasin ostu ka - punase 10cm laia nahast vöö. 50 raha:D

.
Pühapäevaks oli planeeritud saardesõit. Olid vanemad Tln-s käimas ja kasutasin juhust ning vedasin oma puhkuseks kujuteldavalt vajaliku träni isa auto peale. Läksime vaatama ka äsja 4-kuuseks saanud vennatütart, kes on endiselt rõõmsaim peebi (lahe uus moesõna, kas pole;D)keda näinud olen:)

Sofia üliõnneliku vanaemaga

Tädi ja Sofia esitlevad vanaisale lennukit

(pildid tegi Sofia emme)

Edasi kulges tee kodusaarele. Nagu ikka, pidasime mokalaata ja viskasime nalja ja nii see kodu lähenes. Praamil kohtasime toredaid tuttavaid (nagu alati:D) ning juba peaaegu koju jõudnult käskis ema auto peatada ning ning mina oma punastes stilettodes pidin sõnakuuleliku lapsena põllule ukerdama. Oli vaja pildistada põllulilli ning mina vajalik element seal. Olgu siis. Minu meelest jääb mulje, nagu oleks pissipeatuselt tabatud:D Ausõna, tegelikult varjun niisama...

Pühapäeva õhtuga saigi esimene puhkusenädal otsa ning edasi tuleb juba teinekord:)