Komplimentidest

Mulle hirmsasti meeldib, kui komplimente tehakse (kellele ei meeldiks?).

Noore ja tundlikuna tekitasid need pigem paanikat (a la mis mul viga on või mida ta tahab – noor ja loll laps;D), nüüd aga, kui enam niiväga komplimentideks põhjust ei anna, meelitavad:)

Tohutult armas on, kui möödaminnes keegi mainib, et näed täna eriliselt särav välja või et sul on miskit ilusat seljas. Kellel saab miskit selle vastu olla?
Olles täna kohvi toomas käies taaskord end meelitada lasknud, hakkasin mõtlema enese käitumisele. Et naeratan ja peesitan komplimendi paistel küll, kuid palju ma ise nendega teisi rõõmustan? Üllatavalt vähe… Millegipärast võin vaadata, et „vau!“, kuid ütlema ei kipu. Tundub nagu veider. Veider kellele? Jälle loll laps, nüüd aga teisipidi.

Tegelikult võtab see ju nii vähe, hetke vaid, kuid saajale mõjub tõenäoliselt kui päikesekiir muidu võib-olla hallis päevas.
Pean elementaarseks näiteks müüjate/klienditeenindajatega suheldes naeratada ja kerget small talk’i ajada, et neilgi oma igapäevarutiinis hetkeks silm särama lööks (olen keskkooli ajal seda tööd teinud ja no ei ole just lust enamike torssis klientidega suhtlemine). See töötab sageli väga hästi ja enesegi egot kõditav on näha, kuidas teenindaja sind pärast laia naeratusega saadab.

Samuti meeldib mulle tänaval inimestele naeratada. Vahva on reaktsioone jälgida – enamasti satutakse segadusse, kuid sageli hiljemalt möödumise hetkeks jõuab naeratus ka tolle võhivõõra palgeile valguda. Ei võta just tükki küljest see pisike naeratuse väljameelitamine ning usun, et kokkuvõttes võidavad sellest kõik. Ehk siis kui me kõik naerataksime kasvõi kümnele inimesele päevas senisest rohkem, oleksid inimesed meie ümber optimistlikumad, heasüdamlikumad ning meil kõigil on selle peegelduses parem elada. Ning jamade ja raskete hetkedega toime tulla.

Tagasi algusesse jõudes jääb siiski küsimus – kui ma võhivõõraid rõõmustada proovin, siis miks tundub nii raske teha tuttavatele sõnalisi komplimente? Kas vahe on anonüümsuses versus isiklikus lähenemises? Loomulikult ma naeratan palju ja julgustan ka tuttavatega suheldes, kuid just komplimentidest jutt. Et kui need mulle nii hästi mõjuvad, siis miks mitte seda tunnet ka teistele rohkem kinkida?
Siit siis eesmärk enesele– kui tekib kuklasse „vau!“-mõte, tuleb see välja öelda. Nii lihtne see ongi:)