Suooomemaast

Kirjutaks siis augustikuu pikast nädalalõpust kah veidike.
Nädalalõpp algas kolmapäeva, 19.augusti õhtul, mil saarest tulnud vanemad mind auto peale korjasid ja koos laevale suundusime.
Laevasõidu aja kulutasime õgardlikule söömisele buffees ning kuna päevane söök oli kesiseks jäänud, tegid paar klaasi veini söögi kõrvale parajalt lõbusa tuju ning itsitamist jagus kauemaks. Vaene isa, see pidi oma kihistava naistekarja (2tk) sabas kannatlikult lonkima, et meil ikka silm peal hoida. Tema oli roolis ja jäi seega kogu lõbust ilma.
Kõikuvast laevast (ausõna, meri kõigutas laeva, mitte vein) turvaliselt Helsingisse maabunud, noppisime peale meile vastu tulnud isa õe ning suundusime tema poole.
Nagu meil ikka – juttu ja huumorit/irvitamist jagus kauemaks.
.
Oli aimata, et kuna 20. on eestlastel vaba päev, siis paljud neist on ülelahe-naabrite juures ostlemas. Et kaubandusvõrkudes eestlastega võidutunglemisele aega mitte kulutada, suundusime hoopis rannikuala uudistama. Valisime suunaks idapoolse Kuningatee ning alustasime tuuritamist Kotkast suunaga tagasi Helsingisse. Päevaseks tripiks paras.
.
Kotka on ikka tõsiselt parke täis. Eriilmelisi, erisisulisi.
Meie aga alustasime uudistamist hoopistükkis Maretariumist. See siis paik, kus saab eksootilise asemel vahelduseks tutvuda kohaliku mereeluga. Jeerum, ma ei teadnudki, et meie kant nii kalarohke on ja et selliseid hiidelukaid meil ujub! Kõige totram oli aga see, et neid rammusaid kalu vaadates ei tekkinud mitte vau-efekti, nagu eksootilistes akvaariumides vaid pigem hakkasid neelud käima:) Et kus alles mugiks, kui need ujujad korralikult ära küpsetada…

Kiire käik poodi ja otsisime välja sobiva pargi jahisadama ääres (Sapokka vesiaed).

Ilus oli:) Kuna ilm soe, tegime ühest laiast pingi moodi asjast laua, kuhu mina lausa jalgupidi peale ronisin ning asusime pidama piknikku jäätee, täidetud pannkookide, salati, õunte, mustikate, Valeri küpsiste ja punase veiniga. Ikka eriti hää piknik sai:)

Päike kuldas lauda ja keskpäevane pudel tummist punast veini mõjus kolmele naisele nii, et taaskord kaineks rooliks olnud isa ei osanud oma itsitava ja iga lille eufooriliselt nuusutava naistekarjaga (3tk) miskit suurt peale hakata. Klõpsis vaid pilte teha:)

Vein aitas kaasa ka soome keele oskusele ja tädile andsid meie variatsioonid sõnadest täislausete moodustamisel üsna head irvitamismaterjali. Minu lemmikväljendiks sealt pargist sai „kukat kukkivat“ ehk siis „lilled õitsevad“. No on ikka keel, ma teile ütlen:D
Ja üleüldse, pole tal irvitada miskit! Ise eestlane, kuid vahel ajab sellist juttu, et pooled sõnad lauses lähevad kaduma või siis järgneb väljaütlemisele meie homeeriline kooris naer. Eks ta ole, kui teises keelekeskkonnas elad, siis kipuvad sõnad vahetusse minema:) Kõrvalepõikena näiteks Austraalia-sugulaste väljend, et autoga sõitma minnes panevad nad oma 2-kuuse beebi kapslisse. No püha taevas, sellise jutu peale saadaks kohe lastekaitse kohale! Õnneks aga üritavad nad enda arust eesti keeles rääkida turvahällist…
.
Nii, Kotkast edasi suundusime tagasi mandri poole ning põikasime sisse keiserlikku kalastusmajja Langinkoskil .

Keiserlik kalastusmaja

Hirrrrrmsasti meeldivad mulle tule ja vee jõud. Ja vee jõudu sealses kärestikus tõepoolest oli. Veepadjad kummusid silma ees ning see jõuline vool oli lihtsalt nii kaunis:) Kuidagi ei tahtnud seal päikesekuumadel kividel lebotamist lõpetada.

Tagasitee valisime rannikuteena niipalju kui võimalik. Küllap vist ka tänu ilusale ilmale, kuid lahesopid vaheldumisi kuldsete viljapõldudega mõjusid kuidagi väga turvalis-koduselt. Oleks nagu Saaremaal olnud:)
.
Tegime kiired kohvid Loviisas jahisadamas ning edasi juba kõigile tuttav Porvoo oma vanalinna ning punaste jõeäärsete puumajadega.

Porvoos avastasime ka vinoteek-kohviku, kus saime tõeliselt head cappuccinot. Üleüldse on mu meelest Soomes kohviga halvad lood – enamik kohti pakub kohvi pähe mingit laket, reeglina läbi filterkannu tehtut ja siis kuumaalusel läppunult soojas hoitut. Käisime nagu pepstükid erinevates kohvikutes üle lettide kiikamas, et vähemalt korraliku kohvi tegemiseks vajalikku masinat tuvastada.
Seega too cappuccino, mille avastasime, oli kohe tõeliselt heaks saagiks. Nüüd teame, kuhu tagasi minna, kui sinnakanti sattumist.
.
Reedese päeva kulutasime aga šoppamisele. Ma vist olen ainus eestlane, kes pole kunagi ühtegi Ikeat külastanud ja seekord siis põhimõtteliselt tuli sealt läbi lipata. Noh, on ja ei ole ka. Mööbel minus erilist elevust ei tekitanud, kuigi eks sealt otsimise peale kindlasti leiab piisavalt endale vajalikku, küll aga erutasid mind kõiksugu köögitarvikud. Neid oli päris huvitavaid ja no tüüpilise naisena ei suuda ma neist kuidagi külmalt mööduda. Ja no mööda ei saanud muidugi ka garderoobisisudest - pani kohe unistama, et "kui oleks ruumi garderoobile, küll siis...". Minu erilised punktid lähevad kingahoidjatele, mida leidsin igas mõõdus. Nt kui oleks garderoobis selliseid, mis mahutavad 18 kingapaari, nii 3tk, siis saaksin oma kingavarud enam-vähem ilusasti ära paigutada ning ei peaks tuhlama kunkus virnas seisvates kingakarpides. Ohh, unistused...

.
Õnneks see pood oligi mõeldud läbijooksmiseks ning edasi suundusime suurde kaubanduskeskusesse. Isa poetas meid emaga maha ja pakkus, et eks ta tuleb nii 6-8 tunni pärast järele, ehk oleme siis valmis. Me pröökama, et mis ta meist õige arvab ja et eks me oleme nii kolme tunni pärast valmis. Kolme tunni pärast uurib isa, et kas suundume mujale? Eeee….. meil oli täpselt 3 poodi selleks ajaks läbi kobistatud… Suurem enamus alles ees. Lasime aga kõrvad lonti, tunnistasime, et isa tunneb meid paremini ning saime linnaloa niikauaks kui soovime. Kokku kulutasime šoppamisele ei rohkem ega vähem kui 10 tundi:DDD Aga sai ka seda väärt:)
.
Navigatsiooniseade autos otsustas miski hetk lolliks minna, mistõttu ei saanud enam selle järgi orienteeruda ja tagasi tädi juurde minekuks tekkis autosolnute arvule vastavalt 3 arvamust marsruudile. Kust peale ja kust maha keerata, sõita itta või läände jne. Igaüks sikutab omas suunas ja nii me siis tutvusime Helsingiga:D Sattusime kohtadesse kuhu muidu ei satuks ning väikese tiirutamise tulemusel hakkasime lõpuks ka tuttavaid paiku tuvastama. Õnnelikult tagasi:)
.
Hilisõhtul jätsime isa, telekapult kaisus, diivanile norisema ning suundusime kesklinna. Helsingi olid vallutanud taidlejad, oli mingi hiiglaslik kogu-linn-pidutseb teema. Kavade järgi varaste hommikutundideni välja.
Hullumaja kui palju rahvast! Tekkis kahtlus, et kogu Soome rahvastik on kohale valgunud öötundidest hoolimata. Iga nurga peal keegi laulis, keegi taidles miskit ning rahvas lihtsalt tantsis, kus vähegi ruumi oli. Meie asusime hoopis pubirallile, üritades kusagil leida ainsatki vaba lauakest, kus veidi siidrit mekkida. Peale mitmekümne koha läbivaatamist märkasin üht vaba lauda ning sööstsin kui keravälk seda hõivama. Jess, õnnestus! Siidrikannud ees, asusime meestest rääkima. Minu meelest on nii huvitav rääkida endast eelmiste põlvkondadega meestest ja suhetest. Sellest, kuidas nad oma kaasadega tutvusid, mis teemad enne seda on olnud ning mida üldse suhetest arvavad. See on veidi teisem kui tänapäeval ja kahjuks pean tunnistama, et veidi rohkem minu vaadetele omane…
.
Laupäevase ennelõuna kulutasime Heurekas. Mina oma lapsemeelsuses leidsin seal päris palju taidlemist ning huvitavat infotki, mida kooliajast küll mäletad, kuid mida on ikka põnev meelde tuletada ning ka oma käega nt katsuda.

Vargaplika - oli tarvis teatud aja jooksul turvakiirtest end üle-alt-mööda vingerdades lõppu jõuda, hakkama sain:)

Stimulaatoris - tõrjun väravas peaga palle - vahel visati mõni saabas kah vastu kolpa...

Jalgrattaga lae alla trossile sõitma - ma pean ikka kõik lollused ära katsetama

Tegime ka füüsisele tugineva vanuse testi. Hmm…. Minu vanuseks tuli 23, pole just paha 31-sele, kuid isal, kes on meil tervislike eluviisidega spordihull 55-ne, tuli vanuseks 29… Vot see on tase!

Peegelpildis emaga - kahest näost kokku saime üht sugulast meenutava tulemuse...

Perepilt soojuskaamerast

Õhtul rahuldas tädi mu kalaneelud, pakkudes suussulavat ahjukala, mille eriti heaks ja vägagi üllatavaks lisandiks oli konjakiga sinep, mille poolsalaja poes korvi olin poetanud. Selline mee maitsega, kuigi mett ei sisaldanud. Tõeliselt hea sinep oli:)

Skype’i vahendusel saime ka Austraalia-beebiga suhelda ning hakkaski meie väike puhkus lõppema. Lasime veerema mõtte järgmisel aastal meie traditsiooniline tädi-külastus veeta hoopistükkis rataste seljas Turu saarestikus. Loodetavasti õnnestub meil oma puhkused klapitada ja kui ilm kannatab, siis istume aga sadulaisse ja kulgeme mööda kaunist maastikku.
.
Pühapäeval polnud muud, kui suund laevale. Soomlased on ikka hämmastavad – laev polnud jõudnud veel mootoreidki tööle panna, kui juba täitus tantsuplats üksteise embuses keerlevate inimestega. Tuletame meelde, et oli alles hommik…
.
Tagasi Eestimaa pinnal, sõitsime venna juurde Sofiat vaatama ja vennanaise küpsetatud lõunat mugima. Sofia juba keerab mõnda aega ning nüüdseks ka roomab:) Esialgu küll vähikäigul tagurpidi, kuid kaugel see teisipidigi on:)

.

Igatahes oli taaskord kvaliteetaeg perega ja väike puhkusejupike sinnajuurde.

Ütlemata vahva, et mul olemas olete:)