Nädalavahest mõni emotsioon

Hiljuti küsis A, kas saaksin talle abikäe ulatada. Temal kavas fotosessioon lapse 7. kuuseks saamise puhul ning keegi peaks tüdrukuga tegelema ajal kui emmet ilusaks tehakse.
Loomulikult, pole probleemi:)
Laupäeva varalõunal vedasin end Eesti Fotosse kohale. A istus meigitooli ning meie LL-iga uudistasime ringi.
Kui emme sätitud, algas sessioon. Minust sai järsku fotograafi assistent, kes vaheldumisi sättis last, lapse riideid, emme juukseid, kamandas emme põlvi ja aitas fotograafil mööblit ja lisandeid fotole sättida ning tausta vahetada. Lisame sinna lapse naerma ajamise üritamise, milleks oli vaja fotograafi selja taga (lapse pilgu suund), mängukaru käes, karelda, hüpelda, lollitada ja tõsist aeroobikat teha. Naha sain ikka korraliult märjaks:D Aga laps itsitas peale esialgset hämmeldust mõnuga. Ju siis lollitamine ja mõmmi hüplemine fotograafi pea kohal olid mõjusamad katkematult näkku sähvivast välklambist. Minu jaoks igatahes oli see sebimine ja pidev lidumine/sätitamine ütlemata mõnus. Tippelamuseks sai kõhuli põrandal roomamine (et mitte kaadrisse jääda) ja lambanahaga vooderdatud piknikukorvi, kus plika sees, paari sõrmega üleinimliku jõuga kaldes hoidmine. Ikka parema tulemuse nimel:)

Elamus missugune! Varsti näeme pilte kah:)
Ahjaa, lõpuks kärutas fotograaf mind ennast ka veel pildile, kuigi olin täiesti vales riietuses. Poseerisin siis kohmetult koos lapsega ning lõpetasime seeriaga, kus A-ga teine teiselt poolt plika põski musitame. Usun, et sai väga armas:)

Lõpetuseks sain aimu, et ega see emaks olemine ja nt üksi linnas liikumine kõige lihtsam ei olegi... Nimelt jäi A üles asjatama ning mina lapsega hakkasin õue minema. Laps ühel puusal, kott teisel õlal ning suur vanker lohinal järgi, pressisin end läbi kolmest sulguritega uksest ja tulin alla kahest trepist. Loomulikult on see võimalik, kuid kindlasti mitte mugav tegevus. Ma küll alati aitan vankritega emasid bussides ja uste vahel, kuid nüüdsest püüan igatahes veel rohem abikätt ulatada.

Peale kiiret kohvikutuuri kappasin selleõhtusele sünnipäevalapsele kingitust ostma, koju riideid vahetama ning juba oligi aeg all ootavasse “tõlda” istuda ja lasta end sünnipäevale sõidutada. Ütleme nii, et vahepeal väga hästi toimimist alustanud dieet lendas sel õhtul perenaise kokaoskuste toel vastu taevast. Aga sõpru oli taas vahva näha ning plaani sai võetud isegi üks väike Ruootsi-trip lähikuudel. Ehk näkkab meil ühise aja leidmisega:)

Pühapäeval helistas R, et läheks loomaaeda. Sinna olevat uus jääkaru toodud. “???” Mhmhh, on ta jah nii kursis iga uue ja vana isendiga... J Aga kuna ilm oli päikest täis ning minu viimane loomaaiakülastus päädis tunde väldanud paduvihmaga, siis miks ka mitte. Algselt oli küll plaan mõnel vabal päeval hoopis kalale minna, kuid seekord ei olnud aega nii vabalt käes ja piirdusime linnasisese lõbuga.
Mitteharjumuspäraselt sattusime nägema, kuidas üsna mitmes paigas käisid inisevad-vigisevad isasloomad emastel ninapidi sabas, selga ronimisest keeldumise korral järjekindlalt ruiates ja oma rahulolematust väljendades lolli järjekindlusega edasi üritades. Nt jääkaruhärra ronis lausa mööda seina üles ja päris hulludes nuuskis läbi võre emase lõhna, kes kõrvalpuuris õiglase und magas. Ikka tõsine elu käis selles vallas, polegi loomaaias varem sellist nalja näinud. Eks vaja vist järgmise kevad-talve tited hakkama panna.
Aga muidu olid loomad ja muud elukad nagu ikka. Kahjuks seebikas läbi klaasi ei tee maailma selgeimaid ülesvõtteid:

Ei ole plastmassist konn, täitsa päris

Maiustavad
Lebo klaasil

Poseerib ühtpidi...

...ja teistpidi

Teda pildistan vist alati:)

Hellõu!

See loom on tegelikult hiiiiiglasuur. Kraavi põhjast ulatus servani. Mul muidugi oli vaja teda katsuma minna

Kummaline asend magamiseks