Emotsioonid

Emotsioone tekitab enamus meie ümber toimuvast, eksole. Inimesed, olukorrad, misiganes. Kõigest kribada ei jõua elu sees, kuid mõned viimase aja emotsioonidest tahaksin siia jäädvustada.
Tallinnas elatud 13 aasta jooksul on tekkinud üksjagu kola, mis erinevate kolimiste käigus hoiule jäänud. Mingi osa aastaid eksabikaasa juures pööningul kastidesse pakitult seisnud.
Nüüd ehitab ja möllab ning eks kola jääb ette. Aeg- ajalt ilmub mulle ukse taha hunniku kottide või kastidega. Mina siis revideerin neid ja naeran kõhtu kõveraks, mis asjad kõik säilunud on. Mõnda teadsin hoiul olevat, mõni üllatab. No milleks olen pakkinud ja tuleviku tarbeks säilitanud kardinaid või nt uunikum-fööni, millega võiks kedagi surnuks visata (ja mille käes hoidmise tulemusel võib tõsised musklid saada)?
Nii ma siis koorman omi prügivedajaid.

Viimase laadungiga jõudsid kohale aga ka minu vanad päevikud. Lugeda oma esimesi regulaarse töö ja kollektiivi sulandumise emotsioone 14-aastaselt (olin siis suviti ühes kaupluses müüja -enamasti liha-vorsti letis - ning võin vist siiani üsna täpselt lati otsast 300g vorsti maha kaksata:D). Mäletan ka seda, et oma esimese palga eest ostsin hiiglasuure punaseruudulise vihmavarju (huvitav valik teismelisel, eks), mis siiani väga aktiivselt kasutuses:)
Veel on seal päevikutes kajastatud tunded seoses poiss-sõpradega. Ning esimene tõsine armumine ja isegi süütuse kaotamine. Samuti esimene suur hingevalu ning taipamine, kuidas täiesti tahtmatult (mõtlematult) olen kellegi teise südame väga katki teinud... Ohh, noorus:)

Tegelikult olen väga rõõmus, et kunagi päevikuid kasvõi käsikirjaliselt pidasin, kuna nüüd üle lugedes meenub nii tohutult paljut, mida ammu enam ei mäletanud. Ja mäletada on ju vahva.
Njah, blogimist vaadates saab aimu, et pole see päevikuvajadus kusagile kadunud. Nüüd vaid ei kirjuta enam nii isiklikult kui tollal, kuid eks ma ise tean mis teatud avalikkusele mainimise ümber lisaks see tegelik vaht on. Nii et vähemalt täna võin ma kasvõi esimesi blogipostitusi lugedes end suurepäraselt tollesse aega istutada. Näis, kas see märksõnaline mälu ka pikemas perioodis säilub.

Üleeile sattusin vaatama “Ringvaadet”, kus otse loomulikult oli avateemaks Estonia katastroofi 15.aastapäev. Vaadata neid kaadreid laintesse viskuvatest päästjatest ja mäslevates vetevoogudes leludena hulpivatest parvedest... minu silmad igal juhul olid vett täis. Ma ei kujuta ettegi mis tunne neil seal olla võis. Ometigi on sellest 15 aastat ja see ei tohiks mind isiklikult kuidagi mõjutada. Kokkupuudet õnnetusega ju ei olnud, kui vaid välja arvata ühe endise klassivenna isa uppumine ning 2a hiljem tõdetud teadmine, et mu eksabikaasal ja tema sõbral M-il olid piletid samale reisile. Suundusivad Rootsi õppima. Õnneks aga tekkis viisajama, mistõttu sõitsid päev-paar hiljem ja üle Soome hoopis. Kes teab, kuidas muidu oleks läinud...
Aga siiski see teema kisub mu silmi veekalkvele. Ok, kukuvad tornid, värisevad maad ja pühivad tsunamid kõik oma teelt... aga see konkreetne katastroof on meie isiklik, lähedane ja mõjub kuidagi tugevamini... Njah, tahaksin väga, et nad ükskord selle uurimisega kusagile ka jõuaksid. Olen sinisilm, ma tean...
Aga “Ringvaade” mulle meeldib. Täitsa üritan seda vaatama sattuda.

Armastan inimesi.
Tõepoolest, ma lihtsalt armastan inimesi.
Hoolimata mu enamasti positiivsest hoiakust ning rõõmsast meelest on praegu siiski üks raskemaid ja ebakindlamaid aegu mu elus.
Ebakindlus tuleviku ees on see, mis ei lase elu täiel rinnal nautida.
On olnud erinevaid perioode mu elus, mis kurvastavad. Just isikliku elu rindel, kuid nendega tundub olevat küll südames valusam, kuid tegelikkuses lihtsam hakkama saada. Nt mõningad valusamat sorti lahkuminekud, mida on iga inimese elus. Jätavad hinge haava, kuid lasevad sul siiski kindlalt tulevikku vaadata.
Täna aga on ebakindlus tuleviku ees. Tõsiselt. Võin ju õitseda ja kõigile positiivset muljet jätta, kuid nii kord nädalas tuleb ette õhtuid, mil paanika paisub hirmutavalt suureks. Mis minust saab? Kas ma olengi enam keegi? Kas ma hakkan enam kunagi peeglisse vaatama, kindlusesäde silmis? Täna tundub, et olen 31-aastane lahutatud ja lasteta vanatüdruk, kes kolib tagasi vanemate juurde... Ei ole just kõige nina püstiajavam kirjeldus ühele tänapäevasele tütarlapsele, ega ju:)

Olen ka varem koondamise üle elanud. Tookord aga täiesti teadlikult, suunatult ja olgem ausad – strateegilise õelusega. Nimelt ei saanud ma teatud isiklikel põhjustel kohe üldse mitte lävitud ülemuseks saanud isikuga ning vastastikuse üliinimliku antipaatia mõjul olime mõlemad rõõmsad, kui töösuhte lõpetada otsustasime. Leppisime teede lakuminekuks kokku koondamises, kuigi minul olid uue kohaga juba käed löödud. Mida ma muidugi ei avalikustanud. Lasin endale 4 kuud hüvitist väga kopsakas summas maksta, puhkasin pool kuud, šoppasin ja asusin uuele postile. Et jah, ei ole ma midagi nii siiras ja positiivne... Vahel suudan ka õelalt kalkuleerida... (ei ole uhke selle üle).

Nüüd aga, kui päriselt ka ebakindlus ja mure silmapiiril, üllatavad mind inimesed oma hoolimisega. Ok, oma pere on mul nagunii üle igasuguse prahi, neile saan alati kindel olla ükskõik kui raske ka ei oleks. Aga just teised üllatavad. Juba mitmed inimesed annavad teada, kuidas nad üritavad mulle siinkandis töökohta aidata leida, et ma vaid lähedusse jääks. Ausalt öelda ei oskagi regaeerida muudmoodi kui öeldes “ahahh...”. Sisemaailma see aga raputab. Pärast aega, mil oma depressiooni suutsin seljatada (ma pole ikka veel suuteline sellest täpsemalt kirjutama, ehk kunagi hiljem), olen küll inimestega suurepäraselt läbi saanud, kuid mul polnud aimugi, et minust niiväga hoolitakse. Ja selle adumine võtab salamisi lausa silma märjaks. Mine tea kuidas läheb...

Viimasena üllatas mind mu korteriomanik. Teatasin talle, et seoses oludega kolin hiljemalt okt keskel välja. Ükspäev ta aga helistas ja pakkus välja, et kui ma soovin siin pealinna kandis töövestlustel käia ja natuke veel lisaks siin olla, siis võiksin ilma kuludeta elada korteris sees näiteks oktoobri lõpuni. Hmm. Täiesti võõras inimene, kellel võiks minust ju sügavalt savi olla. Eriti kuna tal juba tükk aega keegi soomlanna ihub korterile hammast ja on nõus palju rohem maksma kui mina täna maksan. Tema aga hindab seda, et mina saarlane (hmm, olen varemgi täheldanud, et päritolu võib osutuda trumbiks) ja juba aastast 2003 olnud talle korralik üürnik, nii et isegi vahepealsete hinnarallide tõttu pole ta kordagi mul üüri tõstnud. Maksin ka tippaegadel sama üüri mida aastal 2003 ja nüüd aastal 2009 ning nüüd oktoobris lastakse puhta tasuta elada. No mida ma oskan kosta??? Miks peaks keegi võhivõõras 70-aastane vana mees minusse niivõrd hoolivalt suhtuma? Inimesed on imelised... Lihtsalt imelised.

Näha kõikjal oma ümber toetavat suhtumist, tunda, kuidas hoolitakse. Pakutakse kasvõi killukest abi, head sõna või soovitust ja sellest juba piisab:) Ja uskuge mind, ma ei unusta seda. Alati valmis või palitu seljast andma selliste inimeste tarvis.

Seoses sellesama koondamisega kurvastavad mind mu osakonnakaaslased. Ei ole neil mõnus... Palka vähendati (ja võimalik, et vähendatakse veel) ning minu arvelt saavad tööd juurde.
Meie osakonnast läheb kaks kohta. Tänasest.

Miks just mina? Eks põhjuseid on erinevaid, kuid oluline on kindlasti see, et olen tulijatest viimane, inimlikult vaadates ei ole mul peret toita ning minu ülesandeid on kõige lihtsam jagada. Teistel omad kindlad valdkonnad, minu ülesanded kujunesid aga neist, mida keegi teine ei tahtnud ehk siis mitmest asjast kokku. Neid ka kõige lihtsam nüüd olude sunnil erinevate inimeste õlgadele jaotada.
Aga inimesed on mures. Saavad enda kaela igasugu uut. Nii ma siis need viimased päevad kulutan “järglasi” juhendades. Samas püüaks ise võimalikult palju veel ära teha ja nii avastan end mitte väga harva viimase inimesena majast. Mõned päevad seevastu vaevlen motivatsioonikriisis ja need päevad kuluvad enam-vähem niisama venitades ja pool tunnikest hilinedes/varem lahkudes. Tundeid on seinast seina. Aga inimesed on väga armsad:) Lilled-kingitused-maiustamine ning järjest läbi astuvad kallistavad inimesed. Kestab juba vähemalt nädalajagu:)
Ainult üks inimene ajab hulluks. Käib ja haliseb... Saan aru, et tunnetab meid saatusekaaslastena (tema ka koondatute sellekordses laines), kuid mulle kohe üldse ei meeldi halisemine. Ei saa halvasti ka öelda, eks ta vajab seda ja mis siis muud kui kuulan ära ja suunan vaikselt minema.

Ahjaa, täna küll viimane tööpäev, kuid reedel siiski lähen veelkord tööle. Vaja veel asju üle anda ja selle arvelt lähen täna alles alates lõunast:)

Aga aina enam ja enam inimesi üllatavab mind, kui uurivad, et kuidas mul läheb või blogist loevad, et ma ka nüüd töötute seas. Tervitades klubissetuleku puhul. Mida??? Jap, nemad ka. Kes ammu, kes äsja. Mul polnud aimugi, et mu tuttavate seas neid nii palju on. Eks ta ole, et naljalt ei räägita ju. Ei meeldiks mullegi sellest rääkida, kuid olen valinud tee olla avameelne – mine tea kellele mina vajalikul hetkel meenuda võin:) Rasked ajad nõuavad avameelseid meetmeid.

Aga üldiselt on elu lill ja nagu laulab Allan Vainola: “Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head”. Tõsiselt. Ja nad ikka üllatavad mind oma hoolimisega. Võtab jalust nõrgaks. Ja ei unune...