Nimelt veetsin saares oma suvepuhkust, kui isa küsis, et kas mul A telefon on (A on Lõuna-Eesti noormees, kes meil jaani ajal külas oli ja kellega isa rattasoonele sattus – A nimelt päris kõva sõitja). Andsin numbri ja nii nad omavahel kokku leppisid väikeses treeningus Otepää kandis. Et sügist rada veidi tundma õppida.
Septembris oli aeg taas rattad sinnakanti seada, kuna 20.septembril toimus Tartu Rattamaraton, mis lausa Euroopa MV etapp.
Kuna aga isal oli tarvis mind auto Otepäält Elvasse liigutamiseks ja meie pisike Sofia on pealinnas, veeretasid vanemad end esiteks Tallinna. Isa ajas hetk omi asju ning meie emaga käisime tõeliste naistena selle aja see saapaid šoppamas. Hooaeg tahab ju ette valmistamist, eksole:) Kole lugu, kahepeale soetasime 3 paari talvesaapaid ja ühed kodukingad:) Naised...
Edasi näppisime-nunnutasime Sofiat ning seejärel Viljandisse, kus tädimehe juures öömajal olime.
Varahommikul suund Otepääle.
Võehh, nomaivõi... Järjekordselt niiiii palju ilusaid prinke lihaseid, et... Mul kael käis nagu vurrkann soojendust tegevate pedaale sõtkuvate reielihaste vahet... Ei tea kohe kuhu silmi pöörata – kõikjal nii palju ahvatlevat liha:)
Igatahes, stardi ajaks ajasime end Tehvandi suusastaadioni serva ja lasime pikale distantsile minevad tuhanded enese silma alt läbi voorida.
Alles naerusuine iss
Minu lemmikuks kujunes tegelikkuses üks klubisõitja, kes seekord cruiseriga pullitas, korv õllesid täis
Eelisseisus keegi austerlane, keegi lätakas ja meie Kirsipuu
Igasugu murjaneid oli:)
Seejärel linna peale. Nautisime tõeliselt ilusat suveilma, misjärel oligi juba aeg keha kinnitada. 
Edasi suundusin isa “laeva” rooli ja hakkasime Elva (kus oli finiš) poole kulgema. Juba mõne kilomeetri pärast aga sõit katkes, kuna avastasime paiga, kus ratturid parasjagu maantee äärest ja alt läbi olid kulgemas. Auto teepervele, fotokas kaenlasse ja kraavi kükitama. Sattusime mingi ojanire lähedusse, kus vahetult peale 90-kraadist kurvi järjest ja järjest libastumisi ning ka päris üle lenksu käimisi oli. Põnev:D Jälle keegi mudas püherdamas ja ülejäänud teisi valjude hõigetega hoiatamas “kukkumine, kukkumine!” ning sellele järgnevad pidurite valjud oiged.
Minu lemmikul on korv tühjaks saanud
Igal juhul õnnestus meil kõhutundele tuginedes ootama jäädes ka isa ära näha:) Olime käeulatuses, kuid tema meid ei märganud, eks ei osanud lihtsalt oodata.Edasi suundusime juba finišisse, parkisime auto ja jäime ootele. Ja sealt ta tuligi! Isegi mitte ei hingeldanud, kuid näol oli suht tüdinud ilme küll;)
Hiljem kirjeldas, et maanteesõit meeldib talle ikka rohkem. Pidevalt olla seekord mingi ikaldus mäkketõusudega, kus saab hea hoo üles ja siis jääb kitsal rajal koperdama kellegi sappa, kes “ratast kaenlas mäkke tassib”. Et ei saanud sõita nii nagu soovis ja ega ei julgenud ka pingutada, kuna esimene kord ju ikkagi maastikul massides sõita... Lisaks oma pere mutid olid muudkui sõnu peale lugenud, et paps end surnuks ei pongestaks.
Tagantjärele ei olnud rahul, et oleks ju palju kiiremini võinud distantsi läbida.
Üle lenksu käis ka. Keegi ta ees oli kukkunud ja ei saanud õigel ajal pidama, lendas pea ees mutta. Käsi oli lõhki, kuid see seik vähemalt lõi tal silma särama:)
Üle lenksu käis ka. Keegi ta ees oli kukkunud ja ei saanud õigel ajal pidama, lendas pea ees mutta. Käsi oli lõhki, kuid see seik vähemalt lõi tal silma särama:)
Ehh jah, iss on meie peres see poisike:) Aga ütlemata lahe mu meelest. Mina iga kell nõus toetama ja kisakooriks/auto liigutajaks käima.
Mõni vananedes hakkab jooma, mõni teleka ees kõhutama, mõni 20-aastseid tibisid põrutama – meie oma läks “lolliks” sportides.
Ma parem sellest teile ei räägigi kuidas ta mägedes suuskamas käib ja vaid musti radu laskumiseks kasutab ning vahelduseks ka luid murrab ja äsja kipsist vabanenult suusamaratonile liipab...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar