Kõik sai alguse ühest telefonikõnest mai alguses, milles isa teatas, et ta on Tallinnas asjatamas ja kas ma ei tahaks temaga lõunale tulla.
Mõeldud-tehtud. Lõunalauas mainis muu jutu sees, et on natuke kevadel rattatrenni teinud ja et omanuhti sõitmine ei anna mingit ülevaadet - äkki peaks mai lõpus Tartusse SEB rattarallile minema.
.Mina muidugi läksin ideest põlema ning utsitasin takka. Kuna mul maastikukummid, siis see aasta ise ei osaleks (seal puhas asfaldisõit ja maastikukummid kleepuvad nagu tatt teekattele ja püüa seal siis teistega võidu kihutada, eksole), kuid läheks kisakooriks hea meelega kaasa. Et rääkigu ema ka pehmeks (kisakooris mitu liiget ikka parem kui üks) ja lähme proovime ära.
.
Maikuu viimasel laupäeval pistsin hambaharja ning raamatu kotti ja jalutasin Viljandi rongile. Pole ikka väga-väga palju aastaid rongiga sõitnud:D Täitsa elamus jälle...
.
Pereliikmeid raudteejaamas näha oli südansoojendav, eriti kuna tädi näeb viimasel ajal harva, elab juba aastaid Helsingis ja ei ole Eestis igapäevane külaline. Õnneks Viljandis tal siiski ka kodu ja nii me kaks kärbest ühe hoobiga saimegi.
Viljandis oli veel soojem kui päälinnas. Tõeliselt mõnus suvi ja sirelite intensiivne lõhn. Sireliõnne leidsin juba esimesest kobarast...
.
Üks pilt Viljandist jääb mind tõenäoliselt pikaks ajaks kummitama - suudlesid perrooni kõrval noormees ja neiu, kui noormees hetkeks pea kõrvale keeras ja suure valge läraka eemale sülitas... seejärel suudlus jätkus...
.
Otse loomulikult tuli meil ammuse traditsiooni kohaselt Viljandi kesklinn ja Lossimäed põhjalikult läbi koperdada. Ilm oli ka videvikus niivõrd soe, et õlgadele ei olnud vaja miskit võtta. Tõeline suvi...
Viljandi on täis suuuuuri maasikaid. Iga natukese aja tagant kohtasime mõnd eksemplari:
Õhtul väike vein ja veini kõrvale Austraalia muljed (tädi käis järelejäänud perega sinna kolinud vanemal pojal külas). Jajah, tahaks ju küll ka neid vaatama minna...
*****
Pühapäeva varahommikul start Tartu suunas. Teel kohtasime mitmeid jalgratastega varustatud autosid ja nii me kolonnis kohale uhasimegi. Ilm tõotas tulla eelmisest kuumemgi.
.Tartus oli terve hommik üks suuremat sorti sättimine ja asjatamine. Kõik detailid said üle kontrollitud, joogipudelid ja toidugeelid käepäraselt paigutatud ning peale väikest soojendust suundus ka isa starti. Kuna ta varem polnud osalenud, siis stardinumbri sai üsa lõppu. Mis ligi 2000-pealise massi juures tähendas jubedat venimist, enne kui hooga liikuma saad hakata.
Kuna isa senised treeningud on kulgenud Saaremaa ülimalt laugetel teedel, ei olnud tal oma vastupidavusest Tartu-Otepää-midagi-veel rohkete tõusudega 125 km-sel ringil aimugi. Seega võttis rahulikult, eesmärgiga ennast mitte tühjaks sõita.
.
Meie emaga niikaua kolistasime mööda linna. Lihtsalt imeline ilm oli ning väike cappuccino siin, väike lõuna mõne siidriga seal ja nii need tunnid möödusid. Kaubanduskeskuseid piilusime ka, kuid mingit isu neis kügeleda ei olnud. Ja kurvalt tühjad olid nood ka, äri ikka ei lähe...
Ahjaa, Anne kanalis leotasime varbaid ka, sadama turu tagant viib sinna poose sild nüüd juba mõnda aega. Ma polnud siiani Annelinna ega kanali äärde sattunud, seega jälle üks linnuke kirjas:)
.
Isa oli arvanud, et nii 4,5h pärast loodab ta finišis olla, kuigi jah, kogemust pole ja ei tea ju kuidas vastu peab. Me suundusime igaks juhuks mõni aeg varem finišijoone äärde ja meie üllatuseks ta peagi laekuski. Ise täiesti värske ja vedelikki suures osas tarvitamata. Hull vana, ma teile ütlen! Ütles, et alles 25km enne lõppu julges litsuma hakata, siis teadis et peab lõpuni ilusasti vastu. Ja üllatus ka ise, et enesele seatud plaanist varem laekus. Koht oli 1200 millegagi. Ja see vana saab homme 55:D
Kui ei teaks, ei usuks et esimest korda osales ja et trenni teinud vaid mõned korrad nädalas viimase paari kuu jooksul...
.
Igatahes pole siin midagi, nüüd juba tee teada ja miks mitte järgmisel aastal jälle:) Ajas mullegi isu peale... Ainult et kui lähen, siis ikka lühikesele distantsile (see aasta oli lühike 61km) ja loomulikult tuleb siis asfaldikummid muretseda. Vaatab, pead ei anna aga ahvatleb:)
5 kommentaari:
Tubli issi Sul tõesti:) Minu isa ja sport ühes lauses ei esine kahjuks.. või kui, siis ainult eitusega koos. :P
aga mis ma öelda tahtsin tegelikult, et väga armas ja suvine näed välja (eeriti selle maasikapildi peal!) ja no ma olen ikka väga kade nende peale, kes valgeid pükse kanda julgevad - nii ilus ja suvine ju (ma ise kardan ära mäkerdada ja kannangi ainult koduseinte vahel...);D
mul tekkis küsimus, mis neist maasikatest talvel saab?
rattasport on mulle alati veidi arusaamtuks jäänud.
küll aga tean ma seda mega tunnet, mis eneseületamisega kaasneb:)
no ja siis ei väsi ma kunagi imetlemast kokkuhoidvaid ja toimivaid perekondi:)
Minagi armastan suvisel ajal valgeid riideid ja õnneks saab neid ka kantud:) Kui jälgida kuhu istuda ja mille vastu nühkida, siis pole mu melest hullu miskit, üldse ei määri:)
Aga mul tekkis maasikatega sama mõte, et mis neist talvel saab. Külm ilm ja taevast sadav ollus vaevalt pinnakattele head teeb... Ju korjatakse kusagile kokku.
Ohh, rattasport.... võrratu asi:D Tuhised, jalad rütmiliselt pedaale sõtkumas ja maastik muudkui möödub ja möödub... Pärast on jalgades mõnus rammestus sees ja pidevalt sõites saab suurepärased jalad/pepu:D Aga ratas peab hea olema, et kaifida saaks - nigela rattaga peab liiga palju vaeva nägema, hea sõidab ise:) Ja õiged mõõdud on samuti olulised. Siis pole muud kui puhas kaif:)
Väga vinge isa on sul ju! Minu meelest on meeletult tore, kui sellises vanuses issid ikka leiavad endale väljakutseid ning teevad need ka teoks, mitte ei heieta diivanil õlleklaasi taga, kuidas ikka alles kütaks, kui ...!
Nii tore, et said kaunil suvisel nädalavahetusel perega koos olla.
Ühinen Liisiga - näed piltidel vääga kaunis välja ;)
Ohh, tüdrikud-tüdrikud, mis te nüüd:) Ma hakkan punastama veel, kui vaid oskaks seda rõõsajumeliste efektset nippi:)
Postita kommentaar