Jaan, erakordselt soe jaan

Selle aasta jaan jääb vist kogu Eestile meelde oma erakordse soojusega.

Kui on peaaegu reegel, et mingi jahedus ikka kontidesse hiilib (enamasti ju lausa külm ja krõbise siis lõkke ääres, termos sõrmede soojendamiseks käte vahele surutud), siis sel aastal ei hakanud jahe isegi mitte hämaruse hiilides, samuti mitte koidu ajal.

Isegi kerge päevitanud jume sai peale... Seda küll päevasel ajal:)

.

Nädalavahel sõitsin ära saarde. Sai veidike kodustega aega veedetud ning päikese käes peesitatud. Kõik oli rahulik, vaikne ja hing puhkas.

.

Teisipäeva hommikul hakkas elu vaikselt ka meie koduhoovile imbuma. Olenevalt ärkamise ja väljasõidu kellaajast hakkas meile laekuma autosid sõpradega erinevaist mandri-Eesti paigust. Esimesed olid kohal juba keskpäevaks, mil viimased alles koduseid ärkamistoimetusi tegid. Aga olid 4 tunni pärast (sõiduaeg pealinnast) nemadki end meie sekka poetanud.

Seltskonna suurenedes said ka toimetamised hoogu juurde ning köögi olid vallutanud naised ja grilliala mehed. Sinna sekka mõned lapsed ja koduloomad edasi-tagasi sebimas.

.

Koer pidi muidugi saabujad lausa nahka pistma. Mõnda nägi ta viimati 4a tagasi, oma esimesel elusuvel, kuid mäletas! Igal juhul ei tekkinud tal kellegi suhtes kõhklusi, et kas peaks nüüd haugatama või on tegu omadega (kuni me ei ole talle näidanud, et tulija on oma, siis ta eriti sõbralik just ei ole). Koer oli ülevoolavalt õnnelik iga saabuja üle ja mõnele üritas kohe autosse sülle ronida. Suur elukas, nagu ta on, ei olnud see just kõige tervitatum pakkumine:)

Aga rõõm oli muidugi suur, kuna lisandus ju mängukaaslasi ja etteruttavalt võib öelda, et erilise soosingu osaliseks sai M, kes temaga sikutamismängu viitsis mängida. Ikka ja jälle...

.

Õnneks ta teab, et rabeleda ja kerjata ei tohi. Ja et tema sööb alles siis, kui inimesed on söönud. Nii ta siis istub ja ootab, vahel kannataja nägu ette manada üritades. Nagu ka alloleval pildil, kus Freddi lebab M-i poolt paigutatavale lihale valvsal pilgul võimalikult lähedal, juhuks kui miskit peaks kusagilt maha pudenema...

Üldiselt on koerast peale kodu valvamise kasu ka grillresti puhastamisel.

Peale seda, kui liha või muu toit on restilt eemaldatud ja restiga enam miskit teha ei plaanita, asetame selle maha koerale. Ja siis on ta nägu vaatamist väärt - armunud ilmel võetakse rest kahe käpa vahele, ise murul lebades ja näksitakse ja nakitsetakse naudisklevalt, kuni rest saab täiesti puhtaks! Ei mingit kuivanud liha või juutsu kraapimist - koer teeb selle töö meie eest ära. Pärast on ainus mure survepesuri ja harjaga üle resti käia ning korras jälle.

Püüan suvepuhkuse ajal seda näoilmet ka fotokaga jäädvustada, ehk õnnestub:)

.

Kusagile ei olnud kiiret ning igaüks tegi, mida parasjagu tahtis. Kõike saatis mõnus jutuvada ning äärmiselt rahulik ja hea oli olla. Lihtsalt olla. Ja veidike toimetada.

Olime varustanud end meeletu koguse söödavaga, kuna ega keegi osanud õigeid koguseid välja arvutada vaid võeti ehku peale. Heh, pigem jäägu üle kui tulgu puudu, eksole:)

.

Mõne aja pärast siis algaski eht-eestlaslik söömaorgia. Peale mida oli niivõrd raske neid kõhupomme kanda, et K ettepanekul otsustasime randa koperdada. Väike liikumine tuli ainult kasuks ning nii tekkis ruumi tee pealt leitavatele metsmaasikatele, mis said rohukõrtele lükitud, kui enam kõhtu ei mahtunud. Taas lapsepõlve-nostalgia...

.

Isegi sääski oli õhtul/ööl vähe. Tegelikult meie kandis sääski ikka vähe, kuid mõni käis näksimas ka. Ainus tõrvatilk kogu kupatuse juures.

Lõkke ümber sai istutud kuni aovalguseni, mil väsimus niitma hakkas. Egas miskit, oli aeg linade vahele pugeda.

.

Hommikul avastasime, et üks kaval vares askeldas laual. Võttis ilusasti kausile kaaneks asetatud taldriku noka vahele, viskas selle kivisele põrandale kildudeks ning asus tomati-mozarella salati vahelt mozarellaviile välja nokkima. Puhta töö tegi:) Aga ega me kadedad olnud, kõike jäi järele nii, et viimased lahkujad pidid veel jääke omavahel jagama ja koju kaasa vedama.

.

Teine päev oli lebotamise päev, mis mulle iseäranis meeldis. Hunnik suuri tekke murule, rahvas kes raamatuga, kes padjaga sinna peale, grill taas küdema, külm õlu keldrist näppu ja nii see päev veeres. Vahepeal käisime ka naabertalus preili M-i sünnipäevatorti söömas ja hiiglasuurel batuudil karglemas.

.

Üks auto lahkus lõuna paiku, üks peale lõunat ja ülejäänutega lebasime kuni kella 6-ni, mil oli viimane aeg end liigutama hakata. Kuna meil ei olnud õnnestunud pileteid bronnida, kartsime suurt saba. Nagu igal aastal. Esimesed kaks autot küll teatasid, et nemad sõitsid ilma sabata otse praamile, kuid kes teab mis õhtu lähenedes saama hakkab. Kuigi oli ka lootus, et paljud on võtnud jaani-puhkuse ning ei liiguta end sel päeval.

Sadamasse jõudes leidsime saba lõpu Kuivastu vana kõrtsihoone juurest (see on see punane katus, mis viimase sirge peal silma hakkab), mis oli eriti hea seis ja juba 40 minuti pärast mahtusime praamile. Läks ikka väga hästi see äratulek meil:)

.

Mis mulle sooja suve juures enim meeldib, on väljas söömine. Ka seekord sõime kõik toidukorrad alates hommikukohvist õues. See lihtsalt on nii teistmoodi tunne ja meie kliimas mitte just sage võimalus, seega seda püüame kodus nii palju ära kasutada kui võimalik...

Chill jaan sai:)