Argielust välja - üks väga eriline kogemus

Ühel nädalalõpul võttis minuga ühendust üks armas tütarlaps, endine ühikakaaslane.

Nokitseb filme teha ja neil olevat seekord vaja minu tüpaaži.

Ta siis olla lasknud võimalikke kandidaate peast läbi ja jäänud mina kummitama. Et mis ma arvan mõttest oma näitlejaoskuseid proovida.
.

Mul kukkus suu ammuli ja lõuga varjutas eriliselt lai irve. Ma nimelt ei ole mitte kunagi elus näitlemist proovinud. Ei näiteringe kooli ajal ega midagi. Iial pole omanud ambitsioone saada kuulsaks näitlejaks ega muud taolist.

Oi, valetan! Meenub, et põhikoolis osalesin küll näidendis. Mingis Tormise muusikalis seisin lavanurgas, kartuliriidest kott üll, millele oli joonistatud Saaremaa. Ehk siis olen mänginud lavaatraktsiooni:D

Küll aga tundus ettepanek kõva väljakutsena ja pikemalt mõtlemata andsin jaatava vastuse.

.

Kui kätte jõudis päev, mil vaja võtetele minna, haaras mind paanika. Ja metsik peavalu. Hurjutasin end, et puhta loll ikka ja mida ma endast õige arvan ja kuhu ma nüüd ometi end mässisin. Ma ei saa ju never näitlemisega hakkama, kui isegi väikesed valed näost kohe vastu peegeldavad. Kuidas siis veel suures plaanis emotsioone mängida...
.

Tahtsin kangesti loobuda, kuid see oleks olnud teiste altvedamine, kes olid võtteplatsile juba mitmeid tunde tehnikat ja dekoratsioone püstitanud. Võtsin end ohates ja kirudes kokku ning vedasin oma kondid kohale.

.

Ikka tõeliselt põnev on jälgida, kui olulised on detailid. Valgust sätitakse mitmest suunast ja toonis millimeetri täpsusega, samuti kaamera seadeid. Poom helide tabamiseks pidevalt kuskil sirutumas kas peade kohal või nt varvaste juures. Iga detail mõõdetakse ja katsetatakse järjekindlalt läbi. Iga võtet tehakse mitu varianti, mõni selleks, et just seda õiget tulemust saada, mõni lihtsalt igaks juhuks, et montaažis oleks valikut.

Ühesõnaga iga asi võtab meeletu aja.

Koju sai neil õhtutel peale kella 1 varahommikul, nii et uneajaga just priisata ei olnud. Küll aga olin ma toimuvast tõelises vaimustuses. Püüdsin anda endast parima ja rolli sisse elada, loodetavasti on tulemus ootuspärane.

Keeruliseks teeb asja see, et ümberringi on mitmed inimesed ja sa teed näo nagu neid ei oleks. Esitad mingit emotsiooni ja tegevust, samal ajal kui igal ümerolijal on oma miimika ja kõik jälgivad iga su sammu...

.

Öötundide lähenedes oli aina raskem rollis püsida, kuna me kõik hakkasime väsima ning lõuapoolikud hakkasid aina enam lollitama. Lõpuks me lihtsalt irvitasime, kõhud kõveras ja üritasime üksteist tõsiseks sundida, et veel võtteid purki saada. Oijahh, nalja sai tõeliselt palju:D
.

Tõsistest kaadritest meeldis mulle endale kõige enam see, kus tuli minestusest ärgata, taibata juhtunut ja paanikas põgeneda. Vähemalt esialgu tundub, et see tuli kohe päris ehe välja:) Loodan väga, et ehedus kajastub hiljem ka telepildis...

Katsetan minestanud olemist

Tegu lühifilmiga ja rõhk emotsioonide esitamisel. Minu rollis oli argisust, õnnetunnet, unistamist, ehmatust, paanikat, hirmu...

Jeerum, ma vist kardan seda hiljem telepurgist vaadata, ausalt!

.

Meespeaosaline on filmimaailmaga tihedas kokkupuutes ja teadis täpsemalt mida, millal ja kuidas rõhutada, kuidas istuda ja astuda, kuidas valgust ja varjusid arvestada. Mind pidi selles kõiges suunama. Aga loodan siiralt, et suutsin oma rolli piisavalt panustada.

.

Kogemus oli igatahes üle prahi. Nüüd on siiralt hea meel, et vedelaks ei löönud ja sellise katsetuse osaliseks sain. Pagan, sellise moega hakkab mulle näitlemine isegi meeldima:D Seekord igatahes täiesti vaimustusin ja eks aja arenedes ka julgus ja arusaamine kasvas...

Vääääga väärt kogemus sai:)

Prožektorist on saanud leekiv kroon:)