Tunnen end veidi ahistatult

Ahistajaid kaks:

1. Ilm
2. Norrakas

1. Ilm-ahistajast

Meeletult ilusad ilmad on olnud. Muudkui käi ja naudi ja imesta, et kas tõepoolest ikka viibid kodumaal ning kas tõepoolest elad praegu, mitte 20 aasta taguses lapsepõlve suves.

Korra sai päikest lähemalt nuusutatud ka, siis kui jaan oli. Sealt edasi olid tööpäevad. Akna taga lõõskas suvi ja ootasin, nina vastu klaasi, laupäeva. Siis pidi piknik plaanis olema.

Laupäeva hommikul ärkasin vara ja panin taigna kerkima. Taevas oli pilvine, kuid soe ja kuiv. Mässasin juustustritslit küpsetada (seostub piknikuga, noh) ning kokkulepitud ajal (ok, väikese hilinemisega:D) krabasin tulikuuma stritsli otse pannilt kaasa ning kablutasin õue.

Sama kiirelt kablutasin tuppa tagasi, et haarata jakk ja vihvamari. Väljumise hetkel otsustas sadama hakata. Aga mis see väike soe vihmasabin ikka teeb, eksole. Piknikupaika jõudes on see juba eilne ja saab rahulikult päeva nautida.

No ei jää üle. Ok, otsisime siis kuivema koha puude all, kust sabin veidi eemale hoidis, laotasime räti maha ja närisime kössitades teemoona. Omamoodi tore, kuid oleks olnud toredam seda teha päikeselõõsas.

Mõne aja pärast, kui selgus, et sabin ei kavatsegi väheneda vaid hoopistükkis tuure kogus, pakkisime asjad sama targalt tagasi kotti ning suundusime minu poole filmi vaatama. Mis sa ikka vihmase ilmaga muud teed. Olles end mõnusalt sisse seadnud ja filmiga algust teinud, lakkas ka vihm ning isegi päike austas oma kohalolekuga. Einoh, tänan väga, eksole! Meie vaatasime filmi edasi ja sadu enam ei naasnudki.

Järgmine päev oli mul kavandatud koristamise päevaks ning hoolimata tõsisest virvendavast lõõsast akna taga ma seekord välja lugema ei suundunud. Kiusu pärast. Iseasi, keda paganat ma seal siis kiusasin:D

Vähemasti olid kassloomad eluga ülimalt rahul, kuna minu terve päeva kodusviibimine tähendas neile terve päev avatud rõdu ust. Nii nad seal siis tšillisid.

2. Norrakas-ahistajast

Ühel õhtul oma peatuses ukse poole liikudes fikseeris mu silm, kuidas minu möödudes üks mees esialgu pead, hetke pärast tervet ülakeha pöörates mulle järele vaatas. Tea kas ta märkas mind selsamal hetkel või juba varem, kuid pilkkontaktini me ei jõudnud, enne väljusin.

Ülekäigurajal puudutas keegi mind küünarnukist ning küsivalt pead pöörates leidsin enda kõrvalt sellesama mehe. Hmm, enne ta küll seda olekut ei olnud, et plaanis väljuda. Ju siis mõtles ümber.

Tutvustas end viisakalt ja küsis, kas ta võib mind koduni saata. Mis seal's ikka, las saadab. Vestlesime reisimistest ja tööst ja minu (khm-khm) vanusest. Isegi kui see, et mind pidevalt 22-26 pakutakse olevat, on odav nipp, siis las ta olla. Vanaeit tahab ju ka vahel kõrva tagant sügamist, eksole.

Sain teada, et ta norrakas. Ja puhkab suvel Eestis. Noh, tore, polegi juba ligi kuu aega mõne uue välismaalasega tutvunud.

Saatis mind ilusasti koduni ja tegi ettepaneku veel jalutama minna. Kuna olin väsinud ja tahtsin süüa, teatasin, et pean koju süüa tegema minema. Ja kuna tema küsimus oli "kellele?", siis edasise ümberveenmisvõimaluse välistamiseks võtsin appi vale ja teatasin, et abikaasale. Samal hetkel suundus tema pilk mu käele (kus ei ole teatavasti enam abielusõrmust) ja minu käsi samal hetkel varjatud asendisse. Igatahes paistis, et näljase peagi töölt laekuva abikaasa lugu mõjus. Kätlesime viisakalt ja jätsime hüvasti.

Lugu võiks siinkohal lõppeda ja ma ei vaevuks seda isegi mitte blogis kajastama, niivõrd tavaline süütu tänavatšätt. Aga minu üllatuseks...

... näen ma teda viimasel ajal sageli. Erinevates paikades minu igapäevatrajektooril. Ei, me ei ole rohkem suhelnud. Ei, ma ei tea, kas see on juhuslik või taotluslik. Aga kummaline on see igal juhul. Minu arvates. Tema näeb mind ka. Naeratab. Vahel viipab. Nooksan peaga ja teen mõnda muusse suunda asja.

Ei, ma ei karda teda. Mida seal ongi karta, kui keegi ka meelega end su trajektoorile sätib, plaane peab ja ootab... Kui see nii on, muidugi. Aga veidi kõhedaks võtab küll. Just see järjekindlus.

Füüsiliselt ei karda ma keda kuraditki (on vist säärane väljend olemas). Ma ei näe põhjust, miks peaksin mõnest inimolendist kartma, et ta võiks mulle kuidagi liiga teha. Füüsiliselt. Kuna olen väga suurt kasvu mehele, kes üritas mind silmade hiilates ja erutusest hingeldades ühel pimedal talveõhtul keldrisse lohistada, pikemat sorti rüselemise/kähmluse jooksul veidike kere peale andnud, siis kiitsakate norrakate kartmiseks pole ammugi põhjust. Et tol mälestusväärsel rüseluse-õhtul päästis mind ja andis jõudu adrenaliin (koostöös kiire pööruga olemisele), siis olen veendunud, et kui vaja enda või kellegi nõrgema eest seista, on sõber adrenaliin tagasi. Ehk siis tuginedes eelpoolkirjeldatud karmimat sorti juhtumile ning mõnele leebemale, klähvin praalivalt kui puudel ketikoera ees, vaprusevärinad jäsemeis. Jajah, võib ju loll olla, kuid endasse peab uskuma.

Et siis jah - füüsiliselt ma teda ei pelga, luusigu palegi igapäevaselt mu teel. Küll aga poeb hinge mingi seletamatu kõhklus. Või ei oskagi nime anda. Igatahes miski, tänu millele naeratan natuke vähem. Vähemalt mitte neil hetkil kui keegi naeratav norrakas mulle viipab.