Nädalavahetus

Reedel pakkisin koti ja suundusin lennujaama.

Kuna nädala sees oli olnud isa sünnipäev, haarasin tee pealt kaasa ka tulbikimbu. Ilusad kollased.

Õhtune lennujaam oli haruldaselt väherahvastatud. Kohe ikka tõeliselt vähe liikus seal inimesi.

.

Mis seal's ikka, pagas ära ja taaskord paljajalu läbi turvakontrolli. Ma kohe ei kannata seda kingarihmadega mässamist seal väravate ees, kuid alati kontsad piiksuvad. Nõme.

.

Lilled mu peos tõmbavad tähelepanu. Suundudes baari oma tavapärast pardaleminekueelset väikest õllekest hea raamatuga teostama, hõikab keegi mees inglise keeles, et "kas need on mulle?". No mida veel! Leia mõni tähelepanuäratavam viis kõnetamiseks, ära tule mu isa lilli näppama! Siiski soostun naeratama ja raputan eitavalt pead.

Lennuk on poolenisti täis rootslasi ja soomlasi. Hiljem saan teada, et töötavad ühes ja samas pangas ning lähevad Saaremaale puhkust veetma.

Meesstjuuard on seekord. Harjumatu, kuid meeldiv vaheldus:)

.

Istun seal pilvepiiri vahtides oma mõtetes ja kojujõudmist oodates, kui minu kõrvale ilmub kellegi tume peanupp. Peanupuga kaasneb mees, nii 35+/-.

Istun võimalusel alati (kuna ostan e-pileti ja teen ka e-registreerumise, siis siiani olen saanud valida ja kinnitada alati mulle sobiva istekoha) üksikul istekohal numbriga 8A. Minuga tutvuma tulnud mees kükitab seega vahekäigus.

.

Osutub soomlaseks, kuid õnneks räägib head inglise keelt. Kuna vahekäigus kükitada on ebamugav, hakkab ta meievahelise jutu joostes otsima võimalust ringi istuda. Suhtleb oma kolleegidega, kes on lahkesti nõus kohti vahetama ja nii suunatakse mind sujuvalt ringi. Vähemasti saame nüüd mugavalt jutustada ja mullegi teretulnud vaheldus lennuki mürisemisele, kuna seekord olen ka muusika maha unustanud.

.

Jutt jookseb hästi. Küll aga ei saa mu värske kaaslane kuidagi aru, et lilled mõeldud isale. Et neil Soomes küll sellist kommet ei ole, et naised meestele lilli viiksid. Mina ei saa seevastu aru, et miks mitte. Sellega näitad ju oma tähelepanu. Et oled kellegi peale mõelnud, kui talle lilled valid. Minu meelest on lilled lihtsalt armsaks žestiks ja neid saab kinkida ka täiesti niisama, ilma põhjuseta ning need ei pea eputavad olema (siiani on minu jaoks armsaimaks lilležestiks kord, kui R oli mulle poetanud postkasti ühe eriti mahlase kirevkollase võilille... olime just tülli läinud, olin ta järjekordselt minema saatnud ja võtmed tagasi võtnud ning eks ta siis minnes trepikoja eest selle lillekese noppis ja postkasti poetas - mina igatahes sulasin:D).

.

Lühikese õhusoleku ajal sain teada, et töötab finantsalal ja sõidavad kolleegidega nädalavahetuseks saarde puhkama. Laupäeva õhtul on neil plaan ka linna peale välja minna ja kas ma ühineksin nendega. Olin kindel, et ei ühine, kuna ei raatsi mina nappi perega olemise aega tantsulka peale raisata ja ütlesin talle seda. Lisaks pidime tähistama isa sünnipäeva.

Leppisime siis kokku niipidi, et tema annab hoopis mulle oma numbri juhuks kui ma ringi mõtlen, tema igatahes jäävat ootama. Võtsin kaardi vastu, veelkord kinnitades, et tõenäoliselt ma ei helista.

Igal juhul pidime pühapäevasel tagasilennul uuesti kohtuma.

.

Pagas käes, läksime lahku nagu lõunapoolsemad rahvad (ise kaks põhjamaalast) põskesid musitades. Mind ajas irvitama ning sulguva ukse vahelt kiirelt lehvitades kadusin. Isa juba ootas fuajees ning sain tal kaelas rippudes oma õnnesoovid edastatud.

.

Kodus käimas oli ka pisike Sofia (vennatütar). Sai laupäeval 3 kuud vanaks ja üks hirrrrmus rõõmus laps. Muudkui naerab! Kui vahel vaja hädakisa teha, siis kõlab nagu kanaarilind - piiksub. Suhteliselt hädise häälega, mis on minu meelest super. Hea kuulda, et maja ei kaja lapse kisast vaid saavad ka kõik teised ilma kõrvatroppideta olla. Oleks vahva kui endalgi tuleks mitte väga tugeva häälega laps/-ed:)

.

Koer on lapse järele hull. Ronib peaaegu teisele korrusele järele, et aga saaks siputist uudistada. Kassid hoiavad eemale. Suvine aeg ka ja need järavad parema meelega keset hoovi hiiri süüa.

E käis oma noorema piigaga ka külas. Tema oma poole noorem ehk siis u 1,5 kuud. Panime plikad kõrvuti poseerima ja läks üheks suuremat sorti klõpsimiseks. Korra hoidsid tited isegi üksteisel käest kinni:DDD

Pagan küll, mida aeg edasi, seda rohkem tunnen, et olen valmis kellegi eest ennastunustavalt hoolitsema... Hästi palju armastust endast välja andma... Näis.

.

Igal juhul möödus nädalavahe süües, nagu alati. Muudkui küpsetasin ja sõin, küpsetasin ja sõin. Oma majas elades on see hea asi, et on ruumi varude jaoks ja nii leiab sealt alati mingit materjali millest miskit kokku keerata. Ja kuna seal on ka piisavalt suur köök (minu nõrkus!!!), siis ei taha köögist eemal ollagi, muudkui katsetaks midagi luua... Nii need kilod tulevad... ja rannavorm... Aga lõppude lõpuks on ju ümar ka vorm, eksole!

.

Kodus on kasvuhoones maasikad valminud. Punapõsksed ja päikesesoojad... Kohe päris maasikad ikkagi:) Mitte need poe kummimarjad.

.

Pühapäeval peale lõunasöögigrilli hakkas tekkima nukker tunne. Tuli asuda tagasiteele. Enne taaskohtumist uurisin veel natuke oma reisikaaslase tausta ja selgus, et tüüp on ühes pangas arendusjuhiks. Ja mina veel mõtlesin miks ta puhkusele sõites ülikonda kannab - ju siis kas harjumus või tuli reedel otse töölt.

.

Pakkisin kodinad kokku, registreerusin lennule, istusime veel virsikupommide ja kohviga ümber köögi laua, kui avastasin kõnepostist lennujaama teate, kus paluti tagasi helistada.

Oligi nii nagu oletasin - lend tühistatud. Kes teab miks, kuna ilm oli ok, kuid EA puhul pole midagi imestada, minu meelest juhtub neil pidevalt miskit.

Ega ma väga kurvastanud, ausalt öeldes. Saingi võimaluse veidi kauem kodus olla. Start Tallinnasse pidi toimuma siis mööda maad esmaspäeva hommikul.

Teatasin töökaslastele, et jõuan poolest päevast ning otsustasime (vana)emaga anda lapsevanematele väikese puhkuse. Nemad suundusid kohvikusse ja meie jalutasime niikaua piigaga mööda linna.

.

Sai meenutatud lapsepõlveradasid ja -toimetamisi. Linn oli pühapäevaõhtuselt uinunud. Väikelinna nostalgiline romantika.

Lossi pargist Kuursaali eest avastasime kontserdi. Selgub, et igal pühapäeva õhtul peetakse seal suvemuusika kontserte. Seekord olid puhkpillid ja ausalt öeldes kõlas ikka jube hästi! Peatusime mürtsuva kõlakoja vastas ja nautisime mõne hetke, kuid piiga ei pannud seda millekski. Magas nagu muiste südamerahus edasi.

Ahjaa, siin ju mainimata, kuid päevik nõuab talletamist - Austraalias sündis meie suguvõssa veel üks plikatirts! 4.juunil oli see oluline päev... Niiiiii tahaks temaga näost näkku tuttavaks saada...

.

Ja veel - interneedusest leidsime pildi, kus isa allpoolmainitud rattarallil hästi jäädvustatud. Mingi tõusu tipus ja veab ta parasjagu üht 25-aastast noormeest, kellega vahepeal koos sõideti ja muljetati. Noormees teatas, et ta 25 ja sel kevadel trenni teinud 1700km. Ja uuris, et vana isa on. 55 peale pidi ratta seljast maha kukkuma:D

Isa see eespoolne:

Kuna isa on selline üksik hunt, kes ei kannata pikalt teiste sabas sörkida, siis enamiku gruppe, mille varjus ta puhata üritas, jättis ta peagi maha ning samuti lahkus ta ühes söögipunktis ka kaaslaseks olnud noormehest.

.

Aga mina sain ka komplimendi... Ma pole aegu enam meelitatud olnud sellest kui huvitavalt suudab keegi tegelikult ju võõras mulle vaid välise põhjal hinnanguid anda, nagu seda Thela tegi... Läks hinge:)

.

A nüüd ma ei teagi mida oma soomlasega teha. Olin küll teatanud, et tõenäoliselt ei helista talle laupäeval, kuid samas jäi jutt, et vähemasti pühapäeval lennukis näeme. Kuna aga lend jäi ära, seda ei juhtunud. Nüüd ei teagi kas unustada kogu vahejuhtum või olla viisakas inimene ja kribada talle üks meil, a la tänada toreda vestluse eest, vabandada et ei helistanud ja teatada, et lennujaamas ei olnud ma seetõttu, et sain telefonikõnega lennu tühistamisest teada... samas selliseid mööduvaid põgusaid kohtumisi on elus ju sageli ja milleks teemat puudutada, kuid olen harjunud olema viisakas ja niisama ärakadumine tundub ebaviisakas. Või ei oleks? Vot ei teagi nüüd...

.

Uuest nädalast ka veidi:

Esmaspäeval, peale pealinna jõudmist, tormasin oma rabarberivartega ja värskelt korjatud piparmündi aroomipilves tööle, kus sain olla vaid pool päeva. Vähemalt oli intensiivne pool ja energiat jagus.

Koju jõudes avastasin hea mooduse piparmündi kuivatamiseks - pesukuivatusrestile laotatult. Õhk käib väga hästi läbi ja tuba lõhnab nii hea:)

Rabakatest oli muidugi kohe vaja kooki küpsetama hakata. Mitu päeva saab seda esimest süüa ja juba liiguvad peas ideed ka uue retsepti tarvis. See praegune on küll niiiiiii hea:) Hapukas ja magus korraga...

Ja endiselt on ju ka ümmargune vorm:D