Süda valutab

Väike mure on hinges...
Eile õhtul kohtusin ühe üsna nässaka vanemapoolse koeraga, kes oli pika-pika rihma otsas ja rihma teine ots oli seotud puu külge. Koer istus seal kannatlikult ja ootas...
Mõni aeg hiljem ta ikka veel ootas...
.
Selles ei pruugi miskit imelikku olla ju, ainult mina veider oma emotsionaalsuses, kuid kui nt peremees poodi läks (puu asus poe lähedal), siis on kummaline, et ta koera poest eemale keset rohtukasvanud muruplatsi kinnitas. Eriti kui poe küljes koerte hoidmise kohad olemas. Ja nii pika rihmaga, millega võiks kodus aias koera pidada, et talle piisavalt liikumisruumi anda (kui on selline inimene, kes ei pea looma lahtiselt).
Ma ei tea. Mulle jäi mulje, et keegi oli loomakese hüljanud ja toonud ta suhteliselt käidava koha lähistele (politseijaoskonna kõrvale, kusjuures), et siis keegi ta leiaks ja tema eest edasi hoolitses. Ja koer muudkui ootas... istus tikksirgelt ja vaatas vanade väsinud silmadega apaatselt kaugusesse.
.
Õhtul kohe lärmi lööma hakata ei tundunud mõistlik, kuna äkki tõepoolest oli ta seal vaid ajutiselt (kuigi igati ebaloogiliselt). Lisaks öö rohu sees veeta soojal ajal pole probleem. Seega otsustasin hommikul vaatama minna kas koer ikka veel seal ja kui on, siis vastavatele instantsidele teada anda.
.
Ei olnud. Niiväga loodan, et peremees ikkagi tuli koerale järele. Või siis oli koerake kellelegi veel silma hakanud ja ta oli juba ära viidud...
Vähemasti selles osas on süda rahul, et teda hommikul seal enam ei olnud. Eelistan uskuda, et tal on kõht täis ja põõnab kusagil...
Küll aga toob selline asi paratamatult esile vaikelu elava raevu mu sisemuses... Ma nimelt jälestan inimesi, kes endast nõrgemate suhtes piisavalt hoolivalt ei käitu...