Laupäevadest

Sel sügisel on meid õnnistatud vahetevahel piiluvate suhteliselt ilusate nädalavahetuse ilmadega, mida ei saa kohe kuidagi nautimata jätta.

Seetõttu olen minagi end koristamise lainelt kõrvale lükanud ning pigem inimestega suhtlema suundunud.

.

Ühel imelisel laupäeva hommikul suundusime A-ga Rotermanni turgu avastama. Me kumbki polnud seal kunagi käinud ning miks mitte ilusat päeva sellega tutvumisele kulutada.
Kohtumisest alates ma iseendastmõistetavalt hõivasin kärus magava LL-i (põhjendusega, et “sina saad temaga iga päev tegeleda, täna on minu kord”) ning suundusimegi turule.
Ütleme nii, et turg oli küll tilluke, kuid äärmiselt meeldiv. Kõiksugu huvitavat ja kohati isegi kiiksukat mahepõllundust müüdi ja šoppasime meiegi. Eriti jäid mulle tuleviku tarbeks silma kõiksugu päikesekuivatatud jõhvikad-kirsid-porgandid, mis suhkruga kaetult mõnusad kommide aseained...
A ostis lapsele püree valmistamiseks vajalikku ning mina ei saanud mööda mustikatest.

Mingis kvartalisiseses välikohvikus nautisime paar latte’t ja üllatusime suurlinnalikust noorte käitumisest. Pole sellise vaatepildiga harjunud, kuid avaldas muljet – nimelt olid noored ühel platsil muusika mängima pannud ning tantsisid. Mingit hip-hoppi nagunii, kuid minu pea käis nagu kruvikeere, kui üks noorpaar rumbat tantsima hakkas. Ikka kohe pikalt ja päris profilt... Impressive!
Väike LL hakkas vankris kõhulihaste harjutusi tegema ning lapse uinutamiseks suundusime Shnelli parki jalutama. Peale pikka ja põhjalikku mokalaata saatsin A trollile ning võtsin tavapäraselt jalutades suuna oma kodusele Pelgulinnale.
.

Olles mõnda aega jalutanud, peatus järsult mulle selja taha jõudnud jalgrattur. Tõstsin juba käe, et žesti kaasabil anda mõista "sry, ma ei soovi täna kellegagi tutvuda, aitäh!", kui avastasin enda kõrvalt laialt irvitava eksabikaasa. Oli teine sõitmas olles teisel pool teed mind märganud.
Egas midagi, ronis kahele jalale, mina avasin oma ligi kilose mustikakarbi ja jalutasime marju nosides minu kodu poole.
.
Nagu selle sügisega on, hakkas vihma tibama. Varsti aina rohkem ja rohkem. Läksime puu alla varju. Varsti tuli järgmise, veidi tihedama puu alla ringi kolida. Kui vihm mõneks hetkeks järele andis, leidis I, et juhust kasutades peab mind kiiresti koju saama. Ju ma olen siis enese teadmata suhkrutükina sulav:) Kuivatas pakiraami ja teatas, et ma pean sinna istuma. Mida??? Mina oma valgete laiade pükste ja tipsorkidega kingadega pakikale? Kuna I vastuvaidlemist ei kannatanud ja tegelikult ju head soovis, andsin alla. Ilusti viksilt jalad ühel küljel, sirutatud jalgadel valged püksid laialt lehvimas, sõitsime kodu poole. Vaatepilt võis olla otseses mõttes korraga võrratu ja naljakas, mul igatahes jagus lõbu laialt:) Koju jõudsin igal juhul kuivalt ja plekitult.
Ehk siis igast detailist päevas võib enesele emotsiooni luua:)

Teatud inimeste puhul oled lihtsalt siiralt õnnelik, et nad su elus olemas on. I on üks sellistest sõpradest.

Sel laupäeval käisime aga tüdrukutega kinos. Naistekat vaatamas. "Ettepanek" (Proposal) sai valitud ja no ma pole ikka aegu niimoodi naerda saanud! Kuigi süžee oli arusaadavalt ette teada (lihtsakoelistel filmidel ta seda ju alati on), siis naeruhooge see ei vähendanud. Üle aegade naersin nii, et täiesti tõsiselt pisarad jooksid üle põskede:) Selliseid kergeid ja rõõmu tekitavaid filme on hea vaadata.

Pärast oli kohvikus järjekordne mokalaat ning seekord sain hiilata - kellelgi polnud minu uudistele miskit vastu panna:) Aga ainult ühest neist kirjutan lähipäevil ka teile...