Veri + vampiirid = kino

Möödunud nädalal sain taaskord kinnitust oma foobiale. Pean seda veidi lahti seletama (olen seda küll ka varem teinud, kuid uutele lugejatele järgneva sissejuhatuseks), kuna ega see kuidagi loogiline ole. Endalgi keeruline seda mõista:)
Nimelt kardan ma vampiire. Ei, ma kohe üldse ei usu, et nad eksisteeriksid. Ja nt nahkhiirtega probleeme ei ole... Tean-tean, jabur kiiks.

Lapsena oli perioode, kus hoidsin risti padja all. Olin kuulnud, et vampiirile risti näidates pidi temast lahti saama. Samal põhjusel mingil teisel perioodil oli padja all peegel. Kolmas ja kõige absurdsem “kaitsevahend” oli puust voolitud nui, millega tuli vampiirile otse südamesse äsada.

Terve oma teadliku elu (siiani) olen maganud nii, et teki serv katab kaela. Kui teki kaelani sikutamiseks on liialt palav, on kaelal vähemalt üks juuksesalk. Kõik selleks, et siis tunnen kui vampiir (keda ei ole olemaski) tahab kaela kallal maiustama hakata ja juuksed/teki kõrvale lükkab.
Ühesõnaga on kael minu hell koht. Samas õelal kombel on kael minu jaoks kukla kõrval vist kõige tundlikum ja tuleb tunnistada, et vist ka üks erogeensemaid piirkondi kehal. Tänu oma vampiirihirmule aga ei suuda oma kaela eriti kellegi meeldevalda usaldada, ikka on mingi kramplik kaitse sees. Ehk siis kui usaldavalt oma kaela kellegi puudutuse all välja sirutan, on see suurim usalduse märk minu poolt üldse. Mille kallal on vahel enda arust nalja tehtud ja minu paranoiat teades hambad kaela löödud. Ütleme nii, et sellist hüsteerilist ja tigedat mind ei ole vaja välja meelitada, kui õhtu veetmise eesmärgiks ei ole pisaraisse uppuvat tütarlast lohutada. Tõepoolest, see ei ole naljakas, täiesti tõsine (kuigi ülimalt loll) foobia.

Vampiirid imevad ju verd, eksole. Seetõttu kardan ma ka verd. Vere “imemist” just. Võin südamerahus vaadata verd lahmavaid haavu, jälgida lahtilõigatud kõhu opereerimist, näha kuidas filmides kehaosad küljest lendavad, ärarebenenud jäsemetest pulseerivat verd pritsib vmt koledat. Samuti lõiguvad telekas üksteist nugadega, lasevad kuule kõhtu... Ei avalda mõju. Aga vot veri süstlas või voolikus... ja minul pilt taskus:)
Kusjuures oma hirmuga võitlemiseks olin aastaid doonor. Heitsin aga rõõmsalt pikali, palusin verd võtval õel ja teistel ruumis viibijatel endaga pidevalt lobiseda ja pumpasin veene üles. Nõel sisse, mokalaat kestab ja kotike täitub verega. Seda voolikut vaadata ei suuda siiski siiani. Peale protseduuri lõppu mitu katset püsti tõusta, mille tulemusel mind vist iga kord on viidud kõrvalruumi, antud omaette voodi ja jäetud edasi üritama. Nad on alati väga armsad ja käivad minuga lobisemas ning poole tunni kuni tunni pärast saan jalad alla. See on täiesti veider, kuna pikali olles on tuju hea ja nali lendab, nii kui püsti tõusen, läheb jalg alt.
Sama lugu on vereanalüüsidega – juba enne nõela torkamist küsin endale nuuskpiirituse kaltsu ja topsi vett valmis. Enamasti jääb pilt alles, kahjuks mitte alati:)

Usun et mõistate, et filme vampiiridest ei suuda ma vaadata. Ka naljakaid mitte. Küll aga on üheks minu ennastületavaks sooviks käia ära Dracula lossis Rumeenias. Jajaa, tean küll, et see pole päris, kuid need, kes juukseid kaelalt eemaldavad, matsutades kaela kallal maiustavad ja puuvaia südamesse ootavad, pole ju samuti päris. Ehk siis oleks see minu jaoks veel üks viis püüda oma foobiaga võidelda.
Et siis sellised lood mul vere ja vampiiridega.

Ja see oli alles sissejuhatus:) Asjast siis.
Nimelt oli möödunud nädalal taas filmirahvaga kohtumine. Alustasime suurel ekraanil lühifilmide vaatamisega. Mõne filmi pärast tuli aga film tänapäevastest vampiiridest. Kes mitte ei näksi kaelu vaid teevad töö ära nõelte ja voolikutega.
Kuidagi nii ehedalt oli see tehtud, et ma mitte lihtsalt ei saanud vaadata vaid tundsin kuidas läksin ise sinna sisse. Mille peale hakkas pilt eest ära minema... Istun rahva keskel keset väga pimedat saali ja kaalun variante, kuidas ära vajudes kõige vähem silma torgata. Ja kas ma ikka suudan end niimoodi sättida, et seelik viisakasse asendisse jääks (enamus ju mehed ümberringi). Samas ei taha ka teisi katkestada ja sundida neid tulesid põlema panema, et mind toibutama hakata. Ikka tõsised mured olid peas:D Lõpuks surusin pea põlvedele ja püüdsin vereringet veenda verd pähe tooma. Mingiks hetkeks lahkus pilt mu juurest, kuid vist lühikeseks ajaks, kuna keegi polnud midagi märganud ja mina olin ikka samas asendis. Kohutavalt rõve on see tagasi tulemine, keha läheb hetkega üleni märjaks ja kattub täiesti külma higiga. Vastavalt sellele, kuidas pilt selgineb, kaob ka niiskus nahapinnalt. Nagu imenduks tagasi. Ei oska seletada, kes teab, see teab. Igatahes on see tunne täiesti kohutav, kuid samas rõõmustav. Sest tähendab see ju selginemist.

Nonii, hakkab nagu parem ja piilun silmanurgast ekraanile. Viga! Kirsimahl voolab parasjagu himura vampiiri silma all läbi voolikute ning minu pilt kaob uuesti. Veel üks kord tagasi tulemist ja enam ma silmi ekraanile ei tõsta.
Järgmisi filme vaatan juba rahulikult edasi ja pole mingit tahtmist pead tooli alla pista.

Pärast filme suundume kitsamas ringis pubisse. Seal räägin oma elamusi seoses filmiga, misjärel Tanel tunnistab, et ta vaadanud jah misasja ma seal toolide all niiväga otsin... Nii et päris märkamatult mul see minestamise toimetamine ei õnnestunud.

Öövihmas sõidutab Heikki, üks filmi autoritest, mind kodu poole ja ei suuda kuidagi üle saada filmi mõjust mulle. Et on see nüüd hea või halb, ei oskavatki hinnangut anda. Et võib ju olla tegu lihtsalt juhusega, kuid võib ka olla, et filmidega suudetakse isegi enese teadmata mõjutada rohkem kui arvata võiks. Mina siiski olen veendumusel, et asi oli tehtud lihtsalt tõsiselt realistlikult. Ma küll ei saa/taha enamasti selliseid asju vaadata, kuid ma kindlasti ei minesta telekast/kinolinalt nähtu peale. Aga sinna läksin lihtsalt nii täielikult sisse.
Igatahes leppisime kokku, et teinekord vaatame seda nii, et seltskond on ümber, tuled põlevad ja ma võin iga kell pausinuppu vajutada:) Sest kindlasti tahaks ära näha, kui omad inimesed selle teinud on.

Palju lihtsam ja loogilisem oleks nt hiiri, ämblikke või madu-usse karta ja neid nähes karjudes jooksma pista. Hiiri ma aga lausa armastan, ämblikud transpordin alati turvalisemasse paika ning madusid vaatan imetlusega. Kui neist vampiiridest ka kuidagi lahti saaks. Neist, kelle olemasolu ma isegi mitte ei usu...