Tänane eluolu

Lund sajab juurde. Peaaegu iga päev. Mulle oleks rõõmu kui palju, kui ma ei oleks juba fcking viiendat päeva palavikus :S Nüüd on rõõmu asemel agoonia. Vahin välja, kuid vot ligi ei saa. Täna julgesin salaja niipalju välja lipsata, et meie linnubandele süüa juurde viia.

Igatahes on nõme lugu. Aga mitte nii nõme, kui paar päeva tagasi, mille totaalses augus veetsin. Palavik käis 40 all ära ja ei allunud tundide viisi ka alandajatele. Pea lõhkus ka nii, et isegi keerata seda ei saanud. Silmad valgust loomulikult ei kannatanud ja nii ma vedelesin, märg kalts laubal/silmadel. Enamus päevast on kusagil uduses kotis.

Eilseks jõudis korralik lümfivalu kaelal kohale, nii et kaela ei saa puudutadagi, tänaseks voolab nina kui mahlakask. Palju õnne mulle!
Ainus, mille ma leian siin positiivse olevat, on see, et kõik juhtub enne tööleminekut. Palju hullem oleks ju siis, kui värskelt tööle läinud. Oehh.

Aga muust.

Vanem Poiss on hakanud järsku numbrite vastu huvi tundma. Intensiivsem huvi tekkis aasta alguses ja nüüd ta siis õpib neid. Lemmiknumber on 6, seda näeb kõikjal ja aina vahutab sellest. Väidab järjekindlalt, et ta on kuus aastane ka. See, et tegelikult kuu aja pärast kolmeseks saab, on ebausaldusväärne häma :)

Igatahes vaja siin ajaloo huvides üles tähendada, et number 7 kipub järjekindlalt olema 1. Kui parandan, siis kommenteerib, et "see on see number, mis on nagu 1!" ja ikka unub see 7 ära. 10 on üks-null, 11 on üks-üks jne, vahel aga on nt 62 hoopis kaks-kuus. Eks see juudi kombel lugemine kipub vist enamikel lastel mingi periood aktiivne olema.

Tähtedest otsib tekstidest S-tähte, see lemmik. Vahel ka A ja R. Muud on nagu pudru ja kapsad. Vahel nagu oleks muid ka meeles, kuid siis jälle pole.
Siis jälle mõtlen, et miks ma ometi nii laisk lapsevanem olen ja lapse arendamisega nii vähe tegelen. Samas jälle mõtlen, et las annab ise märku, mis talle huvi pakub ja siis natuke aitan kaasa. Samas - äkki tal oleks kergem, kui ma rohkem aitaks? Või vastupidi - oleks see talle liialt surveks?

Mõtlen siin venna vanema tütre peale ja meenutan, kuidas 2012 jõulude ajal, mil ta oli kolmene, luges ilusasti kõigilt jõulupakkidelt nimesid ja jagas kingitusi kätte. Vanem Poiss on samas vanuses tulevas novembrikuus - kas tema ka loeb nimesid sellal kokku? Minu laiskust arvestades ei pea ma seda tõenäoliseks.
Kui vaid teaks, kus on see iga lapse jaoks olemasolev tubliduse piir. Kuhumaani on tegelik huvi ja kust algab püüd vanemale meeldida. Tahtes seda mitte ületada ma äkki alahindan last?
Või kõneleb mu halas ikka veel püsiv palavik? :D

Noorema Poisi kümnekonna selge sõna sekka lisandus täna väga selge ja väga armsa kõlaga "tass" :D Peale õnnestumist oli nii uhke ja käis pool päeva ringi, tass-tass-tass korrutades :)

Ma nüüd võiks terveks saada.

Venna saabumine

Kui siin juba võrdlemine käsil on, siis siin on nüüd see pilt, millel me poisid on selles vanuses, mil Vanem Poiss järsku üleöö suureks lapseks muutus. Nüüd vaatan pilte ja videosid temast endast ja vaatan Nooremat Poissi täna ja... no nii pisid ju!

Aga tol ajal, kui Noorem Poiss sündis, oli vanem 1a 5k vana ja tohutu kontrasti tõttu (isegi 5-kilone vastsündinu on ju ikka nii pisi selle pea pooleteismese kõrval) saigi temast järsku suur laps. Kellele tekkisid kohe (usun, et ebaõiglaselt) nõudmised suurele lapsele. Tema pidi järsku kohe oskama ja hakkama saama ja... Piinlik, kuid oskas ja saigi. Loodetavasti ei häirinud ma sellega tema lapsepõlve :(

Igatahes neil piltidel on nad mõlemad 1a 5k vanad ning koduselt kriimud. Ja siin hakkab erinevus juba aina enam välja lööma :)

Hedon-trip

Cava hommikusöögiks?

Kuna veebruaris terendab ees tööleminek ja Nizza-tripp ajas hamba verele, kuhjus mu peas kange tahtmine siiski korra veel argipäevast eemalduda. Võtta väike puhkus vaid enesele, kuna ennast tundes ma tean, et igapäevaselt tööl käies ei suuda ma niipea oma poistekampa nädalavahe ühise ajaveetmise raames üksi jätta ja kusagile puhkama minna. Kui laps-poisid suuremad, siis muidugi, kuid sinna läheb veel aega. Vanamees-poisile ja kass-poistele võimaldaksin veel minuvaba aega, kuid mitte oma kahele väljapressitud poeglapsele - nendega koosolemine on kuidagi eluliselt vajalik. Nabanööri efekt?

Igatahes ajasin ma E-le kargu alla ja meelitasin ta Pärnusse kärekülma jaanuarikuist nädalavahetust veetma. Olemiseks valisime natuke uuema Hedon Spa.

Olen küll suurema osa Eesti spaasid läbi rännanud, kuid Hedon suutis mind isegi veidi üllatada. Ses mõttes, et meile sattusid nii super teenindus kui väga mõnus avar tuba. Isegi vannitoal oli rõdu :D Seda muidugi seepärast, et tegu oli nurgapealse toaga ja seetõttu oli meil nii vannitoa kui toa ulatuses ühendatud rõdu. Millest muidugi ei saanud olla erilist rõõmu, kuna väljas paukus 20-kraadine pakane :D Muu avarus oli aga standardtoa kohta muljetavaldav, eriti nurgatoaga kaasnev avar esik :)

Mis meile väga sümpatiseeris, oli privaatsus. Suhteliselt väike spaa ja ei olnud sellist kombinaadi tunnet. Kõik oli kuidagi personaalne ja hubane.

Millega me veidi ehk puusse panime, oli saunateema. Valisime tavalise, kuna kaua me seal ikka asjatame, kuid see ammendas end kiirelt. Lastebassein, vannilaadne massaažibassein, soome- ja aurusaun, istumisala kolme erineva maitsevee tarbimise võimalusega ja oligi kõik. Oleksime võinud valida Vaikse Spaa ja siis oleks pääsenud erinevate saunad/jmt alale. Aga see selleks, teinekord teab targem olla.

Päikesetuba protseduuride ootamiseks/taastumiseks oli ka päris mõnus. Kui algul kujutasime ette, et seal võiks bikiinides vedeleda, siis kohapeal päris nii ei tundunud. Pigem vedeled ja loed seal päikese käes peesitades ikka riides/hommikumantlis.

Restoran Raimond, mis aastal 2015 kuulus Eesti top50 restode hulka, oli ka päris mõnus. Valitud toit oli küll ülimaitsev. Veinid ja kokteilid lounges olid samuti suurepärased. Kohe grammi eest ka ei nurise.
Hommikusöök üllatas mind taas positiivselt. Kõik proovitu oli väga maitsev ja pidevalt värskendatud. Kohvi, mis on sageli kriteerium nr 1, oli suurepärane. Vähemalt cappuccino ja latte.
Naljakas oli minu jaoks hommikusöögil pakutav cava (pilt ülal). Pole eriti märganud seda enamikes kohtades ja peale seda, kui nägin üht tuntud vandeadvokaati seda enesele ja oma kaaslannale valamas, rikkusin reeglit "enne 12-t ei joo" ning sai seegi ära proovitud. Igati ok vahuvein sattus olema.

Ühesõnaga, paar ööpäeva Pärnus spaatada on endiselt ok. Seda arvasid ilmselgelt ka paar väga nimekat vandeadvokaati koos hulga omasugustega. Millega seoses tekkis mul kummaline arusaam, et nii kiilakad kui kräsupealised tuntud juristid kipuvad eelistama pikki ja sihvakaid blondiine :D Ok, see pole just minu asi.

Teater Endla on endiselt täitsa ok külastamiseks. Supelsakstes einestasime ka ja väga maitsev oli. Rohkemat ei jõudnudki, kuna väljas oli lihtsalt niiiiiii kohutavalt külm, et isegi autoga ei tahtnud palju liigelda. Otsad ju lühikesed ja lõdisemisest siiber. Muljetasime ja mõnulesime siis parem Hedonis :)

Täitsa vahva restart oli.

Siis, kui nad aastased olid

Ühtaegu nii erinevad ja samas natuke nagu sarnased ka. Osad kilkavad iga kord nähes, et "Appi kui ühe pere poisid!", teised vaatavad, et ikka väga erinevad. Ma ise muidugi kuulun viimaste hulka.

Juba ammu plaanin teha Nooremast Poisist klõpsu, kui ta on samas vanuses kui Vanem Poiss ajal, mil noorem sündis :) Neid tahan kindlasti kokkukleebituna salvestada, kuna see oli päev, mil Vanem Poiss üleöö suureks lapseks muutus:) Mis teha, kui teine ta kõrval järsku nii tilluke ja abitu näis...
Kuna aga vennanaine just oma tüdrukutest aastased pildid kokku pani, tekkis minulgi huvi aastaseid võrrelda ja tegelikult tundub neis veidi enam sarnasust olevat kui ma arvasin :)

Talv

Vaade aknast täna lõunal, enne labidasporti

Mina ei tea mis imelik kant see meie kodu küll on.
Ükski üleriigiline ilmateade meil ei kehti.

Tegelikult on Hiiumaa ju väga eriilmeline. Kui näiteks temperatuuri mõõdetakse Ristnas ja Kärdlas, siis suvel on Ristna avatud suurtele tuultele (Surfiparadiis jmt, eksole), talvel aga, kui mujal jää ja külm, on Kõpu ots enamasti jäävaba ning mere soojus lükkab temperatuuri üles. Samuti on Kärdla avatud põhja suunal merele, mis ka just soojusega ei hiilga.
Meie aga elame Kagu-Hiiumaal, mistõttu lahesopp hoiab meid suvel soojas. Ja talvel jäätub laht kiiresti, mistõttu on külma tunduvalt enam. Lisaks on meie kodu veidike lohu sees, ühed naabrid aga, kellega temperatuuriinfot ikka vahetame, on künka otsas (org ja mägi oleksid meie oludes ilmselge liialdus). Meist kilomeetri kaugusel. Neil on suvel ca 3 kraadi jahedam kui meil ja talvel ca 3 kraadi soojem kui meil.

Milleni ma jõuda tahan, on see, et kui siin käredamad külmad olid ja Hiiumaal väidetavalt -12 kraadi ja suht soe oli, siis meil olid ööd kõik alla -20-ne ning päevad samuti sealringis. Hommikut alustada -23-ga oli tavapärane. Mis -12-st me siin räägime?
Aga noh, selline see saare elu on. Miskit ei saa ühe puuga võtta.

Sama seis on lumega. Lumekaardi järgi on meil praegu ca 30-35 cm lund, kuid eile, enne suuremat sadu, oli meie hoovil lagedamas kohas õuelaual (ehk siis tuulel vaba voli osa minema pühkida) 34cm lund.
Mina siin püüan ära kasutada olukorda, kui üks laps on lasteaias ja teine magab lõunaund ning lippan õue lund rookima. Igal lollil oma lõbu, kuid see on asi, mis mulle eluaeg on meeldinud :) Selline mõnus talvine üldfüüsiline. Poolteist-kaks tundi saab labidaga vehkida, rohkem aeg ei luba.

Igatahes kaevan ma siin siis käiguteid ning autodele parkimiskohti lahti hoolimata sellest, et lund muudkui juurde sajab. Eile õhtuks oli radadesse sisse sadanud ca 15cm. Seega ma kahtlustan, et meil on lumekihi paksus praegu ligi 50 cm. No minu põlved igatahes kaovad radade vahele ära ning ma ei ole maailma kõige lühemate jalgadega tegelane.

Muidu on aga nii, et oma bussiga ma hetkel iseseisvalt välja/suure teeni ei saagi. Kuigi veidi kõrgema kliirensiga tegu ja kuna veljed 17-tollised, annab seegi tibatillukese lisaruumi. Aga näed, ikkagi läbi ei saa. Ainult maasturiga. Kuigi sellega sõites on mõnus vaade, kuidas lumevall üle kapoti rullub ja kahte lehte laiali lendab :)
Õnneks avastasime ükspäev, et sahk oli meil hoovini käinud, kuigi me seda ei tellinud. Ju vald andis korralduse ka meie 700m puhtaks lükata. Seda juba labidatega vehkima ei lähe ju :D Vaatab, kas olemegi äkki oma erateega valla lükatavasse nimekirja lülitatud. Ma ei imestaks, kuna meie vald ja selle juhtimine on väga-väga meeldivad :)

Aga talvega olen rahul. Mis siis, et rajastamata lumme astudes on lumi üle põlvede. Tuleb lihtsalt rohkem radu sisse lükata! Kui nagunii on väljas külm ja peab enesele sada kuhvti selga ajama, siis olgu vähemalt ilusalt lumevalge see ilm, sestap et olla must ja sünge.
Mulle meeldib :)