Ma ei suuda enam üldse ära imestada, kui imelihtne on lastega ükshaaval. Täiesti normaalsed tegelased! Oskavad käituda, kuulavad sõna ja on igati toredad seltsilised. Suhtlevad viisakalt ja saavad kiidusõnu oma kombekuse kohta.
Kui aga koos ja just kodus, on olukord kõike muud kui normaalne. Neid lugusid võiks lõputult vesta, kuid lihtsalt üks ca veerandtunnine fragment meie õhtust. Ja see on täiesti tüüpiline:
Joonistavad koos ja arutlevad, mida ja kuidas. Turvaline ja mõnus. Lähen viin kuivanud pesu ülakorrusele. Alla tulles kuulan trepilt imestusega, kuidas üks seletab teisele: "Teeme nüüd nii, et mina mängin kitarri ja sina kiusad mind. Nii, hakka mind nüüd segama!"
Ahh???
Ahh, vahet pole. Loodetavasti ei ole siin kiusamist loomulikuks pidavad kodanikud sirgumas, see lööks minu töö ja vaeva nende hoiakute suunajana vastu taevast. Minu, kes ma vihkan igasugust nõrgemate ja erinevate kiusamist.
Lähen kööki klaasi vett jooma. Elutuppa naastes vaatan, kuidas noorem hoiab rusikasuurust kivi õla kohal ja on valmis seda vanema suunas viskama. Vanem juhendab takka.
Röögatan ja peatan tegevuse, loen epistli, kuidas niimoodi võib pea lõhki minna. Selle peale võtab vanem Selveri paberkoti (millega sai enne kolli mängitud, silmaaugud sees ja puha), paneb endale pähe ja arvab, et nüüd võiks vennas talle kiviga vastu pead sihtida küll, kott kaitseb.
Tüdinud selgitustööst, annan iseendale alla ja konfiskeerin kivi pikema jututa.
Lähen klaasi kööki tagasi viima ja pööritan ahastusega silmi, kuidas mina nii ebaõnnestunud lapsevanem olen ja ei suuda neile aru pähe selgitada.
Justkui selle kinnituseks leian tagasi tuppa astudes vennakesed põrandalt istumas, vanemal laste paberikäärid käes ja vennal juukseid lõikamas. Minu kulmukergituse peale teatab: "Aga ma ei taha, et talle juuksed silma kasvama hakkaksid".
Oehh...
Ma arvan, et algselt mainitud veerand tundi on üle pakutud. Veerandtunniga jõuavad nad rohkemat... KOGU AEG peavad olema nii silmad kui kõrvad nii kuklas kui pealael. Ja kohe ikka üldse ei saa millessegi süveneda või midagi asjalikku teha, KOHE on kas kisa ja kaklus või "Emme, kuule, kas.....juneimit". Või mõni lollus.
Vahel mõtlen küll, et hulluks ma lähiajal lähen...
Kui aga koos ja just kodus, on olukord kõike muud kui normaalne. Neid lugusid võiks lõputult vesta, kuid lihtsalt üks ca veerandtunnine fragment meie õhtust. Ja see on täiesti tüüpiline:
Joonistavad koos ja arutlevad, mida ja kuidas. Turvaline ja mõnus. Lähen viin kuivanud pesu ülakorrusele. Alla tulles kuulan trepilt imestusega, kuidas üks seletab teisele: "Teeme nüüd nii, et mina mängin kitarri ja sina kiusad mind. Nii, hakka mind nüüd segama!"
Ahh???
Ahh, vahet pole. Loodetavasti ei ole siin kiusamist loomulikuks pidavad kodanikud sirgumas, see lööks minu töö ja vaeva nende hoiakute suunajana vastu taevast. Minu, kes ma vihkan igasugust nõrgemate ja erinevate kiusamist.
Lähen kööki klaasi vett jooma. Elutuppa naastes vaatan, kuidas noorem hoiab rusikasuurust kivi õla kohal ja on valmis seda vanema suunas viskama. Vanem juhendab takka.
Röögatan ja peatan tegevuse, loen epistli, kuidas niimoodi võib pea lõhki minna. Selle peale võtab vanem Selveri paberkoti (millega sai enne kolli mängitud, silmaaugud sees ja puha), paneb endale pähe ja arvab, et nüüd võiks vennas talle kiviga vastu pead sihtida küll, kott kaitseb.
Tüdinud selgitustööst, annan iseendale alla ja konfiskeerin kivi pikema jututa.
Lähen klaasi kööki tagasi viima ja pööritan ahastusega silmi, kuidas mina nii ebaõnnestunud lapsevanem olen ja ei suuda neile aru pähe selgitada.
Justkui selle kinnituseks leian tagasi tuppa astudes vennakesed põrandalt istumas, vanemal laste paberikäärid käes ja vennal juukseid lõikamas. Minu kulmukergituse peale teatab: "Aga ma ei taha, et talle juuksed silma kasvama hakkaksid".
Oehh...
Ma arvan, et algselt mainitud veerand tundi on üle pakutud. Veerandtunniga jõuavad nad rohkemat... KOGU AEG peavad olema nii silmad kui kõrvad nii kuklas kui pealael. Ja kohe ikka üldse ei saa millessegi süveneda või midagi asjalikku teha, KOHE on kas kisa ja kaklus või "Emme, kuule, kas.....juneimit". Või mõni lollus.
Vahel mõtlen küll, et hulluks ma lähiajal lähen...
