Nüüd tuleb üks kiun ja hala uue maksukorralduse üle.
Ühesõnaga, ma ei ole kindel, kas suur enamus inimestest õrnalt ka aru saab, millega tegu. Mina küll ei saa.
Kõige koledam selle mittearusaamise juures on, et ma pean nõustama oma rohkem kui 40-t töötajat sel teemal. Nad kõik kujutavad ette, et küll mina tean ja oskan neile vastuseid anda. Vot ei oska. Mu vastused venivad kilomeetripikkuseks: "Kui sul on nii, siis..." "Kui sul on aga nii, siis on niimoodi..." "Ja sellisel juhul on niimoodi..."
Ja sellega see veel ei lõppe - millegipärast on lisaks mu oma töötajatele veel mingi hulk inimesi, kes kujutavad ette, et ma saan sellest aru (mäherdune ülev kompliment mulle, kuigi täiesti põhjendamatu) ja mulle helistavad/kirjutavad ning nõu küsivad. Parasjagu piinlik on tunnistada, et ma tõepoolest ei mõika. Ja minu nõu kuuldavõtmine on omal vastutusel.
Kõige piinlikum on see, et oi kui paljude mitte oma töötajatest inimeste brutopalkasid ma nüüd tean...
Et siis jah. Seda valemit, kus tuleb minna kuu kolmanda neljapäeva öösel koos neljalehise ristikheinalehega teede ristumiskohta, suudan ma hoomata, kuid segaseks jääb see va aastatulu vajadus. See, et maksuvaba miinimum on 500 raha kuni palgani 1200bruto€ ja sealt edasi kahanev - igati nõus ja kahe käega poolt. Ei usu mina, et enam kui 1200€ teeniv töötajaskond vähemapalgaliste peale kade on. Ja 2100+ jääb üldse ilma vabastuseta - no biig diil, üleelatav, eksole. Võrdsemate võimaluste ja vähemteenivate hüvanguks - suurepärane.
Aga see aastatulu mõiste? Miks sellega vesi peale tõmmatakse? Niigi peavad paljud inimesed kalkuleerima ja avaldusi ringi tegema hakkama (ja see ei päde, et ärgu lasku üldse kinni pidada, saavad ju deklariga tagasi - alla 1200€ teenival inimesel on enamasti seda raha vaja täna, mitte aasta pärast), kui tahaksid puhkuserahasid ette, saavad lisatasu/preemiat või teevad perioodilise lisatöö otsa. Ok, kuupõhiselt saavad nad sellega toime, kuid aastatulu piirangu raames?
Mis siis saab, kui müüakse kinnisvara, mis ei ole määratletud elukohana? Tõenäoliselt nullib see kõik senised mittearvestamised ja nätaki, oledki hoopis võlgu, kuna sulle on tehtud maksuvabastust suuremas määras kui aasta piir seda lubab. Ja ei mingit deklariga tagasisaamist vaid maksad juurde.
Ühesõnaga: nõme-nõme-nõme!
Ja eriti nõme on üritada kõiki aspekte kõigile hädasolijatele muudkui selgitada - puhkuserahad, preemiad, lisatöö, lisasissetulekud, pensioniga arvestamine jne jne jne. Saan täiesti aru, miks E on omadega kokku kukkumas, kuna tema selgitab seda loll-olude sunnil tunduvalt enam, kuid juba mina oma konnatiigiga olen hädas. Iseendaga on lihtne hakkama saada, teisi aidata ja juhendada - vot see on see raske osa.
Pidin selle endast välja kirjutama, kuna tahan, et see seostunne jääks mulle alles/oleks taastatav ka ajaks, mil kaine mõistus on taas pead tõstnud ja see jaburdus on ringi mängitud. Oh taevas - vist ikka igavene optimist... Aga ma päriselt ka ei usu, et nii jääb.
