Episoodid

Tüüpiline nädalavahetus. Poisid naudivad kevadet ja veedavad päevad hommikust õhtuni õues mütates. Vahel 8-aastane naabripoiss seltsiks, vahel 3-ne ja 5-ne omapead. Vahel söömiseks ilmuvad tuppa, vahel saavad kausid söödavaga õues ette ja nosivad mõnuga. Päikesepaistelise ilma korral jäätis lisaks ja nii need eluõied sirguvad.

See on see ilus visuaal. Teine reaalsus on aga järgnev:

Episood 1: Tegelikult 1a, 1b ja 1c.
Korrastame kodu väisava Vanamehega hoovi. Vett on meil palju, isegi meie mitmed suured kraavid ei suuda vett ära tõmmata ja nii me siin upume. Põletame oksarisu ja oleme tulele fokusseeritud. Nende mõnede tunnikeste jooksul jõuab 5-ne 3x kõhuli hoovil asuvatesse veealadesse kukkuda nii, et tuleb täiskomplekt riidevahetus teha. Peale kolmandat korda löön käega: "Kui püsti ei püsi ja end märjaks kukud, olegi märg. Minul on õueriiete varud sulle otsas ja kas lähed tuppa või oled märjana õues." Valib märjana õues ja nii lähebki. Ja mis kõige imelikum - ei jäägi haigeks, isegi köhatirtsu ega tatitriipu ei tule. Lahe.

Episood 2: Toimetan toas. Korraga tõmbab mu tähelepanu aknast paistev veidi nagu nihkes vaatepilt: poiss vikatiga... Eeeee... poiss vikatiga? Mismõttes nagu?
Vanamees on veendunud, et nägin midagi valesti. Palub 5-sel näidata, mille ta just nüüdsama suure kuuse taha lohistas. 5-ne näitab kõvera otsaga kaigast. Mina lolliks tehtud ülepaanitsev kana. Või kas ikka olen? Ma ju tean, mida ma nägin, ma päriselt ka ei kujuta asju ette. Või siis kujutan?
Kuuse tagant maast leiame vikati... Mu nägemus 5-aastasest vikatimehest ei olnud ettekujutus.
"Kuidas sa selle kätte said???" uurime üllatunult (vikat oli surutud paksu kolme haruga puutüve vahele parajalt kõrgel, et olla lastele ohutu). "Ma ronisin sinna puu vahele ja tõstsin selle alla" Ahahh.... Polegi nagu midagi kosta... Riielda ka ei saa, kuna pole selle pealegi tulnud, et vikati ohtlikkusest kõnelda.
Head lapsevanemad ikka...

Episood 3: 3-ne vaimustub metsa alt leitud surnud hiirest. Iga kord, kui me (taas)avastame ta tollega ringi jalutamast, peame loengut ja keelame ära, siis millegipärast iga kord olukord taaslavastub. Tema lemmikud on tudulotid (ilma "rrr"-ita tudurotid) ja nüüd siis päris ju. Mis siis, et surnud. Terve päeva tabame teda sellega hängimast ja kui siis õhtu käes ja aeg tuppa tulla, tuleb suurem pahandus. Mismõttes me, mõistmatud vanemad, ei luba hiirt õhtul tuppa tuua? Ja kaissu võtta? Säärane ülekohus on väärt Meka poole palvetamist ja nii asetab solvatu end, pepu püsti, põrandale ja protestib valjuhäälselt kõigi ülekohtute eest. Olgu kinnitatud, et hiireke jäi siiski õue "tuttu" ja kaissu ei pääsenud.

Suur hitt on praegu kelgud. Talvisest kelgutamisest küll, lohistatakse neid nüüd kolaga täidetult mööda muru ringi. Olgem avatud, ei mingeid piirmõtlemisi :)

Mis seal´s ikka

Pikk-pikk vaikus taaskord olnud siin. Aga noh, elu nii kiire, et õhtuti arvutit avan vaid erandkorras ja siis teen ära need erandkorra asjad. Muu ootab. Ja blogiseda läbi telefoni ka ei viitsi. Seega on nagu on.

Aga mis seal’s ikka.

Vahepeal keeras uus number ette. Eriti armas oli see, et veel nädal hiljem jooksid tuttavad lähedalolevasse lillepoodi, kui mind liikumas märkasid ja sadasid kallistustega kaela:) Kuidagi ütlemata armas. Söögilaud küll suhteliselt suur meil, kuid lillede alla mattunult sinna kogu perega ühel ajal sööma ei mahtunud:)

Muidu üritan hetkel aga tervislikumalt elada. Ehk saab harjumuseks. Läbimõeldud/arvestatud toit, mis suhu läheb (kevad ja puhastus ja dieet, eksole), ei alkoholile, ei maiustustele, ei saiakestele-pirukatele,  jah hiljemalt kell 22-23 voodisseminekule. Äratus kell 6 nagunii ja no tuleb oma keha poputada ja talle puhkamist lubada.

Ca 50 päeva seda režiimi peetud ja ei olegi raske:) Sinna sisse jäid ka veinita/tordita naistepäev ja meie 8a Vanamehega, samuti mu uue dekaadi ettekeeramine.

Kõige selle raames tundun endale vahel superemana :D Täiesti tavapärane õhtu köögi osa (lisaks muule elule ja perenaisekohustustele) on näiteks järgnev ühel ajal ja korraga: ahjus küpseb kalkunifilee (mulle), potis keeb lillkapsas (mulle), pannil praevad makaronid singiga (poiste soov ja lasen neil ise ka vahel tellida, et mitte liiga nõudlik lapsevanem olla) ja samal ajal mikserdan vahukoort, et mustikamuffineid vahukooremütsikesega elavdada (poiste soov).

Vanamehe peale ei pea igapäevaselt mõtlema, kuna see pidevalt tuhandete kilomeetrite kaugusel. Sel aastal korraldab teine õige mitu reisi ja teine poolaasta ma arvan, et rohkem aega me ei näe kui näeme:)

Vahepeal tekkis meil siin oht lammastega ümber piiratud saada, kuna üks lambapidajast eemalasuv naaber ihus hammast meie metsaga piirneva maatüki peale, kuhu oma lammaste karjamaa laiendada. Mets maha ja lambad peale. Ühte külge ta juba sai maa ostetud, nii et sumedal suveõhtul ei pääse me meloodilisest lambakoorist niiehknaa. Oleks teise külge ka õnnestunud, oleks läinud tehinguks ka kolmanda külje maaomanikuga. Nüüd aga napsasime meie vahepealt selle 3,5 hektarit metsa ära ja päästsime end piiramisrõnga ohust. Et vahva, kui inimesed tegelevad ettevõtluse ja tootmisega ja isegi käime nende käest liha-juustu jne ostmas, kuid ümber oma maa-ala me ka liiga palju lambaid ei taha :) Määgigu muus suunas.

Seega siis tuli aju tööle panna ja leida võimalused mets ära osta. Hing jälle kinni. Nüüd lasime selle hoopis võserikust puhastada ja parkmetsaks rajada. Meil oma kohalik metskitse karigi tahab mugavamalt liikuda ja saab sinna söötmiskoha neile teha ja varje pildistamiseks.

Aga meie metskitsed on lahedad tegelased. Puhkepäeva hommikul on täiesti tavapärane neid kuskil hoovile jalutamas näha. Hiljuti näiteks märkasin hommikukohvi juues, et piilub üks keldri nurga tagant. Jalutab mustsõstrapõõsaste vahele ja nakitseb rohelisemat rohtu otsida. Oleme poistega kuss ja jälgime. Lõpuks oli neid otse maja ees hoovil 8 (3 isast ja 5 emast). Sõid rahulikult rohtu nii veerandtunnike, kuni lõpuks otsustas üks mu okasteta põõsasroosi tippe nakitsema minna. Avasin akna ja ütlesin rahulikult, et nii see nüüd küll ei käi. Vaatas mulle ehmunult 7m pealt vastu ja tükk aega ei taibanud minema kapata :D

Aga meie rebane ja meie kährik on ää surnud :( Pole neid enam hulk aega näinud. Siile peaks üksjagu aga olema, ootab millal need ringi tuterdama tulevad. Metsnugis juba laseb mööda puid ja häirib vareste pesapunumiskatsetusi.