Ebanormaalne õnnetunne:D

Kirjeldan siis natuke üht kogemust laupäevast, mis mul tol hetkel halva tuju nii positiivseks keeras, et sealt edasi oli terve nädalavahetus roosiline:)

Nimelt tahtsin linna sõita ja kuna auto oli teeninduses, läksin bussiga. Pilet teatavasti maksab bussist ostes 15eeku, kuid kuna mul taskus oli vaid 10, siis mõtlesin, et vahet pole. Terve elu olnud hästi aus sõitja ja jänesetegusid ei tee (leian, et iga teenuse eest tuleb ka maksta, tasuta ise võtta ei ole õige), kuid seekord ei viitsinud automaati otsima minna ja mõtlesin, et mis see mõned peatused sõita siis on. Veider tunne oli küll, kuid otsustasin riskida.

Ja otse loomulikult oli mõne aja pärast peatus ja kontrollid bussis:) Mina ütlesin ilusti et piletit pole. Kui mind avastanud kontroll hakkas ühe rabeleva naisega maha minema, siis ausa kodanikuna läksin ise ilma palumata temaga kaasa.

Olin miskipärast siiralt õnnelik:) Õnnelik selle üle, et mulle meeldivad kõikvõimalikud uued elamused. Ja uus elamus/kogemus see ju oligi! Uudishimulikuna ronisin siis valgesse bussi ja jäin oma järjekorda ootama. Jänkusid korjati maha 9 ja enamus neist räuskas ja põmmis uksi ja mõni halises jne. No kamoon - täiskasvanud inimesed ja selline reageering omaenda lollusele! Hämmastav oli seda jälgida. Mina ja üks teine tüdruk olime ainsad rahulikud ja ainsad kes oma süüd tunnistasid.

Kui siis järg minuni jõudis, oli tädike siiralt õnnelik. Et keegi kes temaga meeldivalt suhtles. Arutlesime siis jäneste üle ja uurisin kuidas nende töö käib ning meil oli väga tore ja minu jaoks hariv vestlus:)
Ütlesin siis tädile, et kirjutagu aga valmis ja maksan kohe täna ära, nii kui koju arvuti taha jõuan. Selle peale pakkus ta välja kiirmenetluse, kus peale makse laekumist kaob registrist igasugune jälg. Ja summa tuli ka poole pisem:)

Kui paberid täidetud, astusin bussist välja ja õitsesin terve tee koduni:) On vist ebanormaalne küll sellise asja peale õitseda, kuid nagu juba ütlesin, on iga uus kogemus mulle elamuseks:)

Heaven!

Oehh, eile siis helistati ja teatati, et vajalik jubin autole tuli ja pandi külge.
Kappasin oma suksukesele järele ja imeline tunne on taas isiklikel ratastel veereda:)
Vahepeal sai ka muid masinaid kasutatud, kuid enda oma on ikka kõige mugavam. Näiteks kui suuremat sorti laevaga liikluses ujuda ja sellega mitte igapäevaselt harjunud olla, siis kulub küll pool sõiduajast palvetamisele:) Minu oma ka just pisike pole, selline keskmist mõõtu, kuid nii harjunud sellega. Eile-täna sai kohe mõnuga ringi rallitud!

Vahepealsel ajal kasutasin kaks korda ka ühistranspordi abi ja sain mõlemast korrast elamusi! Ühest teen mõne aja pärast kohe eraldi teema.

Teine kogemus oli aga ühel õhtul tipptunni ajal töölt koju minnes. Nii kui bussi sain, hakkasin kuulma kohutavat lärmi. Nimelt oli üks õnnetu emme kahe jõnglasega bussis ning nood kas siis väsimusest või palavusest või millest iganes lihtsalt järjest röökisid. Üksteise võidu. Selline ületrumpamise teema tundus olevat. Ja lõugasid ja lõugasid ja lõugasid ja lõugasid... Emast ka kahju, mis sa ikka nendega teed? Lapsed väsinud ja palavuses, kuid kuidagi vaja ju koduni jõuda. Natuke kipun küll arvama, et lapsi on võimalik ka nii kasvatada, et nad ei lõugaks ilma konkreetse põhjuseta (sellised, kes juba jutust aru saavad), kuid kuna mul endal lapsi pole, siis ei tahaks siin kasvatusmeetodite teemadel targutada.
Ühesõnaga oli see lärm kõrvulukustav, ilma liialdamata.

Varem sõitsin tunduvalt rohkem bussiga ning enamasti oli kõik rahulik, kuid seekord oli jah nagu kiuste just eriliste detsibellidega kodanikega sõidu jagamise kogemus...
Et sellevõrra olin veel õnnelikum kui auto tagasi sain - lemmikmuusika mängima ja detsibellid vastavalt enda äranägemisele:)

Põõsas külla

Taaskord veendun, et olen tuim ja tundetu inimene. Lihtsalt tuim, kuid ma taaskord ei suuda mõista miks on vaja hakata tegema mingit suurt palagani, kui meid otsustab külastada härra Põõsas.

Ei, tegelikult ma vist tuim siiski pole, kuna see teema läheb mulle korda ja pigem ärritab mind.

Tunnen mingit ühiskondliku häbi moodi asja. Kõige hullem on see, et seda võetakse kui Force Majeur'i... Et härra otsustab külla tulla ja selle tõttu jääb palju seisma. Ettevõtted ei saa tööd teha, kasum jääb saamata, inimesed ei saa liikuda, transport seisab, alati võidakse sind sinu oma kodumaal dokumendi alusel tuvastama hakata, teatud piirkondades elavad inimesed ei tohi isegi omaenese kodu aknaid avada... No see on ju idiootsuse tipp, kullakesed...

Ahjaa, parim on see, et soovitatakse osta ameerika lipukesi ja nendega lehvitama minna. Nagu loll lambakari. Ok, las lammas lehvitab, kuid KUS ta seda lehvitama peaks? Kusagile ligi ei lasta, liputa siis kuskil suvalises kohas? Ja liputa selle lipukesega jumala eest aegluubis, kuna järsema liigutuse puhul võid kuuli saada...

Ainus mis mind selle külastuse juures võiks paeluda, on Air Force One. Seda tahaks küll oma silmaga näha (olevat suur), kuid kahtlustan, et oma tavapärasesse lennukite vaatlemise kohta ei pruugita ligigi lasta... Automaatidega kapid seisavad ees... Aga ehk siiski näeb seda teraslindu.

Miks on meile sellist külalist üldse tarvis? Kellele meie kodumaa on - kas endast liiga palju arvavale floora esindajale või kodanikele? Ok, maailmapoliitiliselt on bla-bla-bla jne, kuid mina vaatan seda lihtrahva esindajana ja lihtsalt häirib see jama mis selle ümber tekib.

Nõme... Nõme!!! NÕME!!!

Pees

Njah, autoomaniku rõõmud...
Eile hakkas aku märk armatuurlaual põlema ja mõtlesin, et ju miski teema miks aku ei lae ja venitasin end teenindusse. Ok, jube jama, ei saa päeva jooksul vaid teatati, et esimene vaba aeg järgmisel päeval ehk siis täna. Tüüp arvas, et generaatoris mingi harjake kulunud ja vaja välja vahetada. Töö kiire ja lihtne.

Täna siis helistab ja teatab, et tal halvad uudised. Generaatori rootor lühises. Mida iganes see siis ka ei tähendaks. Et kas tahan uut generaatorit (14 000) või vahetame ainult rootori välja (3600).
Ok, valin siis loomulikult rootori ja ega see raha siis niiväga rolli mängi (sellega on ju autot soetades arvestatud ja fondki loodud, kuhu igal palgapäeval laekub kindel summa). Aga siis alles halvad uudised tulevad. Et Eestis seda osa pole ja tuleb tellida, tarneaeg 7-8 päeva. Ja kuidagi enne pole võimalik!
Oeh, ei oskagi enam kuidagi olla kui autot pole. Ise kusagile liikuma ei pääse, mees ka bussiga sõita ei luba; seega pean alati viksilt ootama, kuni transport järele tuleb.
Krt võtaks! No aga ajab ju kurjaks... Oled ettenägelik ja teed lausa fondi ootamatute kulude jaoks, kuid aja eest kompensatsiooni ju ei saa... Lisaks igatsus mu musta suksu järele... Nii harjunud juba teisega elama et ei taha mõeldagi kuidas ta kuskil eemal seisab ja jubinaid ootab...
Autoga kaasnevad rõõmud siis...

Bond, James Bond

Bond on küll klassika, kuid minu suurte lemmikute hulka ei kuulu. Kerge vaadata, kuid ma ei saa võtta tõsiselt superagenti, kes on imal maguspoiss, kihutab oma superautoga läbi kõikvõimalike/võimatute kohtade, kakleb nagu naine ja lips üle õla heidetud ning tegeleb suurem osa ajast naiste moosimisega. Superagent peaks minu vaimusilmas olema natuke siiski teistsugune. Mehisem.
Seni ainus Bond, kes kuhugi kõlbas, oli Sean Connery. Daniel Craig aga lööb minu jaoks Connery igatahes üle!

Ehk siis lõpuks ometi on leitud Bond, kes sobib ka mulle. Ok, "Casino Royale" on oluliselt jõhkram ja brutaalsem kui ükski senine Bond, kuid sellevõrra on ta ka oluliselt realistlikum. Ja rollitõesem. Filmis oli kohti, kus mina oma nõrganärvilisusest tulenevalt olin sunnitud silmad mõneks ajaks kinni pigistama, kuid sellest hoolimata jättis viimane Bond mulle mulje, millega ükski teine Bond pole hakkama saanud...

Ja ärgem muidugi unustagem kui pandav liha see ponks poiss paistab! Milline keha...... Ja milline pilk.... mmm:)
Ainus millest ma aru ei saanud, oli peategelaste seas leviv huuleherpes. Vähemasti tekkis selline kahtlus, kuna nii Bond kui ka kurjamist peategelane hoidsid miskipärast oma huuli nagu pardinokkasid - mina hoian oma suud niiviisi aktiveerunud herpese ajal:)

Aga sisu ei olnudki klassikaline vaid kõik oli kenasti pea peale pööratud. Bond oli vastav oma ametile, karm ja ütlemata mehine. Tädid ei olnudki klassikaliselt blond ja brünett ja filmi lõppedes ei sõidetud plahvatusest äsja pääsenuna shampanjat juues päikeseloojangusse. Huumor oli väga terav ja tabav (12 points!). Bond ei tegelenud pea üldse tibidega amelemisega. Tibid ei karjatanudki klassikaliselt "Ooooo, James!!!". Klassikalises veest-väljumise-stseenis ei väljunudki veest pärlendava kehaga tibi vaid hoopis pärlendava kehaga Bond... Lemmikjoogiks ei olnudki Martini ja ühes stseenis, kus Bondi Martini-soovile reageeriv baarmen tundis huvi, et kas "segatult või raputatult?", kähvas Bond hoopis: "Do I look like I care?".

Alguses oli muidugi väike shokk, kui Bond Fordiga ette sõitis, kuid see viga sai ka üsna kiiresti parandatud;) Ja ei mingit imeautode teemat - krt, ega me Knight Riderit otsi, ega ju! Pigem oli autoteemat üldse väga vähe, enamuse ajast Bond jooksis. Meenutas oma jooksmisega natuke Terminaatorit:))) Muudkui lidus, selg sirge ja pepu prink...

Üks koht siiski oli natuke liiga vana-bondilik - liivarand, inimesed veedavad aega ja päevitavad ja siis kappab kohale tisside õõtsudes valgel ratsul tõmmu kreeklanna. See tundus veider. Ja mina küll saaksin kurjaks, kui keegi minu päevitamiskohas hobusekapjade alt liiva puistab üle ümbruskonna. Õõtsugu tema tissid siis nii ilusasti kui tahavad.

Ja muidugi parim oli see, et klassikaline väljend "Bond, James Bond", kõlas vaid 1 kord kogu filmi jooksul! Ja lausele järgnesid lõputiitrid...

Isiklikult jättis mulle sügavaima mulje stseen Veneetsias, seoses ühe majaga... Võimsad helid olid.... Sisu ette rääkida ei tahaks, kes vaatab, saab aru mida silmas pean:)

Et siis kõikvõimalikke kinokülastusi ma siia kirja ei pane, ega see filmitutvustuslehekülg ole, kuid filmid mis kinos aktuaalsed ja mida soovitan vaadata või millest soovitan hoiduda, panen ikka siia jõudumööda kirja. Ja seda filmi soovitan kindlasti kõigile, keda häiris senine Bondi imal olek ja kes ootaksid superagendilt mehisust. Minule meeldis see Bond kõigist eelnevaist peajagu rohkem:)

Omad vitsad peksavad!

Tark tüdruk olen, irrrrmus tark tüdruk olen:)
Olen siin sooje soovitusi jaganud elukoha vahetajatele, et "ärge jõulukuul soolaleivapidu tehke, siis ei raatsi keegi jõulu- ja aastavahetuse kulusid arvestades teile korralikke soolaleivakinke teha". Kui mõni on üritanud viisakusest vastata, et kinke polegi teha vaja, siis olen "just in case" kinnitanud, et kui millalgi mulle soolaleivale tulla, siis mina küll tahan kinke ja seega pole vaja minu ees häbeneda ja nimekirjad teretulnud:)
Ja nii on siis soovitused läbi läinud ja tulemuseks see, et tõenäoliselt ootab mind jaanuaris ees vähemalt 5 soolaleivaüritust:DDD
Tark tüdruk olen, midagi pole teha:DDDDD
Et jah, omad vitsad siis:)

Pulm

Nonii, nüüd siis pildid käes ja saan natuke kirjeldada sõbranna pulma:)
Igaks juhuks mainin kohe ära, et fotograaf oli tõsiselt hea! Pruut on küll väga ilus tüdruk, kuid sellist armsust jäädvustada on tõeline professionaalsus!
Fotograafiks, kelle pilte ma siin kasutan, oli Annika Metsla (www.annikametsla.com).

Aga tagasi loo juurde.
14.oktoobril 2006.a. leidis siis aset Evelyni ja Ivari pulm. Paaripanemise osa oli ilus (pulmamarssi mängiti harfil), vahepeal lendas sõrmus peigmehe värisevate käte vahelt põrandalaudade vahele, kuid õnneks saadi see kerge vaevaga kätte ning õhkkond muutus hardast lõbusaks:)

Pulmapidu oli lõbus - süüa ja juua ja tantsida sai külluslikult ning hiljem tänasin end nupukuse eest madalad vahetusjalatsid tantsu ajaks kaasa võtta!

Pulmaisaks olnud Tauri Tallermaa oli ka selline soliidne. Sageli häiribki pulmade juures pulmaisade labasus ja pealesundiv käitumine. Tauri oli aga alati olemas, naljatav ja viisakas. Väga hea valik!

Nüüd siis aga toimunust väike fotoreportaazh:

Pruut valmistumas oma elu tähtsaimaks õhtuks. Loodetavasti ei ole need silmad nii suured mitte hirmust abielunaise staatuse ees;)
Enne veel väike jalutuskäik koduses vanalinnas... Hea suursündmuse eel mõtteid koondada.
Väga kelmikas pilk nagu ütleks, et "Näete, siin ta on - minu oma!!!"
Ilusad, mis?
Lõpptulemus:) Sära nende silmis vaadates ei suudagi ette kujutada, et juba 8a koos oldud... Paistab et alles liblikad kõhus:)

Palju õnne noorpaarile!

Raekoja platsis, pulmamajast lahkumisel. Edasi viis tee noorpaari hotelli, kust järgmisel hommikul starditi lennujaama poole. Sealt omakorda viis terasest tiivuline noored pulmareisile Mauritiusele!

Pulm vol2

Enne pulmi sai pruut oma kolme pruutneitsiga kokku, et väheke tüdrukutejuttu ajada:)
Oli küll külm oktoobrikuu, kuid väike soojendusnaps hinge all ei lasknud jahedusel ligi pugeda. Nalja sai rohkem kui rubla eest:)
Mis lehehunnikus küll huvitavat peituda võiks......?
Mida te vahite? Meil siin omad teemad:)
Lihtsalt on hea koos olla...
Kolm õde unistamas:)
Kohe-kohe on aeg kekutada läbi ja üks meist läheb tanu alla...

"Ajud" roolis

Vähe sellest, et sageli vaatad ja imestad, kes kõik autorooli on lubatud, on nende toreduste vahel veel eredamaid ajuhiiglasi liikvel märgata.
Eile oli hea juhus. Olin natuke halvas tujus ka ja seepärast reageerisingi nii nagu reageerisin.

Teema selles, et viisakas liikluskultuur näeb ju ette, et kui näed kedagi, kes üritab ja üritab liiklusvooluga ühineda, siis viisakas juht laseb sellise õnnetult kõrvalteelt tulija vahele. Ükshaaval neid vahele lastes pole ju midagi hullu (ma ei räägi siin neist kes massiliselt kasutavad pöörderadu ja siis vahele pressima hakkavad) ja kuidas nad muidu liikuma pääseksid. Samuti on viisakas lasta vastutuleval autol sooritada vasakpööre, eriti kui tema taha on kogunenud juba rivi autosid ja tänu õiguspärase pöörde üritajale seisab terve vastassuunas liikuma pidav sõidurada.

Oli siis ka minul eile juhus, kus üks suur rekka tahtis vasakpööret sooritada ja tema taha oli kogunenud märkimisväärne hulk autosid. Viisaka liiklejana jään sageli seisma ja lasen teise läbi ning jäin ka seekord (kiirus oli tänu pikale autoderivile nii umbes 30-40km/h) ning vilgutasin talle tuledega, et "mine!". Juht oli muidugi õnnelik, kuna oli jube pikalt oodanud (tema seljataga olevat autoderivi vaadates). Minu taga oli aga ajuhiiglasest bemarimees, kes hullult tuututama kukkus. No räme laks ju ka, kiiruste ja peatuse ja kiirenduse summat arvestades kaotas ta ju oma sõiduajast nii umbes 10 sekundit (lisaks põles suht lähedal eespool nagunii fooris punane tuli kus oleks pidanud peatuma).

Ajas aga see ajukääbiklik reaktsioon mind närvi ja näitasin talle läbi tagaklaasi pikalt ja põhjalikult "fuck you!". Oi kus siis läks alles närvi!!! Kukkus vehkima ja kolmnurga märki näitama. Mina lugesin sellest välja et "naine roolis". Oli selline wc-ukse märgi moodi:)
Njaa, ainult tõsine ajuhiiglane saab arvata, et "naine roolis" peatus mõneks sekundiks selleks, et arvas nagu oleks pööret sooritada tahtval rekkal eesõigus ja "naine roolis" oli lihtsalt nii tuhm et arvas end jälgivat liikluseeskirja. Ohjahh... Aga kuidas saabki eeldada, et kui bemarimees ei tunne LE-d (selle kohta antud näite puhul tõendid puuduvad, kuid võin kogetule tuginedes ka seda eeldada), et siis teab ta midagi üldisest liiklusviisakusest ja üldise olukorra hindamisest? Tõenäoliselt poleks ka mina peatunud kui roheline oleks fooris olnud ja oleks kahtlus tekkinud, et tänu manöövrile ei jõuaks ma üle ristmiku nt... Või kui rekka taga poleks veel autosid olnud...

Mõne aja pärast jõudsime siis kaherealisele kohale ja sõitis mulle kõrvale, et midagi veel vehkida. Vaatasin talle sügavalt ja pikalt silma ja näitasin idioodi märki. Siis andis gaasi ja kihutas hooga minema. Vaevalt et tal häbi hakkas... Otsustas vist lihtsalt, et "naisele roolis" on lootusetu liiklemist õpetada...
Tegelikult on mul kahju et aeglaselt reageerisin. Oma õeluses oleksin tahtnud talle järsu nõksatusega "justnagu küljelt sisse keerata", et ta siis oma kullakallist peenisepikendust ehmatusega vasakule rebiks, kus oli kõrge haljasala betoniseeritud serv. Nii oleks tahtnud näha kuidas auto külg sinna riivates sädemeid pillub...

Gigairw!!!

Lugesin uudist mida tahaksin kohe tulevastele põlvedelegi talletada!!! Interneeduse avarustes läheb see kiiremini kaduma kui minu blogis:)
Tekst alljärgnev:

Briti turismiajakiri Travel Trade Gazette on kokku kogunud kõige totakamad menüüd ja klienditeavitusvoldikud Euroopas. Lätis näiteks pakub üks restoran oma ingliskeelses menüüs tuvipiima ja grillitud kirurgi.Poolas pakutakse aga „röstitud vabaks lastud parti, lööbega pekstud liha riigi inimeste moel“.
Travel Trade Gazette’i esindaja sõnul on mõnes riigis inglise keelt kõnelevatel inimestel väljas söömiseks vaja raudseid närve. Näiteks endises Jugoslaavias teavitatakse kliente, et „aluspesu lamedaks tegemine mõnuga on kojaneiu töö“.
Jaapanis hoiatatakse avaliku sauna kliente, et „vannis m***i mitte tõmmata.“ Ühe Tai hotelli külalistel keelatakse aga advokaate oma tuppa kaasa võtmast.

Elu käib spiraali mööda

Kummalisi radu veereb inimese eluvanker.
Vahel ma mõtlen, et oma senise elu jooksul olen juba rohkem läbi elanud kui teised tunduvalt pikema aja jooksul. Samas usun aga, et eks üsna paljud mõtlevad nii, kuna igale inimesele on tema elu ja läbielamised need kõige-kõigemad.

Oma lapsepõlve julgen ma väga õnnelikuks nimetada. Mul oli (ja on) perekond, kes toetab mind alati kõiges. Isegi kui nad arvavad et teen valesid otsuseid, lasevad nad mul tagajärjed ära näha, kuna teavad, et lihtsalt veenmisega mind ei mõjuta ja pean omad vitsad ise kätte saama. Väga hariv:)

Kooliaeg oli natuke keeruline, puberteet ju ikkagi. Enesega mässamine, maailmaga mässamine, emotsioonid laes. Samas on suur osa minu tänasest emotsionaalsest tugevusest pärit justnimelt kooliaegsest problemaatikast. Kus olin alati "mõtte"liidritega opositsioonis (kuna ma vihkasin seda kuidas nad endast nõrgemaid mõnitasid ja olin alati nõrgemate kaitseks väljas) ja tänu sellele ei olnud kunagi populaarsete mimmidega sõbranna (kuid üllataval kombel võeti tõsiselt... - küllap mu kurja eskimo-näo pärast:D), mistõttu nii mõnigi tollal olulisena tundunud uks jäi suletuks. Aga see aitas mõista elus olulist. Ja nüüd need olulised uksed paistavad siit vaadates nii tühised...

Tulin pealinna ja alustasin osaliselt iseseisvat elu. See oli väga tore aeg:) Selline vaese tudengi elu:) Läksin mehele. Kuna armastasime eksabikaasaga väga reisida, siis sai ise sõpradega koos reise korraldatud ja tänu sellele ise tasuta reisidele:) Aastas oli 3-7 reisi täiesti tavaline:) Pluss hulgaliselt matku jne...
Njaa, vahva noorus oli:)

Kaasaga lahutasime, kuna suhe oli rohkem lõpuks juba õe-venna oma. Leidsime mõlemad väga suured tunded endile, temal nüüd oma suure tundega tõsiselt lahe laps, mina läksin oma suhtega väga valusalt laiali. Seni valusaim lahkumine mu elus.
Õnneks igasugustele laialiminekutele vaatamata on suhted nii eksabikaasaga kui tema ütlemata normaalse/aruka naisega (eelarvamuslikult väljendudes - enamasti ju sihvakad ja ilusad ehtsad plaatinablondiinid ei hiilga mõistusega) ja ka viimase eksiga väga head. Ise ka imestan kuidas see võimalik on, kuid kuidagi on. Tegelikult tahaks ekskaasa naisega rohkem lävida, kuid nagu ei oska... Lävime küll ja kõik tundub ok, kuid tahaks nagu rohkem teda tundma õppida, kuid ei oska... Üks väheseid inimesi kes minus sügavat respekti tekitab ja siis tunduvad mu oma mõtteavaldused mulle nii ajuvabad et targem oleks vait olla...

Samuti on vahepealsesse aega jäänud kaks kaotatud pisibeebit, neist ei saa ma vist küll kunagi üle. On inimesi kes arvavad, et sellistest asjadest ei räägita, kuid omadest kogemustest tean kui kuramuse valus see südames on ja siis oleks nii hea kui teaks et sa ei ole ainus kellele elu niimoodi teeb. Ja seetõttu ei ole minul küll probleemi sellest rääkida, eriti kuna tänu mittesalatsemisele olen suutnud paari inimest lohutada, kellega samuti on läinud. Võtad kuidagi palju tõsisemalt kui lohutab keegi kes teab millest räägib. Teiste lohutamine ajab mind pigem närvi. Et "kamoon, sa ju ei tea mida sa räägid!!!"
See on ka üks olulisemaid põhjuseid miks ma kunagi ei suudaks ilma meditsiiniliste näidustusteta aborti teha. Ma ei ole põhimõtteline abordivastane, las teised teevad mis tahavad, kuid kui sult on loodus võtnud vägisi su lapse(d), siis paneb see natuke tõsisemalt mõtlema. Ja oma füüsise eest hoolitsema ja mitte igasuguseid negatiivseid aineid tarbima.
Midagi ei ole teha - siiani mõtlen neile mõlemale väga sageli ja kujutan ette kui vanad nad oleksid ja mida me teeksime. Nii tahaksin ühel neist aidata eelkooli jaoks õppetükke ette valmistada, loeksime koos ja korjaksime sügisvärvilisi lehti, ehitaksime kastanimunadest loomi jne... Teine veel ei loeks:)

Mingi aeg hakkas tunduma, et elu läheb tagasi rööpasse. Kohtusin uue armastusega, kelle suhtes tundsin, et oleme teineteisele loodud. Ok, algusest peale on meil olnud omad kitsaskohad ja omad probleemid (nagu kõigil), kuid minu lõputu optimism on suutnud mind alati rajal hoida, uskudes paremasse homsesse. Midagi pole teha, olen elevandikannatusega ja armastuse puhul kõige ennastohverdavam isik keda tean. Kahju, kuna eelistan olla tugev ja sõltumatu, kuid tunnete puhul muutun madalamaks kui muru ja ega see mulle väga ei meeldi küll. Siis on prioriteediks teise inimese soovid ja vajadused ja minu omad alati tagaplaanil. Naised vist muutuvadki selliseks kui armuvad:) Aga teistest ma ju ei tea rääkida, ikka vaid endast!
Siis tegin hüppe karjääriredelil ning maandusin kõvasti tööd vajavasse normaalselt tasustatavasse kohta. Samuti võtsin end kokku ja tegin ühe jutiga ära autojuhiload ning ostsin auto. Ja hakkasin taas tegelema oma suure kire - prantsuse keelega. Kõik nagu oleks vonksus.

Aga alati on kusagil miskit pinna all podisemas. See ongi koht, kus eht-eestlaslikult ei julge õnnetunnet tunda, kuna tead et nagunii läheb peesse. Nii olen ka mina hetkel tööga üle koormatud ja taas vallaliste ridadesse kuuluv. Lihtsalt teatud asju enam ei suuda taluda ja tuleb see raske otsus vastu võtta, ükskõik kui valus see ka südames ei oleks. Sest kõigest hoolimata on seal pehmenenud kooriku alla endiselt üks tugev ja tahtejõuline naine, kes teab mida ta elult tahab. Ja kui ei saa vajalikku, siis tuleb üles tõusta, marrastused üle pühkida, selg sirgu ajada ja edasi liikuda. Sest tean, et nii nagu kahjuks järgneb igale tõusule langus, järgneb sama kindlalt ka igale langusele tõus:)

PS: Üht huvitavat asja olen ka täheldanud - nimelt kipun ma oma keha augustama, kui valusad laialiminekud käsil... Eelmine kord sai paigaldatud kehasse üks ehe, nüüd siis järgmine:) Salongis muidugi, mitte ise!
Tea kas visuaalse lohutuse koht? Või see, et suunan valu hingest valusse kehas?

Uute väljakutseteni!

Buu

Esmaspäeva õhtul sai pisikest ristipoega külastatud. Täna saab poisinaks 10-kuuseks - palju õnne! Kahe kuu pärast tulemas siis esimene suur ja oluline sünnipäev:)

Oehh, sellest poisist tuleb küll südametemurdja... Nii kelmika naeratusega sõna otsese mõttes flirtimist pole ma küll veel ühegi lapse juures näinud! Isegi puuvilja süües (õigemini sellega nägu ja piirnevat mäkerdades:D) vaadatakse sind sügaval naerusel pilgul...

Aga midagi ei ole teha - ma ei oska lastega midagi peale hakata! Kui nad juba räägivad, saan ma nendega suurepäraselt suheldud, enne seda aga kardan. Kardan et teen midagi valesti, hirmutan last oma lollakate nägudega, äkki ta kukub kui mu najal ringi ukerdab jne jne jne.

Karl-poisil ei lähe enam kaua kui jalg kindlalt all. Toe najal juba jalutab mööda tuba täiesti iseseisvalt:) Kuigi vahet vist pole kas käib või roomab, kuna liikumiskiirus roomates on lausa märkimisväärne. Oli siin, juba askeldab seal. Vanemad peavad lausa sajasilmsed olema, et laps ikka turvaliselt oleks ja mitte haiget ei saaks:)

Ah, eks vist kui omal põnn käes, siis maailm tundub teistsugune ja see hirm ka kaob. Ikka kardad ju seda mida ei tea. Ehk teadmatus hirmutab. On teised ära harjunud, harjun ka mina. Aga mitte veel niipea:) Aega on selle kiire asjaga:)

Its!

Olin paar päeva paanikas, et kaotasin load ära...
Tundes hr Murphyt, ei hakanud ma koheselt ka duplikaati taotlema vaid mõtlesin natuke oodata. Igal hommikul ja õhtul tiirutasin nohisedes auto parkimiskoha lähedal ja kogu tee autoni ja majani käisin silmad-nina maadmööda.
Ja uskuga või mitte - kui lumi vähemaks sulas, ma oma roosast plastikust dokustaadi murult leidsingi! Oli teine terve see aeg lume all puhanud. Küllap vajas vaheldust:)

Aja veetmisest

Nonii, et jälle ei oleks olukorda, kus mõni lähedane helistab ja küsib kuidas vahepeal läinud on ja millega tegelenud oled ja mille peale mina vaid õlgu taipan kehitada ja miskit tegevust ei meenu, siis panen aga taas jooksvalt kirja. Sest olgem ausad, enamus on nii väheoluline et on loogiline et peakolus ei püsi, kuid lähedastega suheldes tahad ikka teada mis vahepeal tehtud on. Ka tühiseid asju. Sai ju sellepärast see blogi loodud ja täidan siis oma perekondlikke kohustusi:DDD

Reede õhtul saadi taas imega hakkama. Nimelt on mul üks sõbranna võtnud oma pühaks kohuseks mind vähemalt kord aastas klubisse meelitada, seda siis oma sünnipäeva jätkupeona. Siis ma lihtsalt ei saa keelduda, kuigi muidu olen osav äranihverdaja:)

Ok, alustasime siis kruntimisega Bassos ja kui juba julgust võetud, sai teekond klubisse alguse. Kuna seekord olid ka mehed kambas, sobis see variant mulle paremini - jäi ära tüütute tüüpidega tegelemine. Ma kohe kuidagi ei suuda klubis kellegagi flirtida - esiteks ma ei kuule mida teine räägib/röögib, teiseks ei viitsi ma seal lärmi sees end tutvustada ja teise vastu huvi üles näidata ning kolmandaks ei saa võõraga vabalt tantsida, kuna siis on oht et hakkavad valesti mõistma. Seega igati jama. Minu moto on, et kui juba kluppi aeroobikat tegema minna, siis ikka täiega, mitte seina ääres mehi nillida stiilis: "Vaata-vaata-vaata-mind, ma-olen-toredam-liha-letil-kui-see-kes-mu-kõrval-on". Pigem on mehed klubis tüütavaks elemendiks ja seega ma seal ei käi. Kui, siis vaid oma kambaga. Tingimata segakambaga.
Selles mõttes mulle seekordne klubikülastus isegi täitsa meeldis - sai natuke jalga keerutatud ja muidu oli ka hea olla. Tänud, Anneli:)

KUMUs on praegu üks hüper-super näitus, mida nädalavahel külastasin ja mida siiralt kõigile soovitan! Wild Life on nimeks ja tegu siis ülikõvade loodusfotodega. Iga pildi juures lookene pildi saamisest ning kirjeldus pildiaparaadist ning pildistamisvõttest. Minule jätsid mõningad pildid unustamatu mulje...

Edasi viis tee kinno. Ammuilma oodatud Borat'it vaatama:) No täitsa pael mis haige komöödia! Lõualuud olid vahepeal suurest naerust krambis ja mitte ainult mul:) Täiesti idiootlik komöödia! Ja filmitud suures enamuses realityna, nii et inimeste reaktsioonid on tõepoolest ehedad ja vaatamisväärsed. Haige tüüp see Cohen ikka, ise veel Cambridge haridusega! Ka seal ei lähe mõni pilt silme eest.... Detailidesse ei laskuks!

Eile õhtul oli välja asja ning mingi kummalise valemiga suutsin oma juhiload autodokumentide vahelt ära kaotada!!! Load on käes olnud vaid 4 kuud ja juba ma nad kaotasin! Mina, kes ma reeglina ei kaota midagi - ei salle ega kindaid ega mobiiltelefone ega midagi. Ja nüüd siis dokument... Trmaivõi!
Uus muretseda...

Üks hämmastus oli veel. Nimelt tahtsin tänahommikuseks koosolekuks põhjalikumalt valmistuda ning tulin tööle kella 7-ks. Liiklus oli mõnusalt hõre, õues alles pime ja minu üllatuseks oli liikvel hordide viisi inimesi! Bussidest lausa valgus neid välja.... Appi, kas tõesti on nii palju inimesi kellel algabki tööpäev nii vara? Meil siin oli küll mõnus - sain oma 2 tunnikest rahus tööd teha, ilma et keegi segaks.

Vottakvot. Niipalju siis nädalavahest kirjutamisväärset.

Talv!

Eile sadas esimene lumi maha:)
Töölt sõitma hakates avastasin, et minu mustast ratsust oli saanud valge:) Sihuke ilus lumemüts peal et lausa lust!
Võtsin siis esimest korda elus kaabitsa välja ja kukkusin autot lume alt välja kühveldama:) Mulle selline elamus et anna olla! Kõik esimesed korrad on ju eriliselt head! Kogenud autokasutajad kindlasti mõtlevad, et "segane, mida seal nautida", kuid nagu juba ütlesin, on iga esimene kord eriline:)

Sõidu ajal oli tihe ja kiire lumetuisk, nii et soojas autos tänavatel veeredes ja ilma ilu nautides mõtlesin küll, et lubade tegemise ja auto muretsemise otsus oli üks paremaid mu viimase aja mõttesähvatuste seas! Ei mingit läbi tuisu vantsimist ja lõdisedes bussi ootamist... Istud soojas ja kulged kuhu vaja...

Linnaliiklus on praegu ikka eriliselt lahe. Pooltel kindlasti suvekummid all ja kogu liiklus siis vastavalt üliettevaatlik ja jube aeglane:) Pole hullu, tuleb end lihtsalt tsutike varem liikvele sättida.

Küll aga ei rõõmustanud ma niiväga selle kaevamisvõimaluse üle täna hommikul. Auto oli jääs ja ma pole jõudnud veel uksetihendeid silikoonõliga üle käia, mistõttu olid need kinni külmunud! Nii ma siis käisin ümber auto ja katsusin kust sisse saab. Ei taha ju käepidemeid otsast kah rebida.
Logistasin mis ma logistasin, lõpuks avanes üks ustest. Ronisin siis sisse ja surusin ka juhiukse lahti ning panin mootori soojenema.
Ise hakkasin klaasidelt jääd kraapima. Ja kojamehed olid tagatipuks kinni jäätunud. Kraapisin siis mina autot, tuul vilises ja loopis mind jäätükikestega. Siis küll enam fun ei olnud! :)

Eile südaöö paiku sai aga öist lumist linna imetlemas käidud. Istmesoojendusega taguots sooja ja jube mõnus oli läbi lumesajus linna kruiisida. Küll aga toimus midagi arusaamatut Pirita teel. Keset vahepealset haljasala oli üks Audi A6 või A8 end korralikult nurkapidi kuhugi posti sõitnud ja seisis seal haljasalal uhkes üksinduses. Natuke maad eemal oli miskine suuremat sorti maastur korraliku pirueti teinud ja bussiootepaviljoni kummuli sõitnud. Arumaisaa mida nad ometi tegema pidid, mõlemad veel 4-rattaveolised, uued ja kallid masinad. Et kuidas oli seal üldse võimalik selliseid piruette teha ka suverehvidega? Ju siis oli hoopis juhtidel peas midagi vahetamata jäänud...

Aga jah, täna õhtul siis silikoonõliga askeldama. Muidu homme liikvele ei saa:)