Esmaspäeva õhtul sai pisikest ristipoega külastatud. Täna saab poisinaks 10-kuuseks - palju õnne! Kahe kuu pärast tulemas siis esimene suur ja oluline sünnipäev:)
Oehh, sellest poisist tuleb küll südametemurdja... Nii kelmika naeratusega sõna otsese mõttes flirtimist pole ma küll veel ühegi lapse juures näinud! Isegi puuvilja süües (õigemini sellega nägu ja piirnevat mäkerdades:D) vaadatakse sind sügaval naerusel pilgul...
Aga midagi ei ole teha - ma ei oska lastega midagi peale hakata! Kui nad juba räägivad, saan ma nendega suurepäraselt suheldud, enne seda aga kardan. Kardan et teen midagi valesti, hirmutan last oma lollakate nägudega, äkki ta kukub kui mu najal ringi ukerdab jne jne jne.
Karl-poisil ei lähe enam kaua kui jalg kindlalt all. Toe najal juba jalutab mööda tuba täiesti iseseisvalt:) Kuigi vahet vist pole kas käib või roomab, kuna liikumiskiirus roomates on lausa märkimisväärne. Oli siin, juba askeldab seal. Vanemad peavad lausa sajasilmsed olema, et laps ikka turvaliselt oleks ja mitte haiget ei saaks:)
Ah, eks vist kui omal põnn käes, siis maailm tundub teistsugune ja see hirm ka kaob. Ikka kardad ju seda mida ei tea. Ehk teadmatus hirmutab. On teised ära harjunud, harjun ka mina. Aga mitte veel niipea:) Aega on selle kiire asjaga:)
1 kommentaar:
Väikesed lapsed, kes veel rääkida ei oska, on samasugused inimesed nagu kõik teised. Nendega saab vabalt rääkida, mis sest et nad vastu ei räägi. Aru saab ju ikka, kas neile miski meeldib või mitte. Nagu kõigi teiste inimestega, võib neile välja pakkuda tegevuse ning vaadata, kas neile see meeldib. Võib teha lollakaid nägusid ja vaadata kuidas peale läks. Lapsed on samamoodi isiksused nagu suured ja kõigile meeldivad erinevad asjad. Nii et ei saa öelda, et ei oska lastega midagi peale hakata. Samahästi võib öelda, et ei oska ühegi teise inimesega midagi peale hakata. Suhtlemise alused on kõigil ühesugused. Tuleb aga lihtsalt otsast peale hakata;)
Postita kommentaar