Viimati puhkasin puhkuse moodi asja 2003.a sügisel ja nüüd vahetasin kevadel töökohta, tänu millele ei saa küll veel puhkusele jääda. Küll aga vajavad vahel patareid laadimist ja korraks eemale minemist. Seetõttu sai suhteliselt planeerimatult ette võetud nädalavahetuse reis naabrite juurde. Ehk siis vana hea klassika - kruiis Stockholmi.
Väljasõiduga läks päris kiireks - mingi hetk tööl rabeledes avastasin, et paganas, oleks juba aeg laeva poole kihutada! Viskasin siis kõik kõrvale, vastasel juhul oleks laev ilma meieta väljunud:)
Nonii, laevas oli nagu laevas ikka. Lahedaks tegi asja tuul:) Laine kõrgus oli päris magus ja laine tuli diagonaalis, mis pani laeva vaheldumisi nii õõtsuma kui ka hüppama! Vahel sai väljas käidud veemõllu jälgimas - no ikka kees ja vahutas ja pritsis korralikult! Ja rahvas laevas kõndis nagu üks mees servast serva:DDD Nagu oleks kõik koordineeritult purjus:)
Öö poole, aina rohkem avamerele jõudes muutus ka hüppamine ja õõtsumine tugevamaks. Siis jooksime nagu lapsed mööda koridore ja naersime nagu segased, sest püüdsime hiirvaikselt naerda. Eks see rohkem selline südamest pugistamine oligi:) Sest joosta oli nii vahva! Kord oli samm jube raske, järgmine hetk lendlesid nagu õhus. Laeva kõikumine siis võimaldas seda. Lõpuks mõtlesime, et jookseks õues ka ja läksime üles päikesetekile. Seal oli hea suur ala kepsutada ja naerda saime ka valju häälega. Suutsime ka mõnda inimest, kes seal hilisõhtul veel koperdas, oma naeruga nakatada:)
Vahepeal oli plaan ka sauna minna, kuid see mõte jäi saunakompleksi vaadates pooleli. Ühine saun oli selline, kus mullivann asus fuajees ja idee poolest peaks ju ujumisriietega seal liikuma. Kes krt aga käib saunas riietega? Privaatsaun oli aga ilma mullivannita, lihtsalt leiliruum ja hinnaga 560 eeku. Lihtsalt leiliruumi eest... Tallinnas ei maksa kuskil mullivanniga kohas saunatund nii palju. Ilma vannita siis veel rääkimata. Seega see jäi plaanist kõrvale.
Öösel magasin ka nagu beebi, see tugev õõtsumine aitas tohutult kaasa!
Ärkasin alles hommikul, kui juba oli vaja sööma kihutada.
Linnas siis sai otsustatud, et kuigi Rootsis juba täiesti arvestatav arv kordi käidud, pole mina veel Vasa muuseumisse jõudnud. Alati ainult linna peal asjatanud. Seekord sai siis viga parandatud ja maailmakuulsat Vasat vaatama mindud. Ja absoluutselt ei kahetse!!! Pigem kahetsen, et varem sinna jõudnud ei ole.
Vasa oli muljetavaldav. Just see vettinud vrakk oma tumeduses. Ja see, et sai erinevatel korrustel käies laeva ümberringi uudistada. Lisaks tolleaegne skafander, riidetükke jne. Ehk siis ehedat ajalugu. Ja kujuteldavad läbilõiked laevast, kujundatud reaalsuuruses laevaruum, kus said proovida mis tunne seal oli jne. Väga laheda kogemuse saime!
Linn ise oli muidugi laupäevaselt rahvast täis. Läksime siis ka meie jõuluturgu vaatama, kus olid imehead magustatud mandlid ja silitasime koos väikeste lastega ponisid:D
Loomulikult käisime kohustuslikus korras ka shoppamas, kuid sellest pole midagi rääkida. On jah teine valik hilpe ja tore jne, kuid need rahvamassid ajasid lihtsalt hulluks. Hunnikud hilpe ostetud, tulime sealt tulema. Riided on küll kenad, kuid just see ostmine ja otsimine oli piinarikas. Aga tuleb ju osta, mis eestlane sa muidu oled, kui ei käi Skandinaavias H&M-is ja mujal:DDD
Palju rohkem huvitasid tegelikult laevalt ostetud parfüümid-alkod jne:)
Ilmaga õnneks vedas. Uskumatu, et 02.detsember ja jalutad jope hõlmad eest lahti:)
Tagasi laeva jõudes oli esimeseks mureks jõuda kaptenisilla külastusele. See oli küll päris sheff koht ja seal sai kõikvõimalikke küsimusi esitatud ja kapteni toolis istutud:)
Karaoke oli laeval muidugi tase. See on asi, mida ma mingi veerand tunnikest pean igal laevasõidul jälgima:) Lausa hämmastav mida seal kuulda saab! Sageli ei saa arugi mis keeles lauldakse, ka siis kui laulukeeleks on omaenda kodune eesti keel...
Õhtul siis loomulikult buffee. Ma kohe ei saa neil kruiisidel ilma selleta. Kalavalik on selline mis mulle seal enim meeldib ja nii ma siis istun ja söön ja loputan veiniga ja söön ja ootan kuni allapoole vajuks ja kõht ruumi juurde venitaks ja söön jälle. Nii ka seekord. Lõpptulemuseks oli, et söögikohast, mis asus 6. või 7.tekil, tuli kajutini (mis asus 8.tekil) minna liftiga. Lihtsalt ei suutnud end trepist üles vinnata:)
Paar tundi und ja taas liikvele:) Õhtuprogrammid olid suht nigelad - sama palju oskan mina ka oma jäsemetega vehkida kui need tibid. Olen paremaid näinud, kõvasti paremaid.
Küll aga osutus huumoriks kasiino. Nimelt oli sek'ke üle ja mõtlesime, et mis neist ikka vahetada, kulutame parem ära ja lähme kasiinosse. Ok, algul sõbrustasime pokkeriautomaadiga ja see ei tahtnud ega tahtnud lõppeda, kuna lõpu eel kolises alati raha juurde. See selleks, lõpuks suutsime end nulli mängida. Siis oli mõte ruletti proovida. Mängime ja mängime ja siis hakati kasiinot sulgema ning tuli ära minna. Jama oli aga selles, et ära tulime rohkema hulga rahaga kui kasiinosse maha mängima olime läinud. Seega tuleb neid maa peal ikkagi eekudeks vahetama hakata. Eks hoiab siis mustadeks päevadeks, kuna väga väike see summa ka polnud. Suur muidugi ka mitte. Seega mustadeks päevadeks paras hoida;)
Ja nüüd siis küsimus - kas ma olen puhanud? Oh ei, ma olen palju väsinum:)
Esiteks Mel Gibsoni käe all valminud Apocalypto. Film ise oli haarav ja eristuv, ainus asi, et nõrganärvilistele ei soovita. Ei oldud milleski tagasi hoitud... Mina igatahes pean tunnistama, et piisavalt oli stseene, kus minu silmad olid kinni või süles olevale joogitopsile pingsalt suunatud. Võin nimelt vabalt vaadata kuidas kangeid mehi mängivad tüübid üksteist notivad ja mul on sellest sügavalt kama, kuid kui ikka minnakse endast nõrgemate kallale, kes seda kuidagi ei provotseeri, siis minul ütleb närv üles. Kahjuks aga oli selline minevik ja kahjuks on ka olevik. Lihtslt Gibson kajastas seda tõenäoliselt suht realistlikult.
Teiseks elamuseks oli Jackass 2... Kes teab kellega tegu, see teab millest jutt... Ja no need tüübid ikka kohe üldse ei halastanud! Ribadeks naermist ja öökimist vaheldumisi... Kuigi tuleb tunnistada, et seal oli asju, mida tahaks ka ise järele proovida:)
