Jõulude paiku ärkab inimestes kange vajadus midagi head teha. Mis iseenesest on ju tore.
Küll aga ei ole see ülitore lastekodudes. Nimelt leiavad kallid kaaskodanikud korra aastas, et tahaksid head teha ja üsna sageli meenuvad siis esimese asjana lastekodud.
Päevad läbi tuleb kõikvõimalikke pakkumisi. Ok, kastide viisi mandariine ja komme ja piparkooke - need tarbitakse ikka ära ja kellel saab selle vastu midagi olla. Küll aga häirivad vanad kaltsud, millest lahtisaamiseks tuuakse need lastekodudesse (teadmiseks, et lastekodude lastel on täiesti ilusad ja arvestatavad rõivad seljas, linnapildis ei erista te neid teistest kuidagi - oojaa, üllatus, nad liiguvad linnapildis. iseseisvalt. sest nad käivad ka koolis ja lasteaias ja huvialaringides, neid ei hoitagi luku taga, nagu paljud kipuvad arvavat - need lapsed ei käi ringi nälginud nägudega ja räbalates ega soojenda oma külmunud käekesi tikutulega). Ja siis solvutakse, kui vastu ei võeta. No kamoon, visake ise oma kaltsud minema, miks peame meie neid teie eest prügikasti vedama?
Teised jubedused on kõikvõimalikud etlejad. Ja lausa sunnivad end peale. Tahavad tulla oma näidendeid ette mängima ja luuletusi lugema... Oehh... Kas teie sooviksite oma koju jõulude ajal hordide viisi võõraid, kes teile suvalisi luuletusi ette loevad? Ja miskit etendust mängida üritavad? Miskipärast ei taheta aga aru saada, et need majad mis on lastekodu omad, ongi nendele lastele koduks. Nemad elavad siin. Lähevad siit hommikul kooli ja tulevad õhtul tagasi, haigestununa jäävad koju voodisse jne. Nagu päriskodus. Ainult et "vanemad" vahetuvad (sellest ka meie töötajatel 24h vahetused, et pidevalt ei siiberdaks erinevad näod). Majades on omad peresüsteemid, kus peres on kindlad kasvatajad ja igas peres on 4-8 last. Igal perel majas sees oma korter koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Kaasa arvatud köök, toad, elutuba ja pesemisruumid. Pesumasinaga. Ja isegi DVD-mängijad on pea kõigil olemas. Jne. Nagu igas kodus. Ei ole suurt internaati. Igal perel oma raha, igal lapsel lisaks oma taskuraha. Lapsed toas enamasti kahekaupa. Nagu päriskodus.
Ja kas tahaksite teie sinna oma väikesesse maailma aasta kõige ilusamal ajal võõraid luuletusi lugema???
Mida neil lastel oluliselt rohkem vaja oleks, oleks aastaringne tähelepanu. Näiteks on meil partneriteks suuri ettevõtteid, kes teatud osaga lastest (kes pere kaupa, kes keskuse kaupa jne) regulaarselt tegelevad. Kasvõi kord kvartalis midagi ühiselt ette võttes. Ja lapsi nende isklikel sünnipäevadel meeles pidades. Sellise toetuse puhul tunnevad lapsed teiste lähedust aastaringselt, neil on mida oodata ja nad saavad saabuvale kindlad olla. Õnneks selliseid ettevõtteid ja eraisikuid on. Ja vot see on lastele oluline. Mitte see, et kord aastas ärgatakse ja nemad meenuvad. Pigem loeksin ma seda nende "abistajate" egode rahuldamiseks.
Jõuleelne aeg meie lastekodudes on küll paras hullumaja. Just solvujatega tegelemisel, kuna sõnum ühiskonda ei saa ju ka selline olla, kus hakataks järjekordselt miskit üles puhuma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar