Järgmine kilomeeter

Niisiis, pidama jäin esimese pooleteise nädala peale. Mis veel vahepeal toimunud on?
Ahjaa, servast olen kindlasti maininud oma käsitöö, eriti aga ehtevalmistamise maaniat. Viimasel ajal olen suutnud end küll pidurdada, kuid lõpuks ei saanud ka mina fimotamisest end eemale hoida. Siiani õnnestus, enam mitte. Ok, käisin siis ühel pisikesel kursusel, et asja olemusest üldse aimu saada ja no pagan küll, vale lüke oli! Kui nägin kuivõrd ilusaid pärle (ja muidugi ka muud) on võimalik oma kätega voolida/vormida, siis nüüd käed aina sügelevad selle järele. Õnn, et mul selleks hetkel grammigi aega ei jagu:)
.
Lähedased-kaugemad on endiselt äärmiselt toetavad. Vahel ei oskagi kohe kuidagi reageerida ja aina imestad, millega selle küll ära oled teeninud.
Kõige omapärasem toetusavaldus tuli ühelt kauaaegselt sõbralt, kes teatas: „Tead, ma pole sõnades kunagi eriti tugev olnud ei oma emotsioonide ega toetuse väljendamisel, kuid tahan öelda seda, et kui vahel jälle peeglisse vaadates tunned, et on raske ja et mis ikka saab ja kas sa üldse enam millekski kõlblik oled, siis sellisel hetkel helista mulle ja ma saadan su selle jutu peale peesse.” Vaieldamatult omapäraseim, kas pole:D
.
Igal juhul üllatas seesama sõber mind mõneks ajaks lahenduse pakkumisega. Leiab, et tal vaja nii umbes viie põlve jagu karmavõlga tasuda ning nüüd leidis minus sobiva heategevusliku objekti. Oma hinge eest tuleb ju hoolt kanda:D
Tänu talle on mul seega võimalik mõneks ajaks veel töötuna pealinna jääda. Tema poolt tegu lihtsalt ratsionaalse mõtlemisega, et enamus töövestlusi toimuksid Tallinnas ning saarest kulukas seda vahet sõita ja parimal juhul peaksin juba mõne kuu pärast kõigi oma kodinatega taas kolima. Seega oleks kasulik vähemalt mõnda aega siinkandis püsida. Väheke mõtlemisaega, oma mitte kuhugi viiva uhkuse („Ma saan alati hakkama, ma ei vaja abi, abistan parema meelega teisi” – nagu näha, ei saa ju alati hakkama:)) allasurumist ning siin ma siis olen – endiselt siinmail. Näis, kuidas edasi läheb.
.
Küll aga olin ma oma korteri juba üles öelnud ja omanikul uus diil sõlmitud. See tähendas aga uue eluaseme otsimist. Ja vot see on juba kadalipp, ma lihtsalt ei või!
Kuna enesel arvuti katki ja seetõttu interneeduse kinni keerasin, oli vaja kapata tuttavate ja raamatukogu vahet (juba siis, kui suht karmilt haige olin), et kuulutusi sirvida. Misjärel hakkasin kokkuleppeid sõlmima ja linna üüriturgu läbi kammima. Oijahh. Ei midagi rõõmustavat. Mul omad tingimused siiski on ja miski ei kipu neile kõigile vastama. Kuigi need ei tohiks midagi röögatut olla, väga lihtsad ja elementaarsed tingimused. Aeg kiirustab ka takka ja no millegipärast ei õnnestu selle õige leidmine kohe kuidagi. Hakkan juba vaikselt muretsema, kuid ju siis on saatusel mõni muu plaan minuga.
Vahepeal üritan kangesti üht kirjelduse järgi minu lemmikkorterit vaatama pääseda. Iga päev saavad sõlmitud selle osas uued kokkulepped ja iga päev selgub mingi uus jama. Küll ei reageeri mu kõnedele kokkulepitud helistamishetkel maakler, küll selgub, et omanik ikka ei jõua näitama ja jälle järgmine päev saab kokku lepitud. Lõpuks jätan oma pideva lollaka leebuse ja käratan maaklerile: „Vabandage otsest küsimust, kuid kas omanik ikka soovib antud korterit välja üürida? Või teine variant - kas teie ei soovi vahenduse pealt teenida? Üks kahest siin igal juhul toimub, kuna ligi nädal kokkulepete edasilükkamist ei saa olla normaalne, mind kui klienti see igal juhul ei rahulda.” Ei pea vist mainima, et tunni aja pärast näidati mulle korterit. Pildid ja jutt olid ägedamad kui tegelikkus. Ainsad plussid olid kõrged laed ja kesklinn asukohana.
.
Üldiselt meeldib mulle maakleritega vestelda. Mõnedki korrad peale korteri vaatamist olen maakleriga vestlema ja nende töö eripärasid ja praegust seisu uurima jäänud. Igasugu huvitavaid asju saab teada ja oi kuidas maaklerid omanikke kiruvad:) Kes ei luba seda ja kes teist teha. Aga tuleb tunnistada, et on ikka veider küll kui ei olda nõus isegi sellega, et voodi kohale lugemiseks nt seinalampi kinnitada tahad, maitseaineriiuli kööki lisamisest rääkimata. Saan aru küll, et enda vara ja ei taheta selle juures miskit lasta muuta, kuid kui juba välja üürida soovitavalt pikaks ajaks, siis ei saa eeldada, et üürnik elab kui hotellis. Iga inimene on omamoodi ja soovib hubasust. Ei saa eeldada, et sinu poolt korraldatu on täpselt see ja isegi mööblit ei tohi liigutada. Ma ei räägigi suurtest ümberkorraldustest ega seinte naelu täis toksimisest, kuid mingid elementaarsed oma-käe-järgi-seadmised on siiski loomulikud. Vastasel juhul vähetõenäoline, et üürniku leiad.
.
Teine teema minu puhul on kassid. Otsin enamasti kortereid, kus poleks võõrast mööblit sees. Seega mööblit loomad ju ei lõhuks (minu omad niigi ei lõhu). Probleemiks on nad aga küll. Mina, vana tobe, olen ausalt kasse maininud ja selle peale ehmutakse. Ja siis seleta ja loogitse seal, eksole. Enamasti saadakse aru, kuid see tundub mulle dikrimineerimisena. Et mis ma siis teen, jätan loomad tänavale või? No halloo. Vastutus on nende heaolu eest ju võetud ja seda tuleb täita. Ja arvestades kui paljudel inimestel on lemmikloomad, siis.... Kusjuures, koerad on täiesti aktsepteeritavad, kassid mitte.
.
Üleüldse käib mõningane diskrimineerimine. Mitmel korral juba enne, kui kohtumine sai kokku lepitud, pidin telefoni teel endast kummalist infot andma. Kes ma olen, kas mul sissetulek on, kui vana ma olen, kas mul lapsi on, kas mul käib sageli külalisi. Õnneks neis vestlustes ma kvalifitseerusin ja pääsesin järgmisele levelile ehk kortereid vaatama. Mis aga ei sobinud mulle hoopis.
Üks maakler rääkis päris uskumatuna tunduva loo omanikust, kes otsis noort vallalist üürnikku ja tingimuseks oli, et üürnikul pole veel niipea plaanis elukaaslast leida... Tutvun aina uute ja erinevamate Issanda loomaaia asukatega...
.
Ühe maakleriga sain hea soone peale oma kasside osas. Tema soovitas öelda, et neid pole ja et nt hiljem, sees elades, võtsin nad. Tulevikus võib-olla lähengi seda teed, kui jälle pean uut üürikat otsima hakkama. Küll aga pidasin tollele maaklerile kirgliku kõne kasside teemal. Kuidas sellised eelarvamused on rumalad ja mida need kassid ikka hullu teha saaksid. Halvemal juhul veidi tapeeti kratsida (värvitud seinte puhul puudub ka see oht). See aga võib olla kasvõi lepingus sees, et välja kolides tuleb taastada endine olukord, ehk siis nt nimetatud ruumis tapeet vahetada. Või tapeedi ruutmeetrite järgi teha ettemaks tapeedi-tagatises. Mis iganes, kõik on kokkuleppe küsimus. Lisaks on kassid suutelised vaid tapeeti kahjustama, lapsed nt äkitsi joonistavad seinad ja mööbli täis. Noored kutid äkki pidutsevad nii, et diivan lendab läbi aknaklaasi välja ning seejärel kaob üürnik ette teatamata Soome ehitajaks. Võta siis kinni, eksole. Koerad käivad mööda tube küünte klõbinal (mitte sissetõmmatud küüntega nagu kassid) ja lõhuvad põrandaid ning võivad lauajalgu närida. Lisaks päevad läbi klähvimine ja majanaabrite hulluks ajamine mõne isendi puhul. Kass seevastu magab terve päeva. Mõni üürnik suitsetab nii, et pärast teda tuleb konilehast vabanemiseks lisaks mööblile ja tekstiilile vahetada välja kõigi ruumide tapeet. Mõni kuulab valju muusikat või pidutseb nii, et naabrid hakkavad kaebama. Jne jne jne. Et sõbralik majanaabritest vägagi hooliv ja pensionäridel toidukotte trepist ülesvediv mittesuitsetaja vanatüdruk, kes kuulab muusikat vaikselt ja pidusid ei korralda, on oma kassidega vaat et pärl, kelle te omale üürnikuks saada võite. Samal arvamusel on mu senine korteriomanik, kes ei olnud nõus mul ka parimatel aegadel üüri tõstma ja kellega saime ideaalselt läbi täpselt 6 aastat (kolisin siia oktoobris 2003). Nagu ta ise ütles – ta lihtsalt ei taha nii heast üürnikust ilma jääda.
Peale seda, kui olin oma põlevi-silmi-kõnega maha saanud, sai õhetavate põskedega noormehest mu isiklik maakler. Minu kassi-kõne tegi ta alati eeltööna ära ning iga kord mulle järgmise veel mitte turule jõudnud korteri asjus helistades pidas ta vajalikuks mainida, et oli omaniku meelt kasside suhtes muuta suutnud:)
.
Aga oi, ühe maakleriga läks tõsiseks särinaks:D Esimesest pilgust alates, kuid no tõeline kompu oli ka:) No selline tunne oli, et lihtsalt ei mahu ühte ruumi ära, õhk oli nii paks, et... Huhh, seda särinat oli mõlemalt poolt näha, suud olid kõrvuni ja silmad pildusid sädemeid:) Väga vahva vaheldus. Seda korterit ma siiski ei võtnud.
Oma kassi-maakleri kaasabil olin lõpuks ühe korteri välja valinud ja lubasin mõne päeva pärast lepingu sõlmida, kui helistas ema, kes mu tegutsemistele aktiivselt kaasa elas, kortereid soovitas ning võimalusel minu otsinguid ka tuttavatele mainis. Tee end jututeemaks ja asjad võivad lahenduse leida.
Nii ka seekord. Oli rääkinud oma sõbrannaga, kelle kaudu üllatuslikult selgus, et tuttava tuttav hakkab oktoobri lõpust enesele üürnikku otsima. Viidi meid kokku, sai koht üle vaadatud ja tänaseks on leping sõlmitud ja vajalikud ülekandedki tehtud. Seega taas leiab kinnitust tõsiasi – kui miski paistab mitte sujuvat, on sellel oma põhjus. Täna seda näha ei pruugi, kuid homme või ülehomme võid sellest aru saada.
Värskendamist on seal siiski vaja ning nüüd, peale saarest naasmist, olen traavinud mööda ehituspoode. Paber, pliiats ja fotokas näpus käin kui spioon mööda poode ja muudkui kirjutan üles ja pildistan. Nädal on mul jäänud ning enne kola sisseviimist tahaks vähemalt seinad jõuda üle käia. Kola keskel pole selleks ruumi.
Harjumatu on vaid kaugus. Kunagi mandrimaale kolides elasin mõned aastad Viimsis, kuid sellest alates olen ainult kesklinna piires elanud. Harjunud sageli aja olemasolul jalgsi koju minema. Ka kusagil õhtul väljas käies ei röövi taksojuht paljaks. Nüüd aga jala enam naljalt koju ei marsi ning ühistransport ei ole nii sage kui harjunud olen. Autoga liiklemine mõttetu hommikuste ummikute tõttu. Aga mis siis, vähemasti on tee ja kant äärmiselt tuttavad. Meriväljaga siis tegu. Vähemasti vaade aknast on lahe, Tallinna kilukarbisiluett ja mööduvad laevad paistavad kätte:) Lisaks sõitu linna suunal palistab pilt, mida alati armastanud olen – tee kõrval sillerdav meri. Õige ilusam on see vaade Merivälja muuli lähistel. Kargetel talvehommikutel...
Lisaks üks pluss veel – armastan väga jalutada, kuid liiklusmüras ja valgusfooride vahel passides ei ole see päris see mis mulle südamelähedane. Praeguse kodu lähedal on Stroomi mets, kus akusid laadida, seal saavad olema külje all aga Laidoneri park ja veidi eemal rohkesti metsa. Peab vaatama minema kas Hundikoopad on alles ligipääsetavad ja lisaks on seal palju-palju rattateid, kus sõita, jalutada või rullitada. Nämma!
Näis siis mis sel rindel edasi saab. Igal juhul siis teadmiseks, et vähemasti mõneks ajaks jään veel pildile:)
.
Endiselt on oktoobrikuus paljut, mida päevikus talletada tahaksin, kuid et teemasid mitte liiga segiläbi esitada, teen seda järgmisel korral.
Aga arvutist ka veel. Selgus nimelt tolle töökaaslase itimehest kaasa töö tulemusel, et mu arvuti probleemide põhjustajaks hoopis liialt väike mälumaht. Arvuti jooksis lihtsalt kokku, kuna ei tulnud enam hallatava info hulgaga toime. Eriti kuna mul komme teha arvutis korraga väga-väga mitut asja ja nii peavad erinevad programmid end haldama ja minu käsklustega toime tulema. Lihtsalt nõrguke teine oma 1-gigase mäluga. Mis tähendab, et kui mul võimalus avaneb, peaksin laskma mälu suurendada soovitavalt 2 gigani ja siis polevat ka ohtu, et taas seniilseks muutub.
Lasti ilusasti kõik viimasemad uuendused peale ja tehti põhjalik viiruste kontroll – õnneks oli/on massin viirusevaba:) Nüüd muidugi pole mul siinses korteris internetti, kuna selle lasin kinni keerata, kuid alates uuest kuust uus kodu ja seal saab ka interneedus olema. Eks seni jahin kuskil kohvikus või kellegi juures vahetevahel wifit, kui parasjagu ei remondi, kola ei tassi või paki.

Kilomeetrine post

Pilt pärit siit.

Nonii, vahepeal pole nüüd pikemat aega kirjutanud, tulemuseks saab kilomeetripikkune postitus:)
* * * * *
Kujutasin ette, et nüüd, töötu staatuses, saab mul olema aega laialt käes. Loen ja vedelen niisama, magan kaua ja teen tutvust erinevate telekanalitega.
Senine tegelikkus on aga selline, et ma pole isegi mitte nii palju jõudnud kodus ilma tegevuseta olla, et korralikult tolmuimejaga toad üle käia. Arumaisaa! Ärkan ikka hommikuti vara ja kohe kablutan kusagile...

.
“Vabadus” algas siis neljapäeval, 1.oktoobril. Hommikul sain positiivselt üllatava/liigutava telefonikõne (mis ei jäänud viimaseks omasuguste seas...), misjärel otsustasin suureks paisuvat hinge rahustada ja kodusesse Stroomi metsa jalutama minna. Ma lihtsalt armastan seda metsa! Need rajakesed tihedate puude all on kuulnud kõiksugu armunud-olemise-aegseid jutuajamisi ning tajunud igat liiki mõtteid, mis mu pead on haaranud. Teine kodukandi paik, kus mõtsiklemas armastan käia, on rand. Näituseks sügisöös ihuüksi rannakiigel kiikudes ja mõne meetri kaugusel pimeduses mühisevat merd sisse hingates.

.

Aga neljapäeva hommikupoolikul siis taas metsa. Armastan just seda metsa osa, mis jääb hipodroomi ja haiglate taha, kuna seal liigub vähem inimesi ning mets on naturaalsem ja ka veidi pimedam. Vaid inimestest eemal saab oma mõtteid kuulata.

Looduses peaks küll liikuma looduse hääli kuulates, kuid kuna soov oli ka veidi tempot teha, kostus kõrvaklappidest muusika. Mistõttu pidin end ribadeks ehmatama, kui järsku mööda metsarada ilmus mu selja tagant pruuskav ja metsikut traavi ajav hobune, ühemehekaarik taga. Samasugune kui alloleval pildil, mis pärit siit.

Ok, selge. Hipodroomi omad treeningul. Hiljem nägin sama hobust veel paaril korral vahetus läheduses mööda kihutamas, higihais mulle sõõrmeisse tungimas.

.
Järgmine stseen - kõrvus röögib Metsatöllu „Metsaviha“ ja üle raja, otse minu nina ees, lidub rebane. Valge tutt saba otsas pikalt-pikalt taha sirutatud, kõrvad igaks petteks lidus ja kiirel-kiirel sammul. Jõuad küll, reinuvader! Pilt, mis väga sarnane mulle avaldunule, pärit siit.
Muidu - linnukesed omi asju ajamas, vahelduseks mõni üksik sörkija, pihlakaid korjata küünitav vanamees, noorpaar, kes aeg-ajalt kummardudes mõne seene oma korvikesse lisab... Lõpetuseks vaatan paar minutit tõtt oravapoisiga, kes klammedub puutüvele otse mu nina ees, tammetõru hammaste vahel. Tunnistame üksteist pikalt, vestleme (üks inimkeeli, teine tsik-tsik-tsik) ja seejärel otsustab orav oma teed jätkata. Lähen ka mina edasi. Pilt siit.
Mõne aja pärast aeg sealmaal, et vaja A-ga kohtuda ning lõppeks ongi õhtu käes.

Järgmine „vaba“ päev, reede, kulub tööl. Olime kokku leppinud, et veel viimaseid asju lähen üle andma tol päeval. Pidin minema natukeseks ajaks, kuid kuidagi kujunes niivõrd tempokaks, et kulus pea terve päev ära. Lisaks oli ju veel inimesi kellega hüvasti jätta ning lõppeks ma Töötukassasse ei jõudnudki, kuigi oli plaanis. Pole hullu, alustan esmaspäeva hommikut selle käiguga.

Päevad ja õhtud on täis telefonihelinat. Tunnen end juba nagu kõnekeskus, kui ühe kõne lõppedes juba järgmisele vastan. Äärmiselt armas, kui aus olla:) Helistavad lähemad ja kaugemad inimesed ning uurivad kuidas enesetunne ning võimalusel pakuvad ka ideid edasiseks välja. Lihtsalt äärmiselt armas:)

Internetiavaruste külastamisega on aga halvad lood.
Nimelt on arvutil miski viga külges, nii et muid toiminguid küll teha saab, kuid interneedusega ei taha ta miskit tegemist teha. Võrgukaart äkki pepus. Kohukesena ei julge kuskile suvalisse kohta seda pakkuma kah minna, pelgan veidi, et antakse mulle mõista kuidas hirmus suur töö saab asjaga olema ja tundide viisi tööd ja raha kulub, kuigi tegelikult vaid kerge tegelemine ja vast mõni varuosa vaja vaid välja vahetada.
Õnneks mõne aja pärast saab ka see lahenduse, kuna kui helistab üks endine hästi armas töökaaslane ja uurib elu-olu, siis minu mure mainimise peale teatab, et tal mees itikas ja toogu ma arvuti tema kätte, vaatavad kas leiavad vea üles:) Nii et tänaseks on ka see töös. Näis, mis siis saab.
Seega kulub suur osa ajast toimiva internetiühenduse leidmisele. Mis tähendab teise linna otsa või raamatukokku sõitmist. Teises linna otsas kulub suur osa ajast hoopis mokalaadale ning raamatukogus jõuab enne magama jääda, kui arvuti suvatseb järgmise lehe avada. Aga asi seegi. Meilid ja olematud tööpakkumised vaatan üle, blogiseda ega suurt ka teiste blogisid lugeda ei jõua. Läbi mobiili saab muidugi ka internetti, kuid jube tüütu ja kirbukirjas on seal see lugemine-kirjutamine. Sellest siis ka minu mõnetine eemalolek.

Üldiselt kuluvadki esimesed päevad sportimisele, võimalusel raamatute neelamisele ja interneti jahtimisele. Peale esimest metsaskäiku otsustan hoopis jooksma hakata ja kuigi ma tegelikult vihkan jooksmist, siis mingil põhjusel metsa all samm iseenesest kisub tempokaks (kui muusikat kuulata) ja jooksusamm rullub iseenesest. Nii ma siis silkan mööda metsa ja ise ka imestan kui palju jaksan:)
Ühel päeval silkan veel sügavamale padrikusse ja satun kilest ja puunottidest eluaseme peale. Nojah, ka nii on võimalik elada. Ei häiri „kodurahu“ ja liigun sealt vaikselt eemale...

Nüüd jõuab kätte esimene vabadusaegne pühapäev ja selle alapealkirjaks võiks olla „Blondiin kuubis“.
Tegelased: mina, I (eksabikaasa), vennaraas, R (viimane elukaaslane), bemariga naabrimees.
.
Sisu: Õhtul kella 6 ajal saabub ekskaas, et lahkelt krokodillidega mu auto käima tõmmata. Nimelt olin maikuus auto seisma pannud ja blondiinilikult mitte aimata osanud, et aku ka seistes tühjeneb. No sry, kuid näidake mulle mõnda naist, kes teaks autodest halligi, juhul kui ta ei loe autoajakirju, ei oma mehaanikust meest/isa/venda/muud lähedast, ei oma valusaid kogemusi ise ega ole sellistest juhtumitest ka teistelt miskit kuulnud. Seega pole miskit imestada, et ma kohe üldse sellele mõelda ei osanud.
Igatahes oli aku tühi ja püüdsime seda laadida.
Starterist kostub vaid viiksatusi, kuigi autod on juhtmetega ühendatud olnud juba pool tundi. Naabrid istuvad akendel ja vaatavad mis toimub. Ilmselgelt ei ole pühapäeva õhtul telekast miskit head tulemas... Aku saab veidi toitu ja signa hakkab karjuma. Uksed tuli niigi võtmega avada, kuna pult ju ei toiminud. Noohh, võtan siis koodiga signa maha ja auto jääb vait. Laeme edasi.
Tekib plaan mootorit veidi ringi käima saada, selleks aga vaja too tagurpidi välja manööverdada, veidi laiemale platsile, kus siis konksu otsa ja lohistama saaks hakata. Mis aga kuidagi ei õnnestu, on auto lükkamine. Isegi mitte ei liigahta... Ok, jõudu juurde vaja. I arvab, et kutsume R-i appi. Mõeldud, tehtud. Tal aga läheb kaugelt tulemisega aega ning uurin ehk on vennaraas kodumaal, mitte oma igakuisel tööperioodil Indias. Kodus ja saab tulla. Jess! Vend tuleb ja teatan R-ile, et rohkem abi pole tarvis. Tema aga leiab, et tuleb ikka ka kohale.

Pagasnik on mul abistavate meesolendite tarvis vajalikuga komplekteeritud – lisaks kohustuslikule on mul seal piknikuvarustuse kõrval kaks köit, helkurvest, töökindad minu käekestele ja töökindad meeste kätele ning vihmavari, mida saan nt varuratast alla paneva abistaja pea kohal hoida:) Naiselikult nutikas, eksole. Igatahes sain ümber auto kekseldes vihmavarju kasulikkust tunnetada, kui seda pintsakus saabunud venna pea kohal hoidsin, kui too parasjagu ekskaasaga edasisi plaane pidas. Mina ja I olime õnneks vihmariietes.

Köitest aga mingisugust kasu pole – sel lihtsal põhjusel, et auto on suvega asfaldi sisse kinni juurdunud. Sikutab I oma autoga minu oma tagumikust mis ta sikutab – no lihtsalt ei liigu! Arenevad teooriad, kuidas kogu suve peal olnud käsipidur on kinni roostetanud ja kuidas pean nüüd puksiiri tellima, kes mind teenindusse veab ja seal siis lasta kässar lahti kolkida. Nojah, mõnus väljavaade äsja koondatule, eksole!
Vahepeal ilmub meie juurde noor meesolend, kes arvab, et ehk proovime tema krokodillidega – ta need ise tegi pärast ebaõnnestunud katseid poest ostetutega ning tema omad suured ja mõjusad.
Läheb siis oma bemari juurde, toob krokud, ühendame ja esimeste sekunditega mu Must Nool käivitubki! Jesssss!!! Tänan noormeest ja hüplen mööda vihmamärga hoovi ringi – bouncy, bouncy.
.
Järgmine etapp – auto töös hoidmiseks on bensiini tarvis ning kuna auto on maa külge kasvanud, ei saa ka bensukasse sõita. Paganas küll! Õnneks leidub pagasnikus aknapesuvedeliku kanister, mis kiirelt tühjendatakse ning suundume kohalejõudnud R-iga tanklasse. Lehtriks sai leiutatud plastist lõhi lõigatud suur joogipudel ning selleks, et bensupaagi klappi valamise ajal eest hoida (pudel ei ulatu nii sügavale kui tankur), läks käiku antenn. Otsapidi läbi pudelikaela ja kärab küll. Nojah:) Edasi oli päris vahva vaatepilt, kuidas ümber auto askeldasid neli tüüpi – kellel kükloop-lamp peas, kes taskulambiga toimuvat valgustades ja kes iseleiutatud vahenditega bensiiniluugi kallal askeldades.

Aga blondiin olen ma ikka küll. Nimelt oli algselt, kui veel ekskaasaga kahekesi olime, vaja pagasnik avada. Olin velgedel suverehve pagasnikus hoidnud ja soov oli need ümber laadida, et talvekorterisse viia. Vool on autos juba sees ja istun mina nagu hunnik õnnetust autos ja otsin kohta, kust pagasnikut avada. Kõiksugu muud kangid on olemas aga vot pagasnikut netu. Näpin ja vaatan ja no ei tule meelde, noh! Seda mäletan, et puldi peal seda nuppu mul ei ole.
Sahmin seal õnnetu näoga ja halan oma mälu kui I vaatab mind imestust täis silmadega, suundub sõnagi lausumata pagasniku juurde, vajutab sellel olevale nupule ja avab luugi. No johhaidii, noh! KUI blond ma ikka olla võin???
Lõpuks istub vennaraas rooli ja nõksutades saadakse auto veerema. Olid teisele vaat et juured alla kasvanud ehk siis naelad asfaldis kinni ja rehvide all elasid vihmaussid... Nojah.

Auto liigub ja vend ning I suunduvad koju. Saavad lõppeks ka oma peredega pühapäevaõhtu riismeid nautida, ehk vähemalt lapsedki magama panna.
Mina sõidan autoteeninduse poole, kuhu igaks juhuks plaanin auto ära viia – homme on nagunii kell 11 piduriklotside vahetamine. R sõidab sabas, et mind pärast tagasi koju tuua.
Jõuame kohale, pargin ja auto lõpetab töötamise. Hetk enne seda olin just akna alla lasknud, et rääkida kõrvalautos oleva R-iga. Enam auto ei käivitu, püüa palju tahad. Aken aga lahti ja no ei tundu turvaline, eksole. Pole midagi, vabakäik sisse, R vihmasajus auto taha ja vudib mind lükates mööda parklat ringi. Kuidagi ei käivitu, proovi esimese või teise käiguga. Turtsatab vaid. R väsib ja helistan taas I-le, kes just sooja koju jõudnud. Tuleb oma krokudega uuesti kohale, saame niipalju laetud, et akna saab kinni lasta ning R veeretab mu teeninduse ukse kõrvale.
Umbes 3 tundi peale alustamist saab teema selleks õhtuks lõpetatuks lugeda.

Esmaspäeva hommikul suundun Töötukassasse. Olles kuulnud hulludest sabadest koledaid lugusid, olen end varakult ette valmistanud.
Jõuan kohale 20min peale avamist ja saan järjekorranumbri 34 omanikuks. Ok, tuleb veel oodata. Istekohti on vähe, mistõttu lasen neil istuda kes hädalisemad välja näevad ja sean end ilusasti rahvamassi keskele seisma. Kõrvadesse muusikanupud, hambusse energiabatoonike ja kätte raamat. Aeg-ajalt piilun vahelduvaid järjekorranumbreid ning saali keskel seistes raamatut lugedes möödub kolmveerand tundi suhteliselt kiiresti. Suhtlen ametnikega, allkirjastan kõikvõimalikke pabereid ja valmis ongi! Teen veel komplimendi teemal „polegi nii hull kui meedia hirmutab“, sellega ametnikelt tänulikku naeratust pälvides ning kobistan end välja hullu tuule kätte.

Aega jäi ülegi, kartsin hullemat. Alles pooleteise tunni pärast pean olema Mustamäel, et auto võtmed teenindusse anda ja mured ära kurta. Mida teha? Pole hullu, kohvikus polstrit kasvatada ei tahaks ja nii võtan jalgsi suuna Mustamäele. Tore jalutuskäik tuulega võideldes, kuid ikka olen liiga vara kohal. Mis teha.
Autoga selgus lõpuks, et aku on omadega õhtal, piruritrossid ää roostetand ning poiduriklotsid vajasid endiselt vahetust, ei olnud seismisega „terveks saanud“ :D Olgu siis, kuna kolimisel on vaja liikuvat autot, siis maksin end vaeseks ja tulevikus loodan olla olulilleliselt targem.
Koju jõudes avastan end palavikust. Ei ole mõnus. Lööb ka põhja alt ära, nii et klistiirilaadne salenemisprogramm kempsus võib alata.
Järgmised päevad mööduvad palavikus sonides, enamasti kipub olema paar pügalat alla 39, mistõttu igaks petteks tarbin vahel ka palavikualandajaid. Terve keha valutab nagu oleks peksa saanud ja üldse ei suuda liigutada, kuid no on ju vaja end iga natukese aja tagant kempsu vedada, muidu tagajärgi koristades oleks veel rohkem vaja liigutada. Ütleme nii, et väga karm. Arvan, et kõhugripp.
Jääb seetõttu ka E sünnipäevale minemata...
.
Kolmveerand nädalat sirakil maas ja lõpuks hakkab taastuma mingisugune vorm. Juba suudan ilma pool tundi hoogu võtmata end diivanilt voodisse lohistada ja isegi mõne palakese suust sisse saada. Veel paar päeva ja järgneb õgimisperiood. Eks vaja ju kõik kilud tagasi saada, mis vahepeal kaalult kadununa mu silma rõõmustamas olid (pole halba ilma heata, eksole).
Reedeks olen suutnud end juba niivõrd talutavasse vormi saada, et teatripiletid lähevad siiski käiku. Vahelduseks tore taas voodist välja inimeste sekka saada:)

Niiviisi kulusid siis minu esimesed poolteist nädalat töötuna.
Hetkel, mil seda siin kirjutan, olen mõnepäevasel viibimisel kodusaarel (sellest ka interneedus) ning teemasid, millest kribada, on tegelikult veel maa ja ilm. Eks jõuab veel ja ehk kirjutan ka siin olles lisa:) Kuigi praegu olen pannud põhirõhu hoopis teiste blogide lugemisele vabadel momentidel, kuna eks siin poole kuu jooksul on enamus jõudnud niiiii palju kribada, et tõsiseid raskusi järje peale jõudmisega. Pisitasa saab aga ka see tehtud.