Kilomeetrine post

Pilt pärit siit.

Nonii, vahepeal pole nüüd pikemat aega kirjutanud, tulemuseks saab kilomeetripikkune postitus:)
* * * * *
Kujutasin ette, et nüüd, töötu staatuses, saab mul olema aega laialt käes. Loen ja vedelen niisama, magan kaua ja teen tutvust erinevate telekanalitega.
Senine tegelikkus on aga selline, et ma pole isegi mitte nii palju jõudnud kodus ilma tegevuseta olla, et korralikult tolmuimejaga toad üle käia. Arumaisaa! Ärkan ikka hommikuti vara ja kohe kablutan kusagile...

.
“Vabadus” algas siis neljapäeval, 1.oktoobril. Hommikul sain positiivselt üllatava/liigutava telefonikõne (mis ei jäänud viimaseks omasuguste seas...), misjärel otsustasin suureks paisuvat hinge rahustada ja kodusesse Stroomi metsa jalutama minna. Ma lihtsalt armastan seda metsa! Need rajakesed tihedate puude all on kuulnud kõiksugu armunud-olemise-aegseid jutuajamisi ning tajunud igat liiki mõtteid, mis mu pead on haaranud. Teine kodukandi paik, kus mõtsiklemas armastan käia, on rand. Näituseks sügisöös ihuüksi rannakiigel kiikudes ja mõne meetri kaugusel pimeduses mühisevat merd sisse hingates.

.

Aga neljapäeva hommikupoolikul siis taas metsa. Armastan just seda metsa osa, mis jääb hipodroomi ja haiglate taha, kuna seal liigub vähem inimesi ning mets on naturaalsem ja ka veidi pimedam. Vaid inimestest eemal saab oma mõtteid kuulata.

Looduses peaks küll liikuma looduse hääli kuulates, kuid kuna soov oli ka veidi tempot teha, kostus kõrvaklappidest muusika. Mistõttu pidin end ribadeks ehmatama, kui järsku mööda metsarada ilmus mu selja tagant pruuskav ja metsikut traavi ajav hobune, ühemehekaarik taga. Samasugune kui alloleval pildil, mis pärit siit.

Ok, selge. Hipodroomi omad treeningul. Hiljem nägin sama hobust veel paaril korral vahetus läheduses mööda kihutamas, higihais mulle sõõrmeisse tungimas.

.
Järgmine stseen - kõrvus röögib Metsatöllu „Metsaviha“ ja üle raja, otse minu nina ees, lidub rebane. Valge tutt saba otsas pikalt-pikalt taha sirutatud, kõrvad igaks petteks lidus ja kiirel-kiirel sammul. Jõuad küll, reinuvader! Pilt, mis väga sarnane mulle avaldunule, pärit siit.
Muidu - linnukesed omi asju ajamas, vahelduseks mõni üksik sörkija, pihlakaid korjata küünitav vanamees, noorpaar, kes aeg-ajalt kummardudes mõne seene oma korvikesse lisab... Lõpetuseks vaatan paar minutit tõtt oravapoisiga, kes klammedub puutüvele otse mu nina ees, tammetõru hammaste vahel. Tunnistame üksteist pikalt, vestleme (üks inimkeeli, teine tsik-tsik-tsik) ja seejärel otsustab orav oma teed jätkata. Lähen ka mina edasi. Pilt siit.
Mõne aja pärast aeg sealmaal, et vaja A-ga kohtuda ning lõppeks ongi õhtu käes.

Järgmine „vaba“ päev, reede, kulub tööl. Olime kokku leppinud, et veel viimaseid asju lähen üle andma tol päeval. Pidin minema natukeseks ajaks, kuid kuidagi kujunes niivõrd tempokaks, et kulus pea terve päev ära. Lisaks oli ju veel inimesi kellega hüvasti jätta ning lõppeks ma Töötukassasse ei jõudnudki, kuigi oli plaanis. Pole hullu, alustan esmaspäeva hommikut selle käiguga.

Päevad ja õhtud on täis telefonihelinat. Tunnen end juba nagu kõnekeskus, kui ühe kõne lõppedes juba järgmisele vastan. Äärmiselt armas, kui aus olla:) Helistavad lähemad ja kaugemad inimesed ning uurivad kuidas enesetunne ning võimalusel pakuvad ka ideid edasiseks välja. Lihtsalt äärmiselt armas:)

Internetiavaruste külastamisega on aga halvad lood.
Nimelt on arvutil miski viga külges, nii et muid toiminguid küll teha saab, kuid interneedusega ei taha ta miskit tegemist teha. Võrgukaart äkki pepus. Kohukesena ei julge kuskile suvalisse kohta seda pakkuma kah minna, pelgan veidi, et antakse mulle mõista kuidas hirmus suur töö saab asjaga olema ja tundide viisi tööd ja raha kulub, kuigi tegelikult vaid kerge tegelemine ja vast mõni varuosa vaja vaid välja vahetada.
Õnneks mõne aja pärast saab ka see lahenduse, kuna kui helistab üks endine hästi armas töökaaslane ja uurib elu-olu, siis minu mure mainimise peale teatab, et tal mees itikas ja toogu ma arvuti tema kätte, vaatavad kas leiavad vea üles:) Nii et tänaseks on ka see töös. Näis, mis siis saab.
Seega kulub suur osa ajast toimiva internetiühenduse leidmisele. Mis tähendab teise linna otsa või raamatukokku sõitmist. Teises linna otsas kulub suur osa ajast hoopis mokalaadale ning raamatukogus jõuab enne magama jääda, kui arvuti suvatseb järgmise lehe avada. Aga asi seegi. Meilid ja olematud tööpakkumised vaatan üle, blogiseda ega suurt ka teiste blogisid lugeda ei jõua. Läbi mobiili saab muidugi ka internetti, kuid jube tüütu ja kirbukirjas on seal see lugemine-kirjutamine. Sellest siis ka minu mõnetine eemalolek.

Üldiselt kuluvadki esimesed päevad sportimisele, võimalusel raamatute neelamisele ja interneti jahtimisele. Peale esimest metsaskäiku otsustan hoopis jooksma hakata ja kuigi ma tegelikult vihkan jooksmist, siis mingil põhjusel metsa all samm iseenesest kisub tempokaks (kui muusikat kuulata) ja jooksusamm rullub iseenesest. Nii ma siis silkan mööda metsa ja ise ka imestan kui palju jaksan:)
Ühel päeval silkan veel sügavamale padrikusse ja satun kilest ja puunottidest eluaseme peale. Nojah, ka nii on võimalik elada. Ei häiri „kodurahu“ ja liigun sealt vaikselt eemale...

Nüüd jõuab kätte esimene vabadusaegne pühapäev ja selle alapealkirjaks võiks olla „Blondiin kuubis“.
Tegelased: mina, I (eksabikaasa), vennaraas, R (viimane elukaaslane), bemariga naabrimees.
.
Sisu: Õhtul kella 6 ajal saabub ekskaas, et lahkelt krokodillidega mu auto käima tõmmata. Nimelt olin maikuus auto seisma pannud ja blondiinilikult mitte aimata osanud, et aku ka seistes tühjeneb. No sry, kuid näidake mulle mõnda naist, kes teaks autodest halligi, juhul kui ta ei loe autoajakirju, ei oma mehaanikust meest/isa/venda/muud lähedast, ei oma valusaid kogemusi ise ega ole sellistest juhtumitest ka teistelt miskit kuulnud. Seega pole miskit imestada, et ma kohe üldse sellele mõelda ei osanud.
Igatahes oli aku tühi ja püüdsime seda laadida.
Starterist kostub vaid viiksatusi, kuigi autod on juhtmetega ühendatud olnud juba pool tundi. Naabrid istuvad akendel ja vaatavad mis toimub. Ilmselgelt ei ole pühapäeva õhtul telekast miskit head tulemas... Aku saab veidi toitu ja signa hakkab karjuma. Uksed tuli niigi võtmega avada, kuna pult ju ei toiminud. Noohh, võtan siis koodiga signa maha ja auto jääb vait. Laeme edasi.
Tekib plaan mootorit veidi ringi käima saada, selleks aga vaja too tagurpidi välja manööverdada, veidi laiemale platsile, kus siis konksu otsa ja lohistama saaks hakata. Mis aga kuidagi ei õnnestu, on auto lükkamine. Isegi mitte ei liigahta... Ok, jõudu juurde vaja. I arvab, et kutsume R-i appi. Mõeldud, tehtud. Tal aga läheb kaugelt tulemisega aega ning uurin ehk on vennaraas kodumaal, mitte oma igakuisel tööperioodil Indias. Kodus ja saab tulla. Jess! Vend tuleb ja teatan R-ile, et rohkem abi pole tarvis. Tema aga leiab, et tuleb ikka ka kohale.

Pagasnik on mul abistavate meesolendite tarvis vajalikuga komplekteeritud – lisaks kohustuslikule on mul seal piknikuvarustuse kõrval kaks köit, helkurvest, töökindad minu käekestele ja töökindad meeste kätele ning vihmavari, mida saan nt varuratast alla paneva abistaja pea kohal hoida:) Naiselikult nutikas, eksole. Igatahes sain ümber auto kekseldes vihmavarju kasulikkust tunnetada, kui seda pintsakus saabunud venna pea kohal hoidsin, kui too parasjagu ekskaasaga edasisi plaane pidas. Mina ja I olime õnneks vihmariietes.

Köitest aga mingisugust kasu pole – sel lihtsal põhjusel, et auto on suvega asfaldi sisse kinni juurdunud. Sikutab I oma autoga minu oma tagumikust mis ta sikutab – no lihtsalt ei liigu! Arenevad teooriad, kuidas kogu suve peal olnud käsipidur on kinni roostetanud ja kuidas pean nüüd puksiiri tellima, kes mind teenindusse veab ja seal siis lasta kässar lahti kolkida. Nojah, mõnus väljavaade äsja koondatule, eksole!
Vahepeal ilmub meie juurde noor meesolend, kes arvab, et ehk proovime tema krokodillidega – ta need ise tegi pärast ebaõnnestunud katseid poest ostetutega ning tema omad suured ja mõjusad.
Läheb siis oma bemari juurde, toob krokud, ühendame ja esimeste sekunditega mu Must Nool käivitubki! Jesssss!!! Tänan noormeest ja hüplen mööda vihmamärga hoovi ringi – bouncy, bouncy.
.
Järgmine etapp – auto töös hoidmiseks on bensiini tarvis ning kuna auto on maa külge kasvanud, ei saa ka bensukasse sõita. Paganas küll! Õnneks leidub pagasnikus aknapesuvedeliku kanister, mis kiirelt tühjendatakse ning suundume kohalejõudnud R-iga tanklasse. Lehtriks sai leiutatud plastist lõhi lõigatud suur joogipudel ning selleks, et bensupaagi klappi valamise ajal eest hoida (pudel ei ulatu nii sügavale kui tankur), läks käiku antenn. Otsapidi läbi pudelikaela ja kärab küll. Nojah:) Edasi oli päris vahva vaatepilt, kuidas ümber auto askeldasid neli tüüpi – kellel kükloop-lamp peas, kes taskulambiga toimuvat valgustades ja kes iseleiutatud vahenditega bensiiniluugi kallal askeldades.

Aga blondiin olen ma ikka küll. Nimelt oli algselt, kui veel ekskaasaga kahekesi olime, vaja pagasnik avada. Olin velgedel suverehve pagasnikus hoidnud ja soov oli need ümber laadida, et talvekorterisse viia. Vool on autos juba sees ja istun mina nagu hunnik õnnetust autos ja otsin kohta, kust pagasnikut avada. Kõiksugu muud kangid on olemas aga vot pagasnikut netu. Näpin ja vaatan ja no ei tule meelde, noh! Seda mäletan, et puldi peal seda nuppu mul ei ole.
Sahmin seal õnnetu näoga ja halan oma mälu kui I vaatab mind imestust täis silmadega, suundub sõnagi lausumata pagasniku juurde, vajutab sellel olevale nupule ja avab luugi. No johhaidii, noh! KUI blond ma ikka olla võin???
Lõpuks istub vennaraas rooli ja nõksutades saadakse auto veerema. Olid teisele vaat et juured alla kasvanud ehk siis naelad asfaldis kinni ja rehvide all elasid vihmaussid... Nojah.

Auto liigub ja vend ning I suunduvad koju. Saavad lõppeks ka oma peredega pühapäevaõhtu riismeid nautida, ehk vähemalt lapsedki magama panna.
Mina sõidan autoteeninduse poole, kuhu igaks juhuks plaanin auto ära viia – homme on nagunii kell 11 piduriklotside vahetamine. R sõidab sabas, et mind pärast tagasi koju tuua.
Jõuame kohale, pargin ja auto lõpetab töötamise. Hetk enne seda olin just akna alla lasknud, et rääkida kõrvalautos oleva R-iga. Enam auto ei käivitu, püüa palju tahad. Aken aga lahti ja no ei tundu turvaline, eksole. Pole midagi, vabakäik sisse, R vihmasajus auto taha ja vudib mind lükates mööda parklat ringi. Kuidagi ei käivitu, proovi esimese või teise käiguga. Turtsatab vaid. R väsib ja helistan taas I-le, kes just sooja koju jõudnud. Tuleb oma krokudega uuesti kohale, saame niipalju laetud, et akna saab kinni lasta ning R veeretab mu teeninduse ukse kõrvale.
Umbes 3 tundi peale alustamist saab teema selleks õhtuks lõpetatuks lugeda.

Esmaspäeva hommikul suundun Töötukassasse. Olles kuulnud hulludest sabadest koledaid lugusid, olen end varakult ette valmistanud.
Jõuan kohale 20min peale avamist ja saan järjekorranumbri 34 omanikuks. Ok, tuleb veel oodata. Istekohti on vähe, mistõttu lasen neil istuda kes hädalisemad välja näevad ja sean end ilusasti rahvamassi keskele seisma. Kõrvadesse muusikanupud, hambusse energiabatoonike ja kätte raamat. Aeg-ajalt piilun vahelduvaid järjekorranumbreid ning saali keskel seistes raamatut lugedes möödub kolmveerand tundi suhteliselt kiiresti. Suhtlen ametnikega, allkirjastan kõikvõimalikke pabereid ja valmis ongi! Teen veel komplimendi teemal „polegi nii hull kui meedia hirmutab“, sellega ametnikelt tänulikku naeratust pälvides ning kobistan end välja hullu tuule kätte.

Aega jäi ülegi, kartsin hullemat. Alles pooleteise tunni pärast pean olema Mustamäel, et auto võtmed teenindusse anda ja mured ära kurta. Mida teha? Pole hullu, kohvikus polstrit kasvatada ei tahaks ja nii võtan jalgsi suuna Mustamäele. Tore jalutuskäik tuulega võideldes, kuid ikka olen liiga vara kohal. Mis teha.
Autoga selgus lõpuks, et aku on omadega õhtal, piruritrossid ää roostetand ning poiduriklotsid vajasid endiselt vahetust, ei olnud seismisega „terveks saanud“ :D Olgu siis, kuna kolimisel on vaja liikuvat autot, siis maksin end vaeseks ja tulevikus loodan olla olulilleliselt targem.
Koju jõudes avastan end palavikust. Ei ole mõnus. Lööb ka põhja alt ära, nii et klistiirilaadne salenemisprogramm kempsus võib alata.
Järgmised päevad mööduvad palavikus sonides, enamasti kipub olema paar pügalat alla 39, mistõttu igaks petteks tarbin vahel ka palavikualandajaid. Terve keha valutab nagu oleks peksa saanud ja üldse ei suuda liigutada, kuid no on ju vaja end iga natukese aja tagant kempsu vedada, muidu tagajärgi koristades oleks veel rohkem vaja liigutada. Ütleme nii, et väga karm. Arvan, et kõhugripp.
Jääb seetõttu ka E sünnipäevale minemata...
.
Kolmveerand nädalat sirakil maas ja lõpuks hakkab taastuma mingisugune vorm. Juba suudan ilma pool tundi hoogu võtmata end diivanilt voodisse lohistada ja isegi mõne palakese suust sisse saada. Veel paar päeva ja järgneb õgimisperiood. Eks vaja ju kõik kilud tagasi saada, mis vahepeal kaalult kadununa mu silma rõõmustamas olid (pole halba ilma heata, eksole).
Reedeks olen suutnud end juba niivõrd talutavasse vormi saada, et teatripiletid lähevad siiski käiku. Vahelduseks tore taas voodist välja inimeste sekka saada:)

Niiviisi kulusid siis minu esimesed poolteist nädalat töötuna.
Hetkel, mil seda siin kirjutan, olen mõnepäevasel viibimisel kodusaarel (sellest ka interneedus) ning teemasid, millest kribada, on tegelikult veel maa ja ilm. Eks jõuab veel ja ehk kirjutan ka siin olles lisa:) Kuigi praegu olen pannud põhirõhu hoopis teiste blogide lugemisele vabadel momentidel, kuna eks siin poole kuu jooksul on enamus jõudnud niiiii palju kribada, et tõsiseid raskusi järje peale jõudmisega. Pisitasa saab aga ka see tehtud.