teisipäev, september 28, 2010

Kobisen veidi

Hommikul 7:23 heliseb telefon (mhmhh, ma olin juba tööl...), helistajaks viimase korteri üürileandja. Et tema oli käinud korteris ja leidnud postkastist minule adresseeritud kirju. Azoo... Enda arvates maksin kolides 100 raha selle eest, et mu avaldus posti ümbersuunamise kohta vastu võetakse ja selle järgi edaspidi tegutsetakse. Nüüd siis aga kirjad Viimsis ja mina ise Viimsist väga kaugel.
Egas midagi, organiseerisin kirjadele järeleminemise (suured tänud veelkord:D) ja asusin Eesti Postis jälgi ajama. Häiritud olin küll, seda tuleb tunnistada. Mulle siiski meeldib, kui kõik käib nii nagu mina olen ära korraldanud. Selle eest veel ajuvaba summat välja käies.

Helistan klienditeenindusse. Nemad seal jube mugavalt ära suunama Haabneeme kontorisse. Ok, kriban numbri üles ja alustan sama juttu järgmisele hallootajale. Esimese asjana üritatakse mulle kolmandat numbrit anda, kuid ma ei anna alla. Lasen järele vaadata kas mu avaldus ikka kindlapeale seal on. Ja kehtiv. Ja õigesse kohta edastatud.
Proua telefoni otsas tunneb klienditeeninduse reegleid ning allub viisakalt mu korraldustele veenduda ja mulle üle kinnitada. Veendub ja kinnitab.
Ok, nüüd olen ma nõus võtma vastu veel kolmandagi telefoninumbri ning veelkord alustama sama juttu. Jutt räägitud, palutakse ehmunult mul oodata ja minnakse "asja uurima". Nüüd tuleb telefonile juba neljas proua, kes ette ja taha ja küljepeale vabandades selgitab põhjalikult, kuidas neil oli kirjakandjaga pahandus ning kui too läks, siis ei andnud see oma asju korralikult uuele üle ja et alles täna hommikul tema isiklikult veendus, et nüüdsest asjad korras jälle.

Ok. Mina muidugi suhtun mõistvalt ja rõhutan, et ma loodan, et selliseid asju enam ei kordu ning lohutan vaest ehmunut. See selleks.
Ehk siis klienditeenindus minu puhul ei longanud ühtegi jalga ja võin vaid survestatud koostöövalmidusele tugrikuid jagada. Mis mind aga hämmastuma paneb, on niivõrd suure ja tegelikult vägagi edumeelse asutuse asjaajamise korraldus. Tekib paratamatult tunne, et info süsteemis liigub tigupostiga, mitte automaatselt ja optimaalselt korraldatult. Ei tundu ju eriti raske mitte jagada avadusi postiljonilt postiljonile vaid pigem siiski tööd alustades kohustusi vastu võttes kogu vajalik saada juba kandekeskusest... Ma ei tea....
On mõtlemise koht ehk:)

Et siis jah, lihtsalt tekkis tahtmine veidike kobiseda:) Hakkas küll kergem jah...

Aga algusesse viidates - mõlemad mu üürileandjad on olnud vägagi lahedad. Viimase korteri omanik saadab naljameile ja helistab, et kuidas läheb ja enne seda, kus elasin 6 aastat - too omanik, 70-aastane mees, helistab siiamaani ja hoiab end minu ja mind enda eluga kursis:D Väga lahe, ei ole misit kosta:)
Mulle väga meeldib, kui inimsuhted säiluvad...

pühapäev, september 19, 2010

Pühapäev


Uskumatu, kui hea on vahel vedeleda. Lihtsalt olla ja vedeleda.
Akna taga vaheldumisi sajab puid painutavat megavihma ja kiiskab kissitamapanev päike. Toas on soe ja kõht hommiku(lõuna?)söögist pilgeni punnis. Valge Röövel peseb ennast ja Vana Karvik nohistab magada. Mängib vaikne muusika ja neljad näpud klõbisevad klaviatuuridel. Vahele mõni vestluskatke.
Olemine on vaikne ja õdus.

Ärkasin täna peale ühtteist. Mega! Arvestades, et teki alla sai ronitud samuti üheteist paiku, ainult et eile õhtul.
Ei ole võrreldavgi tavapärase kella 5-se ärkamisega. Või eilse inertse 8-sega.
Isegi töötelefon vaikib. Olen oma tubli personali saanud sedakaugele, et enam ei tulegi õhtuti ja nädalavahetuseti pidevalt kõnesid. Saavad väga hästi hakkama ja minul hea meel:) Võin suhteliselt muretult ukse enda taga sulgeda teadmisega, et minu äraolekul asjad toimivad.

Ma küll mõtlen ikka veel ka töölt eemal olles suure osa ajast tööle, kuid püüan end ohjata. Ei taha võimaldada ohtu läbipõlemisele. Aga... ma lihtsalt ei oska tegutseda vähema kirega, kui miski on mulle väljakutse. Ja väljakutse on ja kirge on ja...

Kirjutasin siin mõni aeg tagasi, et Vanamees on väga mõistev mu töö teemadel. Nüüd on ta küll juba paaril korral teatanud, et mõistvus on ohustatuks saamas, kui ma tööd ka voodist eemale ei jäta. Tulenevalt siis minu kombest magades rääkida...
Noh, kujutage ise ette olukorda, kus loete mõnusasti enne-und-raamatut, teinepool kaisus nohisemas ja siis hakkab too nohiseja järsku vaidlemist mittekannataval toonil seletama: "Kell kukub, hakkame pihta, hakkame pihta!". Ja siis tööspetsiifilist juttu ajab...

Päevad endale on ikka jube olulised. Kui tööpäevad on täis sedavõrd intensiivset non-stop suhtlemist, siis koju jõudes soovin vaid rahu ja vaikust. Seda ma ka saan:)
See nädalavahetus oli igasuguseid plaane, kuid kokkuvõttes sai korraldatud vaid killuke neist. Ja ma isegi ei põe:) Eriti normaalseks teeb tunde see, et ma suutsin eile õhtul terve filmi ära vaadata! Muidu ei tea ma juba kuid misasi on telekas ja kui mõni film mängima panna, siis esimese 20 minuti järel ma juba magan. Aga eile vaatasin ära TERVE filmi:D

Unise näoga Vana Karvik (ehk siis Vidrik) sirutas end just mõnuga ja ronis unesegasena mulle sülle. Mugav asend sisse keritud, keeratakse uuesti unele.

Vot see on pühapäev:) Nüüd peaks veel õhtupoole pannkooke tegema ja siis tulevad saunased iluprotseduurid ja....

Aga nüüd on tunne, et tahaks õue. Lihtsalt ringi kobistama, puhta niisama:)

neljapäev, september 02, 2010

Mõni päev...

... on pilvisem kui teine.

Töö on tõepoolest väga pingeline. Tulekahjude kustutamise ja muu tempo sekka tükib vahel aga ka päevi, mis on pingelisemad kui teised. Päevi, mil hakkad kahtlema terves mõistuses ja kolmandate isikute ambitsioonikusest tulenevast/silmapaistmisvajadusele tuginevast võimetusest vaadata suurt pilti. Mis omakorda tekitab emotsioone ja nende allaneelamise vajadust rahu huvides. Mis omakorda seab küsimuse alla motivatsiooni. Eriti, kui oled kuu ajaga aastaajast lähtuvalt aina keerulisemaks muutuvas keskkonnas teatud näitajaid parandanud umbes-täpselt kolm korda ning oma saavutuse üle megauhke ja keegi arvab heaks üritada sinu pingutusi pea peale üritada keerata, nii et nimetatut järgides poleks võimalik sama parandamise rada jätkata. Mis omakorda tekitab endassevaatava küsimuse, et kas suutmatus sellest mööda vaadata (ja vaikselt siiski oma rida ajada) on esimesi märke saabuda võivast läbipõlemisohust? Kas olen tegelikult liiga nõrk ja ebaadekvaatselt hinnanud end tugevamaks? Miks lasen endale neil seikadel mõjuda, mitte ei libista kõike maha mööda hanerasvast selga? Kas suhtun töösse liiga suure kirega? Aga.... miks üldse pühendada suurt osa oma ärkvelolekuajast millelegi muule kui kirega elamisele/tegutsemisele?

Ehk siis jah, mõni päev on pingelisem kui teine.

Seda meeldivam on lüüa enda kohta väga varakult (kell 17) uks enda selja tagant kinni ja tulla koju. Koju, kus päevasest telefonikõnest aimatud hääletooni muutusest tingituna on korraldatud turgutuseks veidi teistsugune õhtusöök. Palutakse kontsad ja lehvivad hilbud soojade õueriiete vastu vahetada ning juhatatakse varasügisese piknikulaua juurde, kus auramas tunde moorinud liharoog ning klaasides karmiinpunase kuuega eputamas cabernet syrah.
Päevamuljed tulevad nagu paisu tagant ja hakkab kergem. Kohe palju kergem. Suur pilt püsib endiselt paigas ja väikesed pöörised seal sees tunduvad tühised.
Olemine on hea.

Tekib tunne, et tahan minna paika, kuhu on kuklas mõte mõne aastaga uus kodu üles ehitada. Suundun sügavale metsa, kus tulevane paik asetseb. Kui praeguses kodus ei ole harvad hoovil aovalguses liikuvad põdrad (ma ei pea siin soomlasi silmas, eksole:D), siis tolles paigas saab selline külastatavus tõenäoliselt veelgi suurem olema...
Näis, kuidas selle unistusega läheb. Ei taha end mingi kindla mõtte külge väga aheldada, siis kipuvad takistused teele veerema hakkama. Üleüldse on mõtetes, kavades ja viisaastakuplaanides kinni olemine üks ahistavamaid elamise vorme, seega...

Tulevase kodu keset märgib suur ja sadu aastaid jõudu kogunud puu. Täna tõmbab puu mind nagu magnetiga enda ligi. Astun ta juurde, surun põse vastu sooja karedat koort ja järsku hakkavad pisarad voolama. Kogunenud ja allaneelatud pinge vabaneb kui paisu tagant ja ma isegi mitte ei hoia end tagasi, lasen krokodillipisaratel voolata. Püüan endalt küsida, et mida ma siis nüüd pillin, kuid pea on mõtetest tühi. Ei ole kurbust, ei ole enesehaletsust, ei ole muret. Ei ole ühtegi põhjust. Lihtsalt... vana ja tugev puu lubab mul tunda end pisikese sipelgana, kes ei peta puu suuruse kõrval end grammigi tugevamaks, kui tegelikult olen. Aeg maskidel langeda, kasvõi ainult siinviibimise minutiteks...
Peale umbes minutilist pisarasadu hakkan puud emmates endale "Kevade" Arnona tunduma (oi kuis mulle ei meeldinud too tegelaskuju!) ja vool katkeb kui lõigatult. Kobistan selle asemel krundil ringi, näpin lillekesi, silitan rohukõrsi, maitsen punetavaid pohli, imetlen seenekübaraid ning mõtlen, et peaks blogisema.
Koju jõudes otsustan olla täielik laiskelajas ja kuna nina hakkab vaikselt mahlakaske meenutama, kobin läpakaga voodisse ning tegelen kõikvõimalike jaburdustega, nagu eelmisest postitusestki näha:D

Mõni päev lihtsalt on pingelisem, kuid tegelikult on elu ju lill:)

Kuulsuse raske koorem või siis agraarbeibe fantaasia:D

Kõik algas ühest esmapilgul süütust reklaamikampaaniast Armanile:
Ka ajakirjade kaasi ehtima jõudes oli ikka veel tegu kui meelierutava unenäoga:
Kampaania võttis aina suuremad mõõtmed, kuni tüdruk leidis end üle-elusuuruses:
Mingil hetkel väljus tüdruk kampaania raamidest ning hakkas laiemat huvi pakkuma. Nii sündis Warholi stiilis teos: ... hakkasid ilmuma ajaleheartiklid:... ning üks intervjuu järgnes teisele:Väikesed tüdrukud tahtsid kuulsa tüdrukuga sarnaned. "Kas pole mitte armas?", on esimene mõte...

... kui aga suurte tüdrukute poisid hakkasid tüdruku vastu huvi tundma, ... tahtsid suured tüdrukud enam mitte kuulsale tüdrukule sarnaneda vaid temast lahti saada.Lõpuks muutus olukord niivõrd ohtlikuks,et tüdruk võttis kaasa oma Mini Me ning nad reisisid inkognito Venemaa avarustesse.
PS: Interneedus on ikka üks lõbus koht. Mida kõikvõimalikku jaburat sealt ei leia, mille kallal tatitõbisena nokitsedes oma õhtuid sisustada:D

Pane aga pildid rivvi ja kohe vägisi sünnib jutuke... Agraarbeibe fantaasia?