Kobisen veidi

Hommikul 7:23 heliseb telefon (mhmhh, ma olin juba tööl...), helistajaks viimase korteri üürileandja. Et tema oli käinud korteris ja leidnud postkastist minule adresseeritud kirju. Azoo... Enda arvates maksin kolides 100 raha selle eest, et mu avaldus posti ümbersuunamise kohta vastu võetakse ja selle järgi edaspidi tegutsetakse. Nüüd siis aga kirjad Viimsis ja mina ise Viimsist väga kaugel.
Egas midagi, organiseerisin kirjadele järeleminemise (suured tänud veelkord:D) ja asusin Eesti Postis jälgi ajama. Häiritud olin küll, seda tuleb tunnistada. Mulle siiski meeldib, kui kõik käib nii nagu mina olen ära korraldanud. Selle eest veel ajuvaba summat välja käies.

Helistan klienditeenindusse. Nemad seal jube mugavalt ära suunama Haabneeme kontorisse. Ok, kriban numbri üles ja alustan sama juttu järgmisele hallootajale. Esimese asjana üritatakse mulle kolmandat numbrit anda, kuid ma ei anna alla. Lasen järele vaadata kas mu avaldus ikka kindlapeale seal on. Ja kehtiv. Ja õigesse kohta edastatud.
Proua telefoni otsas tunneb klienditeeninduse reegleid ning allub viisakalt mu korraldustele veenduda ja mulle üle kinnitada. Veendub ja kinnitab.
Ok, nüüd olen ma nõus võtma vastu veel kolmandagi telefoninumbri ning veelkord alustama sama juttu. Jutt räägitud, palutakse ehmunult mul oodata ja minnakse "asja uurima". Nüüd tuleb telefonile juba neljas proua, kes ette ja taha ja küljepeale vabandades selgitab põhjalikult, kuidas neil oli kirjakandjaga pahandus ning kui too läks, siis ei andnud see oma asju korralikult uuele üle ja et alles täna hommikul tema isiklikult veendus, et nüüdsest asjad korras jälle.

Ok. Mina muidugi suhtun mõistvalt ja rõhutan, et ma loodan, et selliseid asju enam ei kordu ning lohutan vaest ehmunut. See selleks.
Ehk siis klienditeenindus minu puhul ei longanud ühtegi jalga ja võin vaid survestatud koostöövalmidusele tugrikuid jagada. Mis mind aga hämmastuma paneb, on niivõrd suure ja tegelikult vägagi edumeelse asutuse asjaajamise korraldus. Tekib paratamatult tunne, et info süsteemis liigub tigupostiga, mitte automaatselt ja optimaalselt korraldatult. Ei tundu ju eriti raske mitte jagada avadusi postiljonilt postiljonile vaid pigem siiski tööd alustades kohustusi vastu võttes kogu vajalik saada juba kandekeskusest... Ma ei tea....
On mõtlemise koht ehk:)

Et siis jah, lihtsalt tekkis tahtmine veidike kobiseda:) Hakkas küll kergem jah...

Aga algusesse viidates - mõlemad mu üürileandjad on olnud vägagi lahedad. Viimase korteri omanik saadab naljameile ja helistab, et kuidas läheb ja enne seda, kus elasin 6 aastat - too omanik, 70-aastane mees, helistab siiamaani ja hoiab end minu ja mind enda eluga kursis:D Väga lahe, ei ole misit kosta:)
Mulle väga meeldib, kui inimsuhted säiluvad...