Issanda isiklik loomaaed ja ülejäänud lood

Tere taas:)

Viimasel ajal hiilib kuklasse hingama aina sagedamini mõttepojuke blogisemisega lõpparve teha.
Ei leia eneses motivatsiooni olla järjepidev ja nagu ei oskagi miskit kirjutada. Mõnest teemast ei taha, mõnest ei saa, mõni tundub mulle teiste jaoks liiga ebahuvitav.
Siis tekivad kirjutamises pausid, mil ma vahel (kui viitsin) mõtisklen sellest natuke.

Ja siis ei suuda ma ka lõpparvet kuidagi teha. Sest vahel on ju niiväga teemasid, millest tahaks kirjutada, mille kohta tahaks karjuda, mille üle tahaks kobiseda ja mida tahaks vaimustunult jagada. Ning see paik siin on selleks ju lausa suurepärane koht. Saab tagasisidet, saab vaidlemist ja julgustust, saab irvitada ja saab põleda. Ja nartsislikult oma vanu postitusi on ka vahel tore lugeda. Ajuti on helgemaid kirjutisi, kus ma ise ka üllatun, et näe, vahel oskangi nii kirjutada, nagu ma ise lugeda tahaks ja see pai on ju jube mõnus. Ning lõppude lõpuks on ju jube vahva vahel lihtsalt lugeda ja üht-teist meenutada...
Njah. Ei teagi, mida teha. Päris kinni täna veel panema ei hakka, eks ma siis pean oma pause edasi. Sest samas on teinekord perioode, mil tahaks lausa iga päev miskit kosta:)

Usun, et mõneti tingib mu vähest kirjutamist ka Vanamees. Vabadel hetkedel temaga kuidagi otsast-otsani hõivatud ja saab ka kõik vajalikud emotsioonid endast välja. Kuidagi jube palju lihtsalt suhtleme omavahel (ikka veel, tänaseks võib selle kohta vist "õnneks" öelda:D) ja teemad, mis vajavad väljakirjutamist, saavad hoopis koduseinte vahel läbi arutatud/vaieldud/ju-neim-it.
Need hetked aga, mil teda kodus pole, olen hõivatud oma tegemistega ja nii ta lähebki.

Seega vabandused mu lugejate ees, kes siiski siia kiigates loodavad miskit leida... Omamoodi väga armas, et nii kannatlikud olete:)

Tegelikult ma kahtlustan, et varsti istun jälle ninapidi arvutis ja kriban ja kobisen. Võib-olla. Vanamehel plaanis paari projektiga tegeleda veidi eemal ja siis ma istun siin õhtuti üksi. Näis, sageli ta kodus mind lõbustamas siis käib ka. Ehk istun ja halan siin iga jumala päev:)

Aga täna sundis mind näpud klaviatuurile sirutama üks tõeliselt lahe ja silmi pööritama panev tegelane. Täiesti uskumatu, kui kirju on issanda loomaaed ja kui erivärvilised selle tegelased. Olen ikka arvanud, et olen kohanud igasugu karvaseid ja sulelisi, kuid tänane tegelane, keda olude sunnil tunnikese oma katuse all võõrustasime, nihutas piire. Ja pani tõsiselt maailmakorralduse ja eestlaste tuleviku üle järele mõtlema...

Vanamees ongi parasjagu tegelast transportimas sinna, kus on tema suundumise eesmärk, kuid kujutan ette millises agoonias ta on. Ja omamoodi ajab itsitama:))) Ning otse loomulikult mõjub palsamina kirjusabalise tegelase selja taga minu poole heidetud ahastav pilk läbisegi tänutundega, et ma olen see kes ma olen ning vaikselt poetatud kommentaar: "See kõik paneb mind veelgi rohkem hindama seda, mis mul kodus olemas on".

Ühesõnaga jah... tänu sellele, et me oleme oma suhtlemistes suhteliselt avatud ja kontakteeruvad, toob elu meie teele erinevaid tegelasi. Mitmete puhul saad hiljem aru, et oli lausa vajalikki see kohtumine (kas areneb sealt mõni eriti lahe tutvus või (äri)projekt), kuid tegelase, kes täna meie elust puutepunktina läbi lipsas, vajalikkust ei oska praegu küll veel hinnata. Samas... kui inimene vestleb terve aja läbi peegli enesega dialoogi pidades (sõna otseses mõttes, terve enam-vähem ühepoolse vestluse aja vingerdati peegli ees ja silmside oli vaid iseendaga), siis õpetab see ehk peeglist vähem lugu pidama? Ei tea:) Igatahes äärmiselt lõbustav oli:) Ja sundis mind lausa kirjutama, et emotsiooni jäädvustada;D
Nüüd igatahes sai too kirju tegelane oma teeotsale suunatud ja mul suudeldi õrnalt aitähhi saatel sõrmeotsi:)))
Loeme õhtu igati kordaläinuks:)

Aga muidu olen ma nüüd nädalapäevad juba jälle tööd rüganud ja jube hea tunne on tagasi tulles kuulda, kuiväga mind oodati:) Kuidas minu äraolles oli pingeid kerkida mittelaskev lüli puudu ja igasugu erinevad emotsioonid hakkasid kerkima. Nüüd aga paistavad tegelased päris siiralt rõõmustavat, et ma tagasi ja tänu minu telefon-väljas-ise-kaugel-ära olekule on vist aru saanud, et pealiku roll ei ole mitte arvuti taga niisama istuda ja reaalset tööd mitte teha vaid et see pinge, millele ma käsnataoliseks puhvriks olen, on ikka parajalt hullumeelne. Nüüd rõõmustavad, et saab jälle vastutuse ja suhtlemise minu kanda jätta. Ehh, vanker veereb edasi:)

Küll aga on alates naasmisest üks asi, millega ma ei suuda veel kuidagi harjuda. Pimedus. Sompus ja pime. Päike hiilib välja vaid erijuhtudel. Lihtsalt nii pime on, et ma kipun talveunne vajuma... Aina magaks, kui võimalik oleks.
Kui oled tulnud igapäevasest lauspäikesest 35 kraadi alt, siis ok, riideid saab ju selge panna, kuid mida pimedusega peale hakata? Ehitada pea kohale taimelambid ja kujutada ette, et olen lilleke sopas?

Njah. Magamine on aga see, mida ma veel ei saa. Et suvi suveks, kuid ega meil muude aastaaegade nädalavahed kah vabamad ole. Ikka on keegi külastamas või ise miskit/kuskil asjatamas. Näiteks nagu äsjamöödunud nädalavahel - oli teada, et tulevad kaks tüüpi meile külla. Sisse astus neid aga viis ning siis jagus lõbusat jutumulinat/argumenteerimist/naermist hommikutundideni. Ainult mina tegin oma elu keeruliseks, kui läksin viisakalt küsima, ega kellelgi midagi seente või sibulate vastu pitsade peal ole. Siis selgub, et üks ei seedigi seeni ja üks taimetoitlane. Eks ma siis mässasin oma pitsasid hambatikkudega märgistada, et siit on seenevaba ja siit on lihavaba ja.... Lihtsam olnuks mitte küsida:)

Aga ok, mis siin ikka enam jahuda. Täiesti tühjaks pigistatud Vanamees jõudis tagasi koju ning vaja teist nüüd turgutada;) Ta, vaeseke, ei talu absoluutselt rumalust...
Samas, kes oleme meie, et anda hinnanguid rumalusele või mitte, eksole:)