Puhas konnastiil Peipsi kaldal
Mhmhh, olen küll jah laisk, et üldse ei kirjuta. Saan riidlemisi igast nurgast ja ümbernurga küsimisi, et kas ikka elus veel, kuid ikka püsin laisk:)
Ok, tegelikkuses on lihtsalt kogu aeg nii palju toimetamisi, et aega napib. Ja ma isegi ei kavatse lubada, et püüan tublim olla, kuna tõenäoliselt ei ole... Aga üldsuse surve all kriban vähemasti midagigi ja mine tea, ehk tuleb vaim tagasi peale ja leian, et siin ikka jube lahe suhtlemise koht:) Vaatab seda asja:)
Ja jummel küll, blogger on end uuendanud vahepeal ja nüüd peab ringi vahtima ja otsima, kuhu mille pärast vajutada, pimesi toimetada enam ei saagi.
Aga taasavaks selle otsa siis möödunud nädalavahe tegemistega.
Möödunud nädalavahel olin ma autojuht. Ehk siis sõitsin mööda Eestimaa teid kolme päeva jooksul ikka kohe ööpäeva jagu tunde. Igasugu peatusi ja asjatamisi küll vahele toimetades, kuid kokkuvõttes on mu taguots tõenäoliselt istme kujuga (kas see on siis istmekujuline istmik?) ja õlgades on kerge rooli tunne küll.
Et siis jah, reede hommikul algas sebimine mööda Tallinna linna. Jubedalt asjaajamisi ning erinevatesse kohtadesse sõitmist. Logistika oli eelnevalt ajakulu arvestades optimaalselt paika pandud, kuid üllatuskülaline tugeva vihma näol ajas kõik venima. Nii kui sajab vihma, toimub Tallinnas miskit anomaalset - enamus juhte kaotab lompidesse oskuse autoga sõita. Imemanöövrid, venimised ja kummalised kiirendamised, ridade vahel sõitmised ja muu selline tore.
Muud asjad aetud, oli lõpuks tarvis pagasnikusse paigaldada uus muruniiduk, mis tuli osta oma krundi mõnus hoidmiseks (kuna krunt suur ja muru palju ning täna veel paras kuumaastik omade üllatustega, siis oli vaja suurte ratastega, ise vedavat, valitava kiiruse ja lõikekõrgusega, multšimise ja tingimata külgväljaviskega ja nii suure lõiketeraga kui võimalik, kuna kesse viitsib nii lõputult edasi-tagasi käia. Traktori ega raideri jaoks hetkel võimalusi ei ole, seega...) ja katusele kinnitada 6,5-meetrine süst.
Ütleme nii, et mu esialgne hirm pika nokaga mööda linna sõita osutus asjatuks. Ainult keerates pidi natuke rohkem vaatama, et mõne posti taha end kinni ei haagiks:) Eest ulatus ikka üksjagu üle. Vanameest ka rooli ei lubanud, kuna tahtsin, et ta lõõgastuks nii palju kui võimalik. Tema pingeasendid olid alles ees.
Küll aga ajas mind endiselt hulluks liiklus vihmas. Mul kiire ka ja teevad oma imetrikke. Ja jokutavad-mökutavad. Maanteel ka. Ja ausõna, ma ei ületanud kiirust.
Lõpuks, 2h peale esialgset kava jõudsime Viljandisse, kus kohtusime teise saatetiimi autoga. Üks auto jäi Viljandisse, meie muruniiduk ajutiselt sinna pagassi ja ise Võru poole ajama. 1h peale esialgset plaani olimegi Võrus ja võisime end mõneks ajaks lõdvaks lasta ning ööks renditud külaliskorterisse sisse seada.
Hommikul 6:30 olime juba Tamula järve ääres. Kell 7 nimelt olid seal startimas 440 paati segastega, kes plaanisid sõita mööda Võhandu jõge Tamulalt Peipsini. 100km aerutamismaratoni...
Sõitjaid on igasuguseid, on niisama pullitajaid ja on tõsiseid sportlasi. Liidrid sõidavad (olenevalt vee tasemest, voolust, tuulest ja millest iganes veel) nii 7-8 tunni ümber, viimased 18-24h ringis.
Meil sõidab süsta Vanamees. Juba aastaid. Enne Võhandut hoiduti isegi paar nädalat karatest eemale, tehti vaid õrnalt kaasa, ilma lähikontaktis vehkimiseta, et kindlapeale mitte mõnd ribi murda või kätt paigast tõmmata.
Suund stardile, kell läheneb 7-le. Päike on üleval, järvel jääsupp.
Meie roll oli olla saatetiim. Hüdroelektrijaamades ja muudes ülevedamiskohtades süst haarata ja vettelaskmiskohtadeni vudida, misjärel süst taas vette ja poisid sisse. Samuti vedelikupudeleid vahetada, banaani hambusse lükata, snikerseid avada jne, jne, jne. Tundub veider, kuid kui ikka käed on tunde aeru hoidnud ja ühtlases rütmis tõmbeid teinud, siis võib kangestunud sõrmedega šokolaadi avamine suhteliselt raskeks ülesandeks osutuda. Ja samuti ei tahtnud ma nähagi, et nad süsta vedamisega oma käsi väsitaksid. Saagu kõndimisega hakkama, tunde 90-kraadise nurga all istumine võtab kõndimisvõime päris aeglaseks:)
Jõgi oli kevadiselt võrratu...
Vesi lendab. Jonn ja võitlusjanu.
See aasta oli vesi madal ja vool suurt kaasa ei aidanud. See-eest oli pilliroog eriti kõrge:)
Väsinud ja õnnelikud, vahetult enne finišit
Üks lahedamaid pildistamiskohti oli Süvahavva...
... siin saab ikka natuke äkšõnit kah:)
Pildid väga suurelt vaadeldavad ei ole. Olin sunnitud neid väiksemaks tegema, kuna 5-megaseid pilte siia üles laadida oleks suht rumal:) Mõnes arvutis jääbki siis leht avanema.
Et siis jah. Ilm oli ülimalt võrratu, isegi 17 kraadi sooja! Päike säras terve päeva ja sain isegi tedretäpid ninal välja:)
Ja meie poisid jube tublid. Arvestades, et täitsa arvestatavalt teeb kaasa profisõitjaid mitmelt lähivälismaalt ja ka Eesti kõvad tegijad on väljas, siis meie poiste väga eesotsas püsimine on ikka tõeline vägitükk:) Õnneks nad ise ka ülimalt rahul:)
Meil muidugi erinevates punktides puhas rõõm näha, et muudkui tõusevad ja tõusevad. Tasakesi, kuid kindlalt.
Et jah, jube tublid olid. Pärast muidugi lihased valusad, kuid rahulolu oli ikka tunduvalt suurem kui see väike ülekerevalu:)
Tagasi Viljandisse, tavaari ringitõstmine ja taas Tallinn. Vaja oli süst maha panna ja mõnigad toimetamised veel pühapäeva hommikul korda ajada ja siis koju. Külla poleks küll kellelegi jõudnud ka parima tahtmise juures, seega kogu seltsielu jäi öömaja pakkuja juurde:) Vähemalt oli lõbus, nagu ikka:) Ja hulka vajalikke toimetusi sai aetud ja üleüldse oli tempokas, aktiivne, värskes õhus ja eluolu nautiv nädalavahetus. Lahe!
