Tegemist siis Petrone Prindi poolt välja antavate kergete teostega, kus enamasti tavalised inimesed (mõnel kirjapildi sujuvamaks esitlemiseks keegi ka kaasatud) kirjutavad oma kogemusest mõnes muus riigis/linnas/piirkonnas elamisest.
Kaheldamatult huvitav näha, kuidas kaasmaalased maailma tajuvad ning kuidas kusagil sulanduvad. Samuti jõuab pea iga raamatu järel minus aina enam kinnistuda (mitte et seda vajagi oleks) teadmine, et olgugi meil pime-ja-sompus-ja-Savisaar-pealinnapeaks, on meil siiski äärmiselt mõnus elada. Eriti just arvestades kaasmaalaste sarnaseid suhtumisi ajakasutusse, laiad IT-ga/pankadega seonduvad võimalused/mugavused, vanemahüvitiste perioodid ja muu taoline. Midagi pole teha - palmioksa igapäevane õõtsumine akna taga ei kaalu vähemalt minu jaoks küll üles asjaajamise kiirust, kui mul järjekordne mõte kohest teostamist vajab.
Selle sarja raamatuid on tänaseks ilmunud 52+1. See 1 on sarja kokaraamat, kus erinevate tegelaste maitse-eelistused sees, kuid seda ei saa ma lugemisraamatuks pidada. 52-st tänaseni ilmunust on mul lugemata viimane, "Minu Jamaica", kuna see pole veel meie raamatukokku jõudnud. Enne lugemata neid osta ma aga kohe kindlasti ei taha, kuna meil kodu on raamatuid pilgeni täis ja mul vanemate juures on ootamas veel seinatäis. Enamasti ei ole need ka teosed, mida saaks pidada väärtkirjanduseks või siis tahta neid teinekord üle lugeda. Kuigi on ka selliseid, mida võiks ikka ja jälle kätte võtta, siis enamus on ikka suvalised päevikud ja emotsioon püsima ei jää. Aga huvitav lugeda siiski :) Ehk siis ostmisvääriliseks pean vaid neid, mis ei jää vaid tolmukogujateks riiuleisse vaid mida võiks sirvida teinekordki.
Panebki mõtlema, et meie seas tegelikult täitsa on neid seniavastamata kirjanikke. Mõni tegelane suudab suhteliselt lihtsad meenutused kirja panna niivõrd haaravalt, et raamat on loetud enne kui selle korrakski sulgeda saad (enamasti need 220-250 lehekülje ümber, mõned mahukamad, mõned õhemad) ning taaskord avastad, et paganas, varsti on hommik ja äratuskell. Samas mõni teine asukoht eeldaks justnagu midagi erilist, kuid jääb nii lahjaks, et järgmisel õhtul raamatut taasavades pead jupp aega menutama, millest siin hiljuti juttu oli. Tuleb tunnistada, et kahte raamatut ma lõpetada ei suutnudki ning mõned neist said loetud veidike diagonaalis. Samas oli üksjagu ka neid, mis tõsiselt üllatasid. Näiteks võis sisu olla absoluutselt mittehaarav (minu jaoks), kuid kirjastiil niivõrd voolav ja mahlane, et neelad ja neelad ja neelad... Ja mõni seevastu oli kirjutatud väga lihtsas stiilis, kuid sisu oli lugejani toodud ülimalt tõmbavalt, nii et raamatu käestpanemine oli suhteliselt võimatu.
Et jah, kirjutajaid on erinevaid nagu ka lugejaid. Küll aga leian ma, et tegemist on suhteliselt tänuväärse ettevõtmisega, kuna avardab maailmapilti läbi tavainimese mättavaate. Ma võin loetuga nõustuda või mitte, ma võin irvitada või häiruda, ma võin kedagi tunnustada või jobuks pidada, kuid need on vaated nende inimeste mätaste otsast nendel eluperioodidel ja nendes paikades. Ning usun, et vahetevahel oleks meil kõigil vaja natuke oma mätta pealt mujale vaadata - elu saab siis tegelikult palju lihtsam :) Aitab kujundada suhtumisi ja sageli ka leppida tõsiasjaga, et on asju mida sa muuta ei saa ning mida on targem aktsepteerida. Selle asemel, et aina viriseda ja vinguda ja Võsa-Petsile helistada.
Aga raamatukogus olen ma selles mõttes juba täitsa oma käpaks kujunenud :D Muudkui aga broneerin veebis teoseid ja kui tuleb meilile teade, et mind huvitav teavik on raamatukokku saabunud ja minu jaoks ootel, siis piisab sellest, et astun raamatukogu uksest sisse, kui juba sirutub käsi letiserva alla ning mulle mõeldud raamat ulatatakse mulle laia naeratuse saatel. Enam ei mingit dokumentide väljaotsimist ega muud. Käsi haarab raamatu, käsi ulatab raamatu, käsi võtab vastu raamatu. Tere, head päeva ja kogu diil :D
Et siis ootame aga edasi järgmisi sihtkohti ja aina enam valitud kirjaoskust:)
7 kommentaari:
Ma olen endale ostnud sarja raamatud, mis räägivad maadest, mis mind ennast huvitavad ja 52st on seda oluliselt vähem ;-) Ja huvitav on see, et mõni võib küll olla ladusalt kirjutatud, aga kui autorile see maa ikka südamelähedadeks pole saanud, siis jääb ka minu emotsioon lahjaks. No ja kui mulle meeldivast maast kirjutaja pole suurem asi, on muidugi ka kurb ;-)
Nii ongi mu lemmikud praegu Minu Suriname ja Guatemala.
Minu lemmikaeg olid raseduse viimased kuud ja imetamine - suurepärane võimalus kirjandusele. Igatsen taga seda aega ja võimalust!
Milline on sinu soovitatud Top 3?
Mina olen lugenud umbes 10 "Minu..." raamatut. Mõnes olen pettunud, mõnes vaimustunud.
Njah, sihtkohtade järgi mina raamatuid valida kahjuks ei saa. Paljud kohad küll huvitavad, kuid samas kirjutatud nende kohta on sageli mitteootuspäraselt. Ja mitu on kirjutatud nii, et sihtkoht tegelikult üldse ei huvita, kuid kirjastiil haarab ja sellepärast neeladki :)
Minul on see sarja senine läbilugemine aega võtnud miski peaaegu aasta. Oma aja võtab ilma raamatuteta järjekorras olemine, millegi muu vahepeal lugemine jmt. Samas mõni teine nädal läks mitu raamatut korraga, kuna magama minnes ma lihtsalt pean natuke lugeda saama. Kustutab päevamõtted ja aitab ringi lülituda :)
Aga soovitused - oh taevas, täiesti võimatu :D Et jällegi, kui ei lähtu ainult sisust või ainult kirjastiilist, siis erinevaid elamusi sain sellistest teostest nagu Epu enda Ameerika-triloogia, Justini Eesti I (II ei pakkunud mulle miskit), Keenia (väga valus, kuid samas haaravalt aus), Hispaania (humoorikas), Maailmameri (segane tüüp:D), Ugrimugir (Siku kirjastiil tabas mind suure üllatusena ses raamatus), Nepaal (emotsioonid sarnased Keeniaga), Island ja Alaska (miskit tõmbavat täitsa oli), Albaania (vihastas jubedalt ehk siis tekitas emotsiooni), Dublin (ei tea miks, kuid emotsioon oli tugev). Ja noh, eks paljudest sain miskit, samas oli ka piisavalt hulka jama teiste vahel :D
Ainuke "Minu..." sarja raamat, mida olen lugenud on hetke elukohast tingitud "Minu Brüssel". Emotikonid- kuna lugesin enne kolimist, siis tundus huvitav, praegu aga kui ma ise siin elan, siis ei viitsi isegi mitte "info pärast" enam kätte võtta ja lapata.
Aga väärtkirjandusest tõstan praegu esile Areeni sarja raamatud, mida loen parasjagu, tõesti head, nii et soovitan. Ja loomulikult Oksaneni viimane... lugesin kuu aega tagasi ja siiani mõte käib aeg-ajalt raamatu vahet.
Ja sain siin hea idee ühelt tuttavalt, panen kirja kõik raamatud, mis aasta jooksul loen, et aasta lõpus teen kokkuvõtte, et kas olen rohkem lugenud kui keskmine eestlane.
...ja kui palju on eestlase keskmine?
Keskmine eestlane pidi 12-ga aastas ühele poole saama.
Vau, siis on ju isegi super hästi :D
Raamat kuus oleks ikka väga hea näitaja ju. Kuigi jah, väga paljudel puudub igasugune lugemisharjumus, samas eks teised siis kompenseerivad seda. Aga minu aravates hea näitaja:)
Postita kommentaar