Et siis jah, lendab see aeg.
Ja mina taaskord oma tüüpilise halaga, et ma ei jõua ei kirjutada ega teiste blogisidki lugeda ja lõpetaks üldse selle pulli ära... Ja siis, et aga on ju mingi hulk siiski ka neid mulle olulisi inimesi, kelle suhtes oleks aus natuke meie tegemistest vahel teada anda, eriti kui ma igapäevaselt kõpskingades kohvikusse ja veinile kablutamise pildilt kadunud ja niivõrd eemale kolinud olen. Kui helistatakse ja kirjutatakse küsimusega "Kuidas läheb, mis vahepeal teinud olete?", siis ei oska ju kohe midagi osta, kõik on igapäevane jada ja kellele millest infot on antud... vot ei ole meeles :) Seega siis natuke siiski veel pingutan ja vahel siiski ka kirjutan. Ma püüan vähemalt :)
Kuigi jah... teoksil on nii kuradima palju tegelikult ja teemasid, mida lahata, oleks laaaaadeeeemeeeteees :) Aga no ei meeldi mulle kirjas jälge maha jätta asjadest enne, kui tunnen selleks olevat õige aeg. No lihtsalt on nii :) Seega senikaua suhtlen inimestega otse ja mõnest asjast siis vastavalt kujunemisele ehk kriban ka siin :)
Aga sellest va kaheksakuisest siis. Märk jälle maha jätta :)
Kui esimesed kuus-seitse kuud oli tegu maailma suurima naerukajakaga (no tõega, pole mina veel sellist tegelast kohanud, kes olekski titena praktiliselt kogu aeg rõõmus :) ja vaid loetud korrad sai nuttu kuulda), siis tänaseks on olukord teisem. On jonni, vibutamist, keelamisele mittereageerimist (saab suurepäraselt aru aga katsetab täiega :D), eelkõige aga on hääle tegemise taga kas suur rõõm, mis rõkkamise teel välja pääseb (seda on õnneks sageli) või siis ehmatus ja/või valu, kui järjekordselt kolakaga maha või millegi vastu kukub. Periood lihtsalt selline, mis teha. Kuigi aina enam ja paremini suudab kukkuda, nii et haiget saab aina harvemini. Aga kuna ta on nii tohutult kiire ja toimekas tegelane, siis paratamatult juhtub, et miski jääb jala alla ja sunnib ümber kukkuma.
Üldplaan on täna aga siiski rõõmus laps :) Naerab palju, eriti naljakad on ennast pesevad kassid :)
Et siis paistab, et tasuks pika ootamise eest sai suhtkoht ideaalne laps :)
Ja ausõna, mul on draftis olemas juba algelisel kujul postitused rasedusest, varjamisest, sünnitusest, imetamisest jne. Vajavad veel aega ja mu enda sees settimist.
8-kuusena on poiss juba 75cm pikk... . Mina olin aastasena 73. Näis, palju ta selle nelja kuuga juurde viskab, mis aastani jäänud.
Huvi pärast (kuna poiss on keskmisest tiba pikem) uurisin natuke ka laste pikkuse teemasid ja selgus, et meil siin võtavad tited esimesel eluaastal keskmiselt (rõhk sõnal "keskmiselt" ehk siis alati on siia-sinna kõikumisi) pikkust juurde 24cm. Arvestades, et mina olin sündides 49cm ja aastasena 73, teeb see täpselt 24cm :) Aga noh, olen oma pikkusega alati keskmine olnud, isegi riiete mõõtudel on 168 numbrina välja toodud. Kuigi jah, mu 168 on vaid nooruse meenutus, tänaseks olen (liigne koorem seljas???) vajunud 2cm lühemaks...
Poiss seevastu on esimese 8 kuuga juba 22cm võtnud. Vaatab, kas paneb samas tempos edasi või võtab hoogu vähe tasasemak.
Muidu on kah tubli tegelane. 7-kuusena hakkas tugede najal kõndima, 8-kuusena taburetti ees lükkama ja täna õhtul oli esimene hetk, kus unustas toed ära päris pikkadeks hetkedeks ja lihtsalt seisis keset tuba. Me vaatasime, silmad ehmunult jõllis. Aga tugede najal läheb lõdvalt - kiiresti ja vaid ühe käega veidi nõjatudes. Kardan, et ega see iseseisev käiminegi kaugel pole :( Mulle see väga ei meeldi, kuna ringi käputades treenib ta selga ja üldfüüsist väga korralikult, liiga varane käimine tõmbaks sellele aga piduri. Seda on juba praegugi ju näha, et püsti on jube põnev ja ainumõeldav asend.
Viimane kord arst ka vaatas-uuris-puuris poissi nagu ikka ja kommenteeris, et "Te vist tegelete temaga väga palju, kas pole?"
Tänu sellele aktiivsele ringimuuvimisele esineb otse loomulikult ka valearvestusi ja vahel maandutakse pea ees põrandal. Vahel ainult vigiseb, vahel aga läheb nutt lahti. Niiiiiiiiiii kurb on vaadata, kui selline pisike nutab ja pisarad tulevad! Ma pole ju sellega (lapse pisaratega) harjunud ka. Aga noh, eks siis puhume valu ära ja parimaks raviks on kassid - kui neid näeb, on meeletu rõkkamine lahti ja igasugune valu ununeb, kui neid jälitama asutakse.
Kassid on olukorraga leppinud. Valge käib vahel poisil pead pesemas ja vahel poissi narrides hüppab üle tema, edasi-tagasi-edasi-tagasi. Vahel hõõrub end lihtsalt poisi vastu ja ülejäänud aeg põgeneb. Karvik püsib enamasti eemal, tema tuleb aga jooksuga siis, kui poiss on haiget saanud. Vaatab, et kas me ikka tegeleme selle väikese tegelasega, kes kaebleb. Vahel käib aga oma põske vastu poisi põske hõõrumas. Teinekord saab poiss Vidriku diivanilt kätte ja siis sikutab karvu niipalju kui pihku mahub. Misjärel püüab needsamad karvad ära süüa... Ja jälle jookseb paanikas emme ja kisub maiuspala lapsel käest :)
Üldiselt nad püüavad poisi haarde eest põgeneda, kuid vahel saab see kratt nad siiski kätte. Siis pigistavad kassid silmad kinni ja kannatavad, valugrimass näol, kui väike tegelane neid sakutab. Viimasel ajal on aga ka vahel käpaga äsatud... Igaks juhuks pean ikka silma peal hoidma, kuna loom on ju loom ja kust mina tean, millal on käes taluvuse piir ja küüntega korralikult äsades end vabastada püütakse, eksole. Seni on kõik õnneks toiminud ja ma püüan jälgida, et poiss neile oskamatusest liiga ei teeks. Ega kassid pea ju kannatama selle pärast, et üks uus kratlane majas:)
Sööb peaaegu kõike. Muidugi kui tuju on. Vahel teeb jubedaid grimasse, kuid sööb. Pudrud-aedviljad-lihad-kalad-leivad-keefir-misiganes. Kõike saab mekkida ja kui maitseb, saab süüa. Muidugi ilma maitseaineteta.
Eriti meeldivad talle leib, porgand ja apelsin - neid sööb hoolega.
Mis viga neid järada, kui 8 hammast suus (8 oli tegelikult juba 7-kuuselt) ja arsti kinnitusel 2 (esimesed purihambad) teel. Eks ma lihtsalt jälgin, et kurku ei tõmbaks, kui sealt tükke hekseldab.
Ahjaa, suured lemmikud on ka kamapallid. Neid armastab samuti esihammastega krõbistada :)
Et jah, igati tubli tegelane :)
Mul kohe hea meel, et selline täiuslik teine :D
Ainult et kole kiiresti kasvab... Varsti juba teismeline ja paugutab uksi...
Aga lõppu panen hirmus pika kaalumise tagajärjel siiski ühe pisikese klipi 8 kuu sünnipäevalt. Olime Saares ja poiss otsustas pingikest lükates otsesuunas minema hakata. Aitab küll sellest külgsuunalisest liikumisest, käsi diivanil, eksole :)
Pikka kaalumist tingis küsimus, et kust läheb selle tegelase privaatsuse piir? Kas ja kui palju teda avalikustada? Samas - selline on tänane maailm. Lisaks on üle ilma meil sugulasi ja tuttavaid, kellele see pisike tegelane samuti huvi pakub ja see siin on võimalus, kuna Facebookis ma toimetada ei viitsi. Ja pedofiilidele ja muudele halbadele inimestele ei tohiks valitud pildid ja videoklipid miskit huvi pakkuda... Seega ma arvan, et valikuliselt üht-teist avalikustada ei ole miskit sellist, mis kuidagi Väikemeest kahjustada võiks :)
Siin siis Väikemehe kõige esimesed katsetused otsesuunas liikumisel :)
Ja mina taaskord oma tüüpilise halaga, et ma ei jõua ei kirjutada ega teiste blogisidki lugeda ja lõpetaks üldse selle pulli ära... Ja siis, et aga on ju mingi hulk siiski ka neid mulle olulisi inimesi, kelle suhtes oleks aus natuke meie tegemistest vahel teada anda, eriti kui ma igapäevaselt kõpskingades kohvikusse ja veinile kablutamise pildilt kadunud ja niivõrd eemale kolinud olen. Kui helistatakse ja kirjutatakse küsimusega "Kuidas läheb, mis vahepeal teinud olete?", siis ei oska ju kohe midagi osta, kõik on igapäevane jada ja kellele millest infot on antud... vot ei ole meeles :) Seega siis natuke siiski veel pingutan ja vahel siiski ka kirjutan. Ma püüan vähemalt :)
Kuigi jah... teoksil on nii kuradima palju tegelikult ja teemasid, mida lahata, oleks laaaaadeeeemeeeteees :) Aga no ei meeldi mulle kirjas jälge maha jätta asjadest enne, kui tunnen selleks olevat õige aeg. No lihtsalt on nii :) Seega senikaua suhtlen inimestega otse ja mõnest asjast siis vastavalt kujunemisele ehk kriban ka siin :)
Aga sellest va kaheksakuisest siis. Märk jälle maha jätta :)
Kui esimesed kuus-seitse kuud oli tegu maailma suurima naerukajakaga (no tõega, pole mina veel sellist tegelast kohanud, kes olekski titena praktiliselt kogu aeg rõõmus :) ja vaid loetud korrad sai nuttu kuulda), siis tänaseks on olukord teisem. On jonni, vibutamist, keelamisele mittereageerimist (saab suurepäraselt aru aga katsetab täiega :D), eelkõige aga on hääle tegemise taga kas suur rõõm, mis rõkkamise teel välja pääseb (seda on õnneks sageli) või siis ehmatus ja/või valu, kui järjekordselt kolakaga maha või millegi vastu kukub. Periood lihtsalt selline, mis teha. Kuigi aina enam ja paremini suudab kukkuda, nii et haiget saab aina harvemini. Aga kuna ta on nii tohutult kiire ja toimekas tegelane, siis paratamatult juhtub, et miski jääb jala alla ja sunnib ümber kukkuma.
Üldplaan on täna aga siiski rõõmus laps :) Naerab palju, eriti naljakad on ennast pesevad kassid :)
Et siis paistab, et tasuks pika ootamise eest sai suhtkoht ideaalne laps :)
Ja ausõna, mul on draftis olemas juba algelisel kujul postitused rasedusest, varjamisest, sünnitusest, imetamisest jne. Vajavad veel aega ja mu enda sees settimist.
8-kuusena on poiss juba 75cm pikk... . Mina olin aastasena 73. Näis, palju ta selle nelja kuuga juurde viskab, mis aastani jäänud.
Huvi pärast (kuna poiss on keskmisest tiba pikem) uurisin natuke ka laste pikkuse teemasid ja selgus, et meil siin võtavad tited esimesel eluaastal keskmiselt (rõhk sõnal "keskmiselt" ehk siis alati on siia-sinna kõikumisi) pikkust juurde 24cm. Arvestades, et mina olin sündides 49cm ja aastasena 73, teeb see täpselt 24cm :) Aga noh, olen oma pikkusega alati keskmine olnud, isegi riiete mõõtudel on 168 numbrina välja toodud. Kuigi jah, mu 168 on vaid nooruse meenutus, tänaseks olen (liigne koorem seljas???) vajunud 2cm lühemaks...
Poiss seevastu on esimese 8 kuuga juba 22cm võtnud. Vaatab, kas paneb samas tempos edasi või võtab hoogu vähe tasasemak.
Muidu on kah tubli tegelane. 7-kuusena hakkas tugede najal kõndima, 8-kuusena taburetti ees lükkama ja täna õhtul oli esimene hetk, kus unustas toed ära päris pikkadeks hetkedeks ja lihtsalt seisis keset tuba. Me vaatasime, silmad ehmunult jõllis. Aga tugede najal läheb lõdvalt - kiiresti ja vaid ühe käega veidi nõjatudes. Kardan, et ega see iseseisev käiminegi kaugel pole :( Mulle see väga ei meeldi, kuna ringi käputades treenib ta selga ja üldfüüsist väga korralikult, liiga varane käimine tõmbaks sellele aga piduri. Seda on juba praegugi ju näha, et püsti on jube põnev ja ainumõeldav asend.
Viimane kord arst ka vaatas-uuris-puuris poissi nagu ikka ja kommenteeris, et "Te vist tegelete temaga väga palju, kas pole?"
Tänu sellele aktiivsele ringimuuvimisele esineb otse loomulikult ka valearvestusi ja vahel maandutakse pea ees põrandal. Vahel ainult vigiseb, vahel aga läheb nutt lahti. Niiiiiiiiiii kurb on vaadata, kui selline pisike nutab ja pisarad tulevad! Ma pole ju sellega (lapse pisaratega) harjunud ka. Aga noh, eks siis puhume valu ära ja parimaks raviks on kassid - kui neid näeb, on meeletu rõkkamine lahti ja igasugune valu ununeb, kui neid jälitama asutakse.
Kassid on olukorraga leppinud. Valge käib vahel poisil pead pesemas ja vahel poissi narrides hüppab üle tema, edasi-tagasi-edasi-tagasi. Vahel hõõrub end lihtsalt poisi vastu ja ülejäänud aeg põgeneb. Karvik püsib enamasti eemal, tema tuleb aga jooksuga siis, kui poiss on haiget saanud. Vaatab, et kas me ikka tegeleme selle väikese tegelasega, kes kaebleb. Vahel käib aga oma põske vastu poisi põske hõõrumas. Teinekord saab poiss Vidriku diivanilt kätte ja siis sikutab karvu niipalju kui pihku mahub. Misjärel püüab needsamad karvad ära süüa... Ja jälle jookseb paanikas emme ja kisub maiuspala lapsel käest :)
Üldiselt nad püüavad poisi haarde eest põgeneda, kuid vahel saab see kratt nad siiski kätte. Siis pigistavad kassid silmad kinni ja kannatavad, valugrimass näol, kui väike tegelane neid sakutab. Viimasel ajal on aga ka vahel käpaga äsatud... Igaks juhuks pean ikka silma peal hoidma, kuna loom on ju loom ja kust mina tean, millal on käes taluvuse piir ja küüntega korralikult äsades end vabastada püütakse, eksole. Seni on kõik õnneks toiminud ja ma püüan jälgida, et poiss neile oskamatusest liiga ei teeks. Ega kassid pea ju kannatama selle pärast, et üks uus kratlane majas:)
Sööb peaaegu kõike. Muidugi kui tuju on. Vahel teeb jubedaid grimasse, kuid sööb. Pudrud-aedviljad-lihad-kalad-leivad-keefir-misiganes. Kõike saab mekkida ja kui maitseb, saab süüa. Muidugi ilma maitseaineteta.
Eriti meeldivad talle leib, porgand ja apelsin - neid sööb hoolega.
Mis viga neid järada, kui 8 hammast suus (8 oli tegelikult juba 7-kuuselt) ja arsti kinnitusel 2 (esimesed purihambad) teel. Eks ma lihtsalt jälgin, et kurku ei tõmbaks, kui sealt tükke hekseldab.
Ahjaa, suured lemmikud on ka kamapallid. Neid armastab samuti esihammastega krõbistada :)
Et jah, igati tubli tegelane :)
Mul kohe hea meel, et selline täiuslik teine :D
Ainult et kole kiiresti kasvab... Varsti juba teismeline ja paugutab uksi...
Aga lõppu panen hirmus pika kaalumise tagajärjel siiski ühe pisikese klipi 8 kuu sünnipäevalt. Olime Saares ja poiss otsustas pingikest lükates otsesuunas minema hakata. Aitab küll sellest külgsuunalisest liikumisest, käsi diivanil, eksole :)
Pikka kaalumist tingis küsimus, et kust läheb selle tegelase privaatsuse piir? Kas ja kui palju teda avalikustada? Samas - selline on tänane maailm. Lisaks on üle ilma meil sugulasi ja tuttavaid, kellele see pisike tegelane samuti huvi pakub ja see siin on võimalus, kuna Facebookis ma toimetada ei viitsi. Ja pedofiilidele ja muudele halbadele inimestele ei tohiks valitud pildid ja videoklipid miskit huvi pakkuda... Seega ma arvan, et valikuliselt üht-teist avalikustada ei ole miskit sellist, mis kuidagi Väikemeest kahjustada võiks :)
Siin siis Väikemehe kõige esimesed katsetused otsesuunas liikumisel :)
6 kommentaari:
Ta on Sul nii asjalik :)
Mul on siiralt hea meel, et see pikk ootamine tasus nii ilusa ja toreda lapse saamisega!
Õnnelik laps!
:D :D ;)
Nii armas väikemees :)
Eksole :D
Aga....... ma tean, et sinu unistus on kaksikud... Ütleme nii, et ma ka varem mõtlesin nii :D Nüüd loodan, et ühega juhe kokku ei jookse :D Ja imetlen oma Austraalias elavaid sugulasi, kel 4-ne plika ja 1-sed kaksikud poisid... Ausõna, ei saa mina aru, kuidas nad jaksavad :D
Thanks for sharing, nice post! Post really provice useful information!
FadoExpress là một trong những top công ty chuyển phát nhanh quốc tế hàng đầu chuyên vận chuyển, chuyển phát nhanh siêu tốc đi khắp thế giới, nổi bật là dịch vụ gửi hàng đi nhật và gửi hàng đi pháp uy tín, giá rẻ
Postita kommentaar